Tihti mõtlen, et kui mu aja- ja raharessursid ei oleks piiratud, siis veedaksin oma aega mööda tehaseid käies. Uuriksin kuidas süsinikust tera hariliku pliiatsi sisse saab, kuidas tehakse vahukomme või autorehve? Viisid kuidas erinevatest toorainetest erinevaid asju luuakse, on mu uudishimuliku jaoks alati suurt põnevust pakkunud. Seetõttu ei jätnud ma ka eelmisel sügisel kasutamata võimalust piiluda lennukihooldamise telgitagustesse. Kuigi ma olen kogu elanud Tartus, kus juba alates 1826. aastast asub õlletehas, pole ma seda siiani külastanud. Reedel aga avanes see võimalus. Meie giid julgustas meid küsimusi esitamata ja seda ei olnud mulle kaks korda öelda vaja. Lisaks kasutasin võimalust, et seda ka jäädvustada ja siin jagada.
Õlu tehakse linnastest, humalast, pärmist ja loomulikult läheb sinna ka vett vaja. Linnased on idanema aetud odraterad, mis on seejärel ära kuivatatud. Linnastamise tulemusel tekivad odraterades ensüümid, mis on vajalikud õlle käimaajamiseks ja maitse andmiseks. Pruulikojas on seinal suur plakat ilmestamaks õlletootmisprotsessi.
Kuidas õlletegu siis käib? Linnaseterad aetakse läbi linnaseveski, kus see liigub meskikatlasse, kus lisatakse 50 kraadist vett ning tulemuseks on meski. Sealt edasi liigub meski filtrikatlasse, kus tahked osad meskist vee abil välja filtreeritakse. Virre liigub kogumisnõusse ja tahke õlleraba läheb rabamahutisse, kust see jõuab piimakarja söödaks. Edasi suunatakse virre keedukatlasse, kus sellele lisatakse õllele maitse andmiseks humalat (graanulitena või vedelal kujul). Keedukatlas kuumutatakse virre keemiseni, et igasugune bakteriaalsus, mis õlle kääritamist võiks segada, hävitatakse. Siin on näha seda ruumi kus on meskikatel, filtreerimiskatel ja kogumisnõu. Meie sealviibimise ajal olid need just ära puhastatud.
Keedukatlast suunatakse virre läbi jahutist, kus toimub soojuse ülekandumine selliselt, et jahutisse liigub 100 kraadine virre läbi jaheda vee, mille tulemusel virre jahutatakse 14 kraadini ja jahutamise tulemusel tekkinud soe vesi suunatakse meski- või fitrikatlasse, kus õlletootmiseks sooja vett vaja on. Peale jahutamist jõuab virre käärlaagri tankidesse, kus lisatakse pärm ning algab õlle kääritamine. Proportsioonid olid mäletamist mööda sellised, et ühe liitri õlle tegemiseks läks vaja 140g linnaseid ja 1g pärmi. Üleliigne pärm korjatakse välja ja suunatakse uuesti kääritamisse. Pärm olevat see õlle koostisosa, mis kõige enam mõjutab õllemaitset. Austrias ja Saksamaal laialt levinud nisuõllest ei ole üleliigset pärmi eemaldatud, mis annab sellele erilise maitse. Käärituskeldris on 28 tanki, millest igaüks mahutab 100 000l õlut. Tankid on nii kõrged, et kõrgusekartlikumatel kolleegidel tuli hirm peale. Selles ruumis peavad lapsevanemad õnnetuse ärahoidmiseks oma laste ohjamisel eriti ettevaatlikud olema.
Läbi pruulikoja ruumide liikudes jäi silma toorearendusjuhi kabinett, kus erinevad tooted reas ja "eksperdid" ka kohal :)
Peale kääritust suunatakse õlu külmstabiliseerimise tankidesse, kus õllest eraldatakse liigne hapnik. Hapnikku on vaja ainult õlle kääritamiseks, muudes tootmise etappides peab hapnikuga kokkupuudet vältima. Pildil on valmisõlle tankid, kust õlu suunatakse villimisele, mis toimub samuti surve all ja anaeroobses keskkonnas.
Kõige töömahukam protsess on kogu tootmisprotsessis villimine, kus on ühe vahetuses tööl tervelt 5! inimest. Selle peale tekkis meil küsimus, et kui palju siis kogu tehases korraga inimesi tööl on? Ei olegi palju, kuni 30 ja mõnikord ka ainult 2 - väravas valvur ja tehases 1 inimene. Kokku töötab A Le Coq´is üle 300 inimese. Oma erialast lähtuvalt soovisin teada ka, et milline on see osa tootmisetaist, mis on kõige riskantsem inimfaktori poolest, et mida peavad kaks inimest tegema. Vastuseks on degusteerimine, sest kaks inimest peavad kinnitama kogu partii (umbes 250 tuh liitrit) joogikõlblikkust - maitse, lõhna ja värvi vastavust.
Pildil on sildiladu, mille vastas on limonaadiliin. Need kaks ruumi on omavahel õhukindla pleksiklaasist seinaga eraldatud, et limonaadivillimine toimuks minimaalse saastumise keskkonnas.
