Wednesday, December 30, 2009

Amaryllis ehk ratsuritäht


Jõulupühade ajal saab tegelda nende asjadega, mille jaoks muul ajal aega ei leidu. Jõulu ajal läks üks Amaryllis õitsema. Seda protsessi pildistasin 12 tunni jooksul iga 15 minuti tagant.

Tuesday, December 29, 2009

Saturday, December 26, 2009

Jõuluvana kingikotti läksid...

... sõrmikud lähedastele inimestele





... nimelised taldrikud headele kolleegidele.


Thursday, December 24, 2009

Wednesday, December 23, 2009

Elukene

See juhtus kaks ja pool nädalat tagasi pühapäeva hommikul kella 12 ajal... See oli päev, mis muutis minu elu...
Ärkasin hommikul 9. Andsin kiirelt Baileyle süüa, jõin kohvi ja sõin mõned moosisaiad. Kiirustasin koeraga trenni. Panin selga uue trenni vesti, mille olin ostnud suvel. Väljas oli niiske ja rõske ilm, päike ei paistnud, taevas oli helehall ja maapind oli märg. Sõitsime trenni Raadi vanass sõjaväebaasi, kus me oleme korduvalt ka varem trenni teinud. Tavapärase trennikoha asemel valisime seekord uue koha. Tegime koertega mõned harjutused. Olin koera rihmad koju jätnud arvates, et neid mul täna vaja ei lähe. Seepärast sundisin Baileyt kohapeal lamamiseks tahtejõudu kasutama ajal, mil me teisele koerale harjutusi tegeme. Selle peale lasi Bailey kuuldavale selliseid võikaid hääli, mida ma eales tema suust kuulnud ei olnud. See oli pikk ja ühtlane midagi ulumise, kiunumise ja prääksumise vahepealset. Vahepeal lasi ta ka koha pealt jalga, mille peale ma ta sinna kurjustades tagasi surusin. Hiljem leidsin et selles kohas oli maa sees üks raudork välja ulatumas suunaga koera poole täpselt silmade kõrgusel. Tema häälitsuse ja selle orgi vahel küll seos siis puudus, kuid arvestades hilisemaid sündmusi, häirivad mind need kaks asja koos väga. Trennikaaslane oli ennast koera jaoks suure kulu sisse ära peitnud nind ma otsustasin enne koera otsima saatmist veel teha ühe väikse ringi koeraga enda kõrval, et koer suudaks oma meeli koondada. Siis see juhtuski. Astusin kaks sammu näiliselt siledal maal, mis oli kaetud maha langenud kõrreliste kuluga, kui järsku koera enam minu kõrval ei olnud. See oli jube. Sellest ajast peale kui mul koer on olnud, olen ma kartnud just seda. Koer oli kukkunud kanalisatsiooni kaevu, millel polnud kaant ja mis oli ühtlaselt kaetud kuluga. Kraapisin kiirelt kulu peal ära, et näha, mis seisus koer on. Vaatasin et mulle vaatab vastu kaks süütut säravat silmakest ja vett ei ole ning karjusin trennikaaslase appi. Rakete küljes oli ka armatuurrauast astmed, mida mööda ma ka ise kiirelt alla läksin. Ausalt öeldes, üsna kohe jõudsin mõelda, et sel päeval oli küll "seal üleval" keegi, kes mind ja mu koera hoidis, samas üht väga valusat õppetundi andes. Iial ei tea, millal on see päev, kus ühe silmapilguga meilt keegi ära võetakse. Koer oli täiesti terve. Kaevu põhja kattis pehme savi. Hiljem kodus koera vesti (see oli tal harjutuse tegemise ja kukkumise ajal seljas) pestes, nägin, et ta oli kukkunud tagumise puusa peale - mitte külili, ega ka mitte selili ning tagumine ots ees. Siiani mõtlen, et mis kõik oleks võinud väga palju halvemini minna... Seal oleks saanud olla vesi, mis oleks sundinud koera väsimuseni ujuma, mingid roikad, millega ta viga või surma oleks võinud saada. Sama hästi oleks võinud mina sinna auku astuda, päris kindlasti ei oleks mina ainult ehmatusega pääsenud - jalaluu või peapõrutus oleks kindel olnud. Koer vaeseke oli kõigest veidi kohkunud savine ja masuudine. Esimese hooga võtsin koera kohe sülle nii et esimesed käpad olid üle üle ja tagumistega toetas mu sülle ning hakkasin välja ronima, aga... 32 kilone koer ja meetrine vahe viimase astme ja kaevu serva vahel oli minu jaoks lihtsalt liiga suur. Koer hakkas sülest maha ka vajuma (trennivest on suhteliselt libe) ning ronisin kiirelt alla tagasi, et koer uuesti ei peaks kukkuma. Viimase meetri vajus ikka sülest maha. Siis sain aru, et mul ei ole jõudu juba üksned sellepärast, et ma ise parajalt paanikas olin. Istusime siis kaevu põhjas ja lasime trennikaaslasel endale telefoniga abi kutsuda (enda telefon oli muidugi autos ja kes teab kas seal levigi oleks olnud). Andsin talle maiust, et ta ei mõistaks et midagi väga halba on juhtunud. Selle lõpetasin ma kohe seal samas ka ära, sest temal oli selle üle nii hea meel, et ma sain üleni sopaseks kui ta saba liputama hakkas. Kokku istusime 3 m sügavusel augus, kus oli savi, masuudi, solgi ja niiskuse lõhna, 40 minutit. Aegajalt Bailey ikka natuke andis märku oma vaikse pirinaga, et kas teeks ka nüüd midagi.  Korra proovis vaeseke mulle ka sülle tulla. Uskumatu, et ma just sel päeval otsustasin trenni minnes kummikud jalga panna, ma ei ole kunagi kummikutega trennis käinud. Nendest oli seal kaevus kõvasti kasu, sest kehal hakkas juba küll külm , kuid jalad olid vähemalt soojad ja kuivad. Seda ei olnud kindlasti koera käpad. Abi saabumisel sidusin teise koera rihma tagumiste käppade ja kõhu vahele ning panin auto puksiirtrossi esimeste käppade tagant kinni. Koer oligi üsna kohe väljas ja mina kohe tema järel, igaksjuhuks kindlustamas, et ta kuskile vajuma ei hakkaks. Tema arust oli tegemist järjekordse õppusega, kus teda mingite trossidega tõstetakse ning ta oli tõstmise ajal  rahulik. Välja saades oli ta muidugi nii rõõmus, et hea et suure hooga uuesti auku ei jooksnud. Tegelikult ta käis seda auku ettevaatlikult uurimas. Kange nr 2 häda tuli ka kohe peale (tubli koer, et augus kakale ei hakanud).

Tagantjärele mõeldes läheb veel siiani silm märjaks - vaene loom usaldab mind täielikult kuhu iganes ma teda ei vii, täidab käsku kõrval kõndides ja siis hetkega... Õnn, et seal augus oli pehme savi ja mitte midagi muud (mis oleks palju tõenäolisem olnud), kuid nagu ma ütlesin, keegi hoidis meid. Väga-väga raske oleks olnud oma hingel kellegi elu kaotamist kanda...

Tuesday, December 22, 2009

Sunday, December 20, 2009

Tiivulised maiasmokad

Hallrästastel on võte pesa kaitseks, mis ei sarnane kellegi teise omaga ning mis võib peatada suurima ja ohtlikuma röövloomagi. Kui suur röövlind, nagu vares või viu, satub koloonialiste hallrästaste asumisse, siis seisab ta vastamisi paljude lindude raevuga. Linnud tõusevad kooskõlastatult õhku ja pikeerivad valju vihase läbisegi kriiskamise saatel kiskjat ja külvavad selle üle hästi sihitud väljaheitelaengutega. Ivakese aja kestel tabatakse märklauda mitu korda, ta kaetakse roojaga ja surutakse vastu maad, kui ta pole ettevaatlik. Seetõttu püüab ka hulk teisi linde pesitseda hallrästaste lähikonnas. Selline tore lind jäigi täna minu objektiivi ette.


Siidisaba on ainus Euroopa lind, kes suudab kuude kaupa üksnes puuviljadest ja marjadest elada. Tema ebatavaline värvus ongi tingitud toidust - kollased ja punased laigud koosnevad marjades leiduvatest karotinoidsetest pigmentidest. Ka siidisabake jäi täna mulle puu otsas marju nosimas silma.

(Tekst: D. Couzens "Linnud")

Wednesday, December 2, 2009