Olen seda teinud juba 7 korda, pea sellest ajast alates kui see võimalus tekkis. PEaaegu kõik neist on mulle olnud võhivõõrad. Üks teatav ministeerium peab seda ebaseaduslikuks ja litsentsita tegevuseks. Samas on seda juba seni tehtud kuni autod olemas on olnud, väikeste erinevate nüanssidega.
Peale 50ndatel toimunud põllumajanduse kollektiviseerimist oli eestlaste tahe ühistegevust teha vähene. Mida aeg edasi, seda rohkem on kodanikeühendusi ja -algatusi. Kes taksoga sõidab, teab kindlasti rakendust Taxify. Nüüd on Taxify loojad loonud uue rakenduse Hopp asendamaks Facebookis tekkinud kommuuni, kus vahetati infot Tartu ja Tallinna vahel liikuvate autojuhtide ja sõita soovijate vahel. Mulle meeldib see rakendus mitmel põhjusel.
Ühest küljest seetõttu, et võõrad inimesed suudavad midagi ühise eesmärgi nimel kokku leppida ja koos teha. Eestlased suudavad küll midagi koos teha.
Lisaks on mõlemad pooled rahul - see, kes nagunii oma autoga sõidab, saab sõidukulusid jagada ja kes tahab kahe linna vahel liikuda, saab odavama hinnaga kui bussiga sõites ning lisaks saab enamasti autojuhiga kokku leppida, et ehk saab kodule lähemale kui lihtsalt bussijaama. Jah loomulikult on valitsuse mure selles, et bussiettevõtetel jääb selle tõttu tulu saamata ja reisijateveoluba omamata on asi ikka reguleerimata ja jumal teab kes inimesi veab. Valitsuse arvates tegelen reisijatele oma auto koos juhiga väljarentimisega. Esimese argumendi vastu räägib see, et päris tihti leian endaga kaasa sõitma inimesi, kes lihtsalt ei saa tipptunnil bussipiletit. Kas siis peaks sõitmata jääma? Teise argumendi kahjuks räägib aga see, et vähemalt 100 aastat on noored tee ääres hääletanud ja pöidlaküüdiga kasvõi Euroopasse sõitnud. See, kas selle eest autojuhile ka sümpaatne tasu makstakse, ei muuda sõitu kuidagi turvalisemaks või paremaks.
Mis peamine - ma ei pea üksi sõitma, vaid mu aeg kahe linna vahel sõites on sisustatud väga huvitavate inimestega vesteldes.
Küll on kokku saanud inimesed, kes üksteist tunnevad, aga ei teadnud, et nad sama auto peale satuvad. Näiteks ükskord tahtis minuga Tartust Tallinna sõita üks poiss (ettekandja). Kui kaks noort (trummar veebikujundaja ja meigikunstnik) tahaistemele lisaks tulid, siis tekkis korraks kohmetu hetk ja imestus, et oo, mida sa Tallinna inimene Tartus tegid ja kuidas me ühe auto peale sattusime. Ma loodan, et tegemist polnud endiste kallimatega, kellest üks nüüd oma endise kallima uue poiss-sõbraga poole meetri kaugusel 2 tundi veetma pidi.
Meenub üks ema, kes oma tütre (üliõpilane ja kõva hiphopi tantsija) Elvast Tartusse auto peale tõi, et võhivõõras ta tütre oma autoga Tallinna viiks. Küsisin ka, et kas ema muretseb. Ütles, et ei muretse. Võibolla oli lihtsalt viisakas.
Sõbra laps on sattunud minu ja vennaga kaasa sõitma, pärast viis Tallinnas hoopis mu venna koju hoolimata sellest, et vend võttis Tartust suure radiaatori endaga kaasa.
Sel pühapäeval sõitsin Tartust tagasi Tallinna jälle puha Tallinna inimestega. Ühe poisi (trummar ja kokk) sain küsida kuidas veiseliha küpsetada. Teiste reisijatega koos saime uurida millised on Tallinna restoranide personalihoidmise poliitikad ja palgad.
Nii mõnegi Tallinna restorani kohta tean veel mõndagi, sest ettekandjaid on minuga veelgi kaasa sõitnud. Lisaks oli tollel sõidul ühe riigiasutuse pressiesindaja ja üks tsiklitüdruk.
Kuigi kõik reisijad on olnud omamoodi armsad ja huvitavad. Noh mitte nii väga see sõjaväelase riietuses poiss, kes juba sõitu kokkuleppides oli telefonis rääkides väga hädise häälega ja terve tee ajas tagasi telefoni laadijat järgmiseks päevaks kui võibolla aku tühjaks saab ja kelle linnast välja otse koju viisin. Kõige huvitavam reisija oli üks Tallinna poiss, kes palju aega Tartus elanud ja üldse mööda maailma pikalt ringi reisinud. Temaga jätkus meil juttu maast ja ilmast terveks sõiduks, kahju, et sõit nii lühikeseks jäi. Järgmiste reisideni!
