Me kõik oleme kohanud inimeste juures mingeid imelikke tavasid-kombeid, millest nad kõigest hingest kinni hoiavad, kuid millel ei ole meie jaoks mitte mingit ratsionaalset seletust. Kutsugem neid näiteks kiiksudeks.
Ühel õhtul heade sõpradega juttu ajades ja grillides hakkas üks neist rääkima, et ta elukaaslane on noaga karbist või võtmisel "sonkija" ja tema on "siluja" ning et see sonkimine natuke frustreerib teda. Et teemat edasi arendada küsisin intrigeeriva küsimuse - kumba koolkonda keegi tualettpaberi paigutamisel kuulub? Kas paber peab rippuma eest või peab tulema seina ja rulli vahelt? Tobe küll, aga kõigil oli oma kindel arusaam sellest kuidas see täpselt käima peaks. Mitmed olid läinud ühe kiiksu osas kompromissile, et teises kiiksus jälle oma tahtmist saada.
Mina kuulun ka või silujate ja eestpoolt veereva tualettpaberi koolkonda. Ärge küsige miks - ma ausõna ei tea seda. Samuti ei tea ma öelda miks mulle on oluline joosta pesumasinast tulevat esimest pesuvett vaatama tormata - ausõna kõik muu jääb pooleli kui must vesi voolama hakkab. Samuti ei tea ma seda miks on oluline hambapasta tuubi korgile kõige kaugemast otsast pigistada. Üks sõber julges tunnistada, et kui ta kellelgi külas käib ja keskelt pigistatud tuubi näeb, siis ta kohendab selle oma kiiksule vastavaks :) Õnneks mul nii hull ei ole. Küll on mul aga väike hasart kui süüa pudru, mille "silmas" on koor - taldrik ei tohi koorega kokku saada. Ka see ei tohiks ju oluline olla, mis helitugevuse või temperatuuri skaala näitab kui kõrval muusika hea ja kehale temperatuur hea, aga ei, parem on kui skaalal ilutseb siiski paarisarv.
Milleks meile need kiiksud? Elu see ju kergemaks või värvikamaks ei tee kui tualettpaber veereb eest ja või on karbis peegelsile...
