Vastuoluline Türgi

Iga kord kui ma juhtun olema keskkonnas, mis erineb minu tavapärasest, siis püüan ma seda keskkonda mõista. Türgi on minu jaoks aga väga vastakaid tundeid tekitav ja ma ei mõista neid inimesi siin. Temas puudub harmoonia. Vähemalt minu jaoks.

Ma ei kujutaks Tallinnas ette olukorda, kus Mustamäele plaanitaks ehitada 30 korruseline ehitis, et sinna ära mahutada kõik 2000 ministeeriumi töötajat. Alles peale vundamendi valamist saab kõrval asuv lennuvägi plaanidest teada, mille tulemusel on nad selle ehitise vastu. Põhjuseks tuuakse asjaolu, et 30 korruseline maja on küllaltki kõrge ehitis lendu harjutavatele lennuväelastele, nad ei oska veel nii hästi lennata, mille tulemusel nad võivad sellesse majja kogemata sisse lennata. Selle asemel võeti maja plaanist 15 korrust maha ning majja mahub ainult 1000 töötajat. Püüdsin kärbitud maja pildile saada:

Et raha ei saa kulutamata jätta, siis tundub, et ülejäänud raha püüti ministeeriumit ümbritsevasse haljastusse ära kulutada. Ei kujutaks meie ministeeriumi ümber küll purskkaeve, sillakesi, ilupõõsaid ja kiviktaimlaid ette:

Kujutage ette, et teie võõrustajad viivad teid ühte parimasse traditsioonilisse Türgi restorani. Või noh vähemalt kirjeldavad seda kui üht parimat, sest see pakub just Kagu-Türgile omaseid sööke, millele viitab ka restorani nimi Gaziantep. Ise kinnitavad mitmel korral, et see on selle piirkonna restoran kus nemad pärit on.

 Ekstra meie jaoks oli kohale kutsutud muusik, kes mängis ka ainult sellele regioonile omaseid viise. Teine võõrustaja räägib, et tema on sellest piirkonnast pärit, millest see konkreetne laul räägib. Kui aga küsid kust nad pärit on, siis vaatavad otsa ja vastavad Ankarast.

Mis aga oli selle õhtusöögi vastuoluline osa oli see, et meie igat liigutust jälgiti, et me jumala eest ei sööks kahvli ja noaga kui selles kohas tuleb käega süüa. Traditsioonilise söögi kõrvale, traditsioonide järgi süües oli traditsioonilises restoranis joogivalik: Fanta, Coca-Cola ja Sprite.

Samas on ka kohti, kus tundub kõik omavahel harmoonias olevat:

SEB 14. Rattamaraton

Kauaoodatud Tartu Rattamaraton on nüüd õnneks seljataga. Ma ei ootanud teda mitte sellepärast, et oleks tahtnud oma vormi teistega võrrelda, vaid et saaks ta juba mööda. Ma ei ole küll profisportlane, et mul sellest midagi väga loeks, aga ikka pead ennast selleks vaimselt ja ka toitumise poole pealt ette valmistama. Füüsilise poole pealt ettevalmistus puudus, sest peale Tartu Rattarallit mai lõpus olin sõitnud ainult 80 km kolme trenni jooksul. Seda ei saaks ju nagu treenituse ettevalmistuseks kuidagi pidada.

Eilne ilm oli suurepärane - päike paistis ja rada oli kõvasti kuivem kui eelmisel aastal, kuid siiski oli ka seal mülkaid mida madala käiguga läbi vuristada.

Esimese lõigu Otepäält Kannistikule (9,9 km) läbisin 32 minutiga ning olin sel hetkel 644. kohal. Teisel lõigul Palule (18,7 km) lasin endast 22 minuti jooksul veel 33 inimest mööda. 29,6 km peal Hellenurmes oli aeg 1:27 ja olin selle lõigu jooksul endast 20 inimest  mööda lasknud. Seega arvestasin, et kui ma esimesel lõigul olin eelmise aastaga võrreldes juurde võitnud 11 minutit ja Hellenurmes oli eelmise aastal aeg 1:43, siis liikusin selises graafikus, mis lubas mul endal eesmärgiks seada alla 2 tunni sõitu.

500 m enne lõppu näitas mu ratta kell 1:58, viimane käik sisse ja finišijoonel veel viimasel kiired tõmbed ning oligi tehtud. Viimasel lõigul pääses minust mööda veel 51 inimest. Kella finišikoridori lõpus ei märkanud siis vaadata ning hiljem diplomit kätte saades avastasin, et olin eesmärgi täitnud – aeg 1:59:25, 35 sekundit oli veel varugi J

Kuigi aeg oli sel aastal 22 minutit parem kui eelmisel aastal, siis koha suhtes olin 266 võrra tagapool. Seega täitsin endale algselt seatud eesmärgi, mitte enda eelmise aasta ajale alla jääda, siis koha mõttes mul läks halvemini. Põhjus oli selles, et eelmisel aastal oli rada vihma ja muda pärast kordades raskem ning kiirus aeglasem, mistõttu ka esimese aeg oli sel aastal 16 minutit kiirem. Et see 16 minutit ei olegi minu ajaga võrreldes nii väga suur vahe, siis tuleb tunnistada, et ju on lihtsalt nii palju tugevaid sõitjaid peale tulnud. Sportinfo näitab, et oma vanuseklassis olin 2... ei teagi nüüd mis vahemikus need vanused siis on...

Vaimselt oli kerge sõita, ei teagi miks. Füüsiliselt oli kuni Kannistikuni raske, aga sealt edasi kiirus tõusis, sest rada läheb sealt alates natuke rohkem allamäge. Maksimumkiirus oli 46 km/h. Mingi hetk oli rada tühjem ja sai rohkem oma rada valida.

Rajal oli üks tüdruk, kellel seljas roosa särk, mille kirjad „Memme sahver“.  Ühel lõigul suurel kiirusel rivistus ta minu sõiduritta niimoodi ette, et pidin pidurdama. See andis mulle motivatsiooni temast mööda minna. Siiski sõitis oma käike mittevahetava tehnikaga eest ära, seega ei jäänud muud üle kui ta minna lasta. Finišiprotokolli järgi oli ta lõpujoont ületades minust 17 sekundit ees.

Sel aastal oli keskmine kiirus 20 km/h. Kui eelmisel aastal õnnestus mul igal lõigul teha „negative split“, siis sel aastal õnnestus see ainult Kannistiku ja Palu vahel, kus kiirus tõusis esimesel lõigu 18,6 pealt teisel lõigul 24 peale. Ise jäin väga rahule :)

Distants 40 km

Keskmine kiirus 20,2

Maksimumkiirus 46 km/h

Keskmine pulss 188, maksimum 203

Kulutatud 1916 kcal