Haapsalu rätt vol 3

Eelmise nädalal oli mul puhkus, mille ajal olin toimekas ja tegin asju, mida Tallinnas tööl käies teha ei saa ja ei jõua. Enne puhkust koostatud nimekirjas toodud tegevused jaotasin päevade peale ja nii ma iga päev midagi kasulikku ära tegin. Muu hulgas sai endistele kolleegidele läbi viidud 3- tunnine seminar, käidud juuksuris, tellitud tort laupäevaseks peoks, käidud notaris laenulepingu tingimusi muutmas jne. Muu hulgas õmblesin kokku ka kolmanda Haapsalu räti ja venitasin ta lausa kahel korral ära. Ühel korral proovisin ema raamile tõmmata, aga oh üllatust - raam on liiga väike. Nii siis kasutasin jälle raamine vaipa, millega on oluliselt kergem rätti "raamida".

Haapsalu rätt vol 2

Minu teine Haapsalu rätt on naturaalvalge hundinuiamustriline. Rätt sai "raamile" eelmise aasta novembri alguses. Kasutasin "raamimiseks" vaipa, sest 160 cm laiune vaip on räti raamimiseks täpselt paras. Pealegi on vaiba serva alla hambatikke väga mugav sättida.

See rätt ootab alates sõbrapäevast saadik Haapsalus oma uude koju jõudmist.

Haapsalu rätt vol 1

Haapsalu sall on ristkülikukujuline, kuid Haapsalu rätt on nelinurkne ja umbes kaks korda suurem kui sall. Salle on tehtud juba niipalju, et nende arvu vaatan siitsamast blogist, mis ütleb, et neid on tehtud juba lausa 7. Peale Haapsalu räti raamatu väljaandmist oli väljakutse olemas ka üks Haapsalu rätt valmis teha. Nüüd on aga läinud juba nii, et hetkel on käsil lausa 4. rätt. Blogisse pole neist aga ükski veel jõudnud.

Minu esimene rätt on raamatust üks esimesi mustreid ja valmis mustast maavillasest lõngast. Raamile sai rätt eelmise aasta juuni lõpus.

Kiirustasin ta valmis saama, et saaks viimase survivali koolituse ajal pitsikeskusse ära viia ja nüüd on ta juba endale uue kodu leidnud.

Kleit

Ammusest ajast on mul tegemata mitu käsitööga seotud postitust (loe: olen ametis olnud käsitöö tegemisega).  Nii avastangi, et mul on lausa kaks Haapsalu rätti blogisse ajaloo annaalidesse lisamata  ning varsti on lisandumas veel kaks.

See postitus aga ei ole kummastki rätist, vaid hoopis Haapsalu salli mustrites kootud kleidiga. Väike vihje sellele oli eelmise aasta alguses kaastehtud fotochallenge´is. Seda, millal ma kleiti kuduma hakkasin, ma ei suudagi vist enam tuvastada ja ammugi ei oska vastata kellegi küsimustele, et kui kaua mul selle peale kokku aega läks. Palju aega, väga palju.

Kõigepealt tegin kleidi ülemise osa, ehk nagu lühikeste varrukatega pitsilise kampsuni. Algne idee oli kõik ühes tükis kududa, aga läksin lõpuks lihtsama vastupanu teed.

 
Siis kudusin kleidi seeliku osa.

Lõpuks korjasin kummagi osa silmused peale ja õmblesin nad sama õmblusega kokku nagu õmmeldakse Haapsalu sallidele ja rättidele äärepitse külge.

 Järgmisena pidin tõdema seda, mida kudumisel juba veidi ette näha oli - ühekordne kude paistab läbi. Kleidi alumise osa puhul ei ole see just ülemäära hea näitaja. Ülemise puhul saab veel pesu või maikadega midagi ära teha, aga alumisele osale just teist seelikut alla ei pane. Otsisin mõnda aega pikka samas värvis maikat, aga mida polnud, seda polnud. Nii otsustasingi kleidi veelgi pidulikumaks muuta, kududes ühe Silvi mustrilise kihi juurde. Pildil on juurde kootud seelikuosa venituses.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis valmis kleidist mul pilte polegi. Õigemini on, aga need ei ole minu tehtud pildid.

Mis kleidist siis sai? Käisin eelmise aasta märtsis Haapsalu kolleege koolitamas ja panin temaatilise salli mustrilise kleidi selga. Peale koolitust käisin esimest korda ka lõpuks Haapsalu pitsikeskusest läbi, et vaadata mis ja kuidas seal siis kõik on. Muu hulgas nägid nad ka mu kleidi ära. Huhh, hästi läks, et nad sealsamas mind paljaks ei koorinud. Nii viisingi mai alguses kleidi ohutu sõidu koolitusele minnes pitsikeskusesse püsinäitusele  - küll on hea kui talvine ja suvine omavahel Haapsalus kokku saavad. Kui ma selle aasta sõbrapäeval seal käisin, siis jäi see ka sel korral nende palvel sinna.

Marise kink

Kui ma veel eelmises töökohas olin, siis hoolitsesime toakaaslase Marisega, et alati laua peal tassitäis värsket vett oleks. Pidavat ju vesi elu ja ilus allikas olevat. Et tal kunagi kuskil veest puudus ei oleks, tellisin talle kingiks nime graveeringuga keskkonnasõbraliku MyEQUA pudeli. Kingituse väärtust tõstab ju ka sobiv pakend. Nii meisterdasingi pudelile sobivates värvides õiges mõõdus karbi.

(Kokkulangevus Eesti lipu värvidega on juhuslik).

Haapsalu sall vol 7

Selle salli valmimisest on juba möödas üle aasta ning see on juba äragi kingitud. Siiski panen ta siia üles, et oleks järjepidevus ja oleks võimalik aastakümnete pärast meeldetuletada, mis mu näppude vahelt valminud on.

Esiteks, kuidas ma valisin mustri. Olin Sophia nime kandvat mustrit raamatust juba ammu vaatanud, kuid konkreetse salli tegemiseni polnud veel jõudnud. Olgu öeldud, et siiani ei ole ma sama mustriga salli ega rätti veel teinud ja ei tee ka nii pea, sest valida on mul 3 raamatu vahel. Et ma olen hirmus raamatute hoidja, siis teen alati raamatus olevast mustrist koopia, mida on ka parem kaasa võtta kui raamatut. Ühel päeval läksin ema-isa juurde ja tegin ema raamatu põhjal koopia. Järgmisel õhtul kui ma uuesti nende poole  läksin, silmasin laual ema ees sama mustrit. Korraks olin segaduses, et kas ma jätsin selle koopia siia. Ema aga ütles rõõmsal häälel, et näed, mis mustrilist salli tema tegema hakkas. Hakkasin naerma, et ma just eile ka hakkasin sama salli tegema. Oli see telepaatia või et raamat lõi ennast murtud kohast emale lahti, võta näpust.

Salli lõnga sain ema käest. Kui olin ükskord jälle seal, siis polnud mul parasjagu pooleliolevat salli seal kaasas ning sealne projekt oli lõppenud. See oli lõng, mis emal üle oli ja mille ta oli lahkesti nõus mulle andma. Mündiroheline meriinovillane lõng. Sall sai valmis 2013. aasta novembri lõpus.

Selle salli kinkisin ma oma lapsepõlvest pärit sõbrannale, õigemini olid meie isad lapsepõlves Supilinna kaagid ;) Mündiroheline on tema lemmikvärv ning nii kui see sall valmis sai, teadsin, et selle saab Jane endale. Tahtsin millegagi tema külalislahkuse eest tänada, kui ta on mind ja mu sõpru nüüdseks juba neljal korral oma kodus Baierimaal Austria piiri ääres majutanud.

Mitte, et me oleks emaga nii kokkuleppinud, aga ema tehtud roosa Sophia kinkis ema Jane emale tema juubeliks.

23. päev - muster

Enne jõule sain valmis Haapsalu salli mustriga kleidiga.

Karbid

Sel nädalal kinkisin pinginaabrile Kairele isetehtud punase karbi, sisuks tumedad Geisha kommid:

Töökaaslane ja sõidukaaslane Maria sai kingiks türkiissinise karbi. Värv sai valitud just selline, sest ta siiani ütles, et see pole üldse tema värv, aga nüüd on nahktagi ja käekott juba sellist värvi, teeme siis karbi lisaks juurde. Mitte et ta seda koos tagi ja käekotiga kaasas kandma peaks :)

 Kalevi kommipakk oli täpselt õiges suuruses.

Bambus seinale

Mu kodu seinad on suured ja lagedad. Koht, kuhu kunagi kamin peaks tulema, aga paistis mulle selline, et sinna võiks midagi joonistada. Veebis on küll palju kleepekaid müügil, mida saab kerge vaevaga seinale kleepida ja vajadusel maha võtta. Valisin aga hoopis teise tee - joonistan ise ja saan täpselt sellise nagu soovin. Akrüülvärvid ja pintslid on kunstikursusest ju olemas.

Alustasin 28. septembril, päeval, mil parvlaev Estonia hukust möödus 19 aastat. Leidsin veebist bambuse pildi, mille printisin kilele. Kile taha sättisin valguse (sellest ka alloleval videol tool ees). Proovisin LED-taskulambiga ja otsisin ema-isa juurest prožektori, aga kõige teravama ja tumedama kujutise andis seinale ikka telefoni välk, mille pidevaks töötamiseks tõmbasin taskulambi äppi. Selle abil saab välgu nii kauaks põlema panna kuni aku tühjaks saab.

Töö nägi välja selline, et tule põledes joonistasin kujutise piirjooned seinale, kui telefon laadis, siis värvisin seest ära ja andsin kuju. Samal ajal oli pilt ka laualambil olemas, et saaksin täpsemalt aru, kus mingi leht on. Esimeste lehtede värvimisel oli küll kahtlusi, et kas minusugune amatöörkunstnik ikka peaks just suvel ülevärvitud heledale kollasele seinale musta akrüüliga midagi sokerdama hakkama. Mida rohkem lehti seinale ilmus, seda enam veendusin, et tuleb jätkata. Aina paremaks läks, ei oleks isegi nii head efekti oodata osanud! Suurema osa pildist tegin valmis ühel nädalavahetusel. Vahepeal ostsin ühe sobivama pintsli siiski juurde ja siis sai juba 18. oktoobril kergema vaevaga pilti edasi teha. Ausalt öeldes on seal veel praegugi mõned pisidetailid lõpetamata, aga eks sellega jõuan puhkuse ajal tegeleda.

Haapsalu sall vol 6

Aus kaup

Mõnikord võib juhtuda nii, et sõidad ühe ja teise Suzuki mootorrattaga ning lõpuks muretsed endale KTMi mootorratta. Mine tea, mul ju ka Suuzu :) Näiteid elust enesest ei pea kaugelt otsima. Siis kui juba KTM on olemas, hakkab midagi imelikku juhtuma - hakatakse KTMi nänni ostma. Valida võid sokkidest, aluspükstest kuni luti ja koerkausini välja. Ja mitte ainult, nad hakkavad neid asju teistele ka ostma arvates, et teised on ka suured KTMi fännid. No hea küll, need KTMi krossisokid on tegelikult head küll. Mida sellisele fännile jõuludeks kinkida... KTMi kootud sõrmikud, sest selliseid ju poes ei müüda. Mustri aitas valmis teha veebiprogramm, kuhu söötsin KTMi logo sisse.

Päris valmis sõrmikutest ei tulnud meelde piltigi teha, ju olin kingi jaoks sobiva karbi meisterdamisel nii hoos või kujutasin ette, et kõik pildid on juba tehtud.

Mis aga juhtub siis, kui üks KTMi fänn läheb teisele külla ja esimene näitab teisele saadud kinki? Õige! Ka seal peres on selliseid sõrmikuid vaja. Unikaalsuse säilitamiseks said need sinise põhja, sest tolle pere ratas on tumesinine.

Vastutasuks sõrmikute eest saan, ükskord kui keegi sellele SVle järele tuleb, tsikli tagapuki, mille abil on hea keskhargita rattal ketti puhastada ja õlitada. Naturaalmajandus meil siin maal :)

Haapsalu sall vol 5

Eelmise aasta detsembri keskpaigas oli meie asutuses esimest korda jõululaat, kust sai osta näiteks istetehtud piparkoogitainast ja angry birds´i saunamütse. Viisin enda ja ema sallid ning lisaks ema lapitekid ka laadale. Haapsalu sallid ja lapitekid ei ole teps mitte asjad, mida niisama möödaminnes osta, sest nad on aja ja vaevamahukad, tekid veel materjalimahukad ka, millest lähtuvalt on nendest loobumise hind ka enamasti ostja jaoks kõrge. See, et ma müüsin sel laadal ühe teki ja ühe salli, on omaette ime. Üks töökaaslane sai lahendatud mure, mida oma 90 aastaseks saavale vanaemale kinkida - ema roheline nupuga pajulille sall läks sinna perre.

Eks need sallid ka tekid olegi selline omamoodi luksuskaup, mida saab kinkida juubeliks või pulma-aastapäevaks. Minu kõige esimene valge pööratud piibelehe sall läks näiteks minu töökaaslaste perre, kus detsembris oli pisikene aastapäev. Mis aga selliste laatade pikaajaline mõju on see, et selle tagajärjel sain salli tellimuse, olen ära müünud kaks ema lapitekki ja tellimus kolmanda jaokski sees. Töökaaslane soovis veebrurari keskpaigas toimuvaks sõjaväeliseks paraadiks kollast salli. Kollane kassitapu sall, mille keskosa alustasin 17. detsembril ja sain valmis 7. jaanuaril. Äärepitside tegemine jäi tellija taha, sest ta ei suutnud otsustada, milliseid ta soovib. Kui soov teada, oligi varsti sall valmis. Nii võib minust veel tellimuse peale kuduja saada :)

Kui keegi küsis, et milline see kollane on, siis ei osanud selle värvi selgitada. Pärast taipasin, et see lõng on täpselt sama värvi nagu kollased Post It´id. Avastasin kududes, et kauss, mida ma kudumisel lõngakera hoidmiseks kasutan, oli ka toon-toonis sama värvi. Mu elutoa ja köögi seinad on ka sama värvi. Ja küünelakk, mida ma varvaste lakkimiseks kasutan, see ka :)

Irooniline oli selle salli kudumise puhul see, et selle salli nimetus tuleb küll lillest, mida kutsutakse kassitapuks, aga sain selle salli kudumise ajal ka oma kassi matta.