Linkin Park - Numb (Piano Version)

Olin seda...

... mitu kuud edasi lükanud - mõelnud kuidas oleks õige sellest lahti saada ning oodanud parajat momenti. Täna õhtul viisin selle lõpuks täide. Ootasin kuni väljas pimedaks läks ja tänavatel enam inimesi ei liikunud ja tegin siis otsustava sammu. Panin üleriided selga ja saapad jalga. Vaatasin, et mu alumisi naabreid kodus ei ole ega kedagi maja ümber liikumas ei ole näha ning vinnasin ta lõpuks üle rõdu serva. Koristasin kiirelt temast rõdule mahajäänu kühvlile, viskasin selle prügikotti ning viisin selle õue prügikasti. Järgmisena haarasin temast kinni ning hakkasin kuuvalguses raskel sammul teda mööda vesist ja rasket lund puudesalu poole lohistama. Ühtäkki kuulsin autot läheduses ning nägin üle õla auto tulede järgi, et maja ette sõitis auto. Kiirendasin sammu. Viimaks sain ta uudishimulike silme alt mändide ja kaskede taha peidetud. Pean veel igaks juhuks päevavalges vaatama kas sai hästi peidetud.

Kuidas linnainimene siis jõulukuusest lahti peaks saama, öösel naabrite silme all lõket maja taga tegema hakkama või?

Imelikud unenäod

Mõnikord kui hommikul üles ärkad ja unenägu veel selgelt meeles on, leain ennast mõttelt, et kust mu alateadvusse küll selline fantaasia tuleb. Neljapäeval käisime Bailey silmade pärast arsti juures ja peale arsti juures arve  koostamise ootamist nägin üht musta spanjelit, kel oli krae kaelas. Samal öösel nägin seda spanjelit unes ning vastupidiselt kliinikus Baileyga kohtumisele, kus vahetati ainult pilke, said nad unenäos omavahel mängida. Oli üsna päiksepaisteline suvinepäev, võis olla kuskil õhtul kella 17 ajal, sest päike paistis järve kaldal oleva roo peale. Ühel hetkel märkasin, et järve kaldal veepiiri lähedal pikutab alligaatori poeg, noh selline 20 - 30 cm pikk tugeva kehaehitusega. Järgmisel hetkel nokkis teda seljast oma suure tömbi nokaga part, kes proovis teda ära süüa.

Pilt on ainult fantaasia võimalusi illustreeriv ning kõik seosed tegeliku elu tegelaste ja unenäoga on juhuslikud.

Järgmisel hetkel nägin roostiku servas jooksmas pisikesi kandilisi must-valgeid pardipoegi. Järsku nilpsas miski nende poole keelt ning pardipoeg jäi keele külge kinni ja kadus kurku. Konna kurku.

Kehtib sama kommentaar mis eelmise pildi kohta.

Selleks ajaks olin ma ise juba nii palju looduse keskele kogu seda imet kaema tulnud, et olin ühe jala enda istumise alla sättinud ja teise lõua alla. See jalg, mille olin enda alla kerinud, oli otsapidi järvevees. Järsku tundsin, et mis kõva puutus mu jala talda. Panin kohe käe vette, et katsuda kas kala näksib mu nahka - ei see oli vähk. Selge, olen ju ka osa toiduahelast.

Järgmisena helises telefon, mis pani mu asemelt tõusma. Üleminek unest reaalsusesse oli nii järsk ja telefonikõne nii veider, et ma ei taipanud mõne hetke jooksul kas mind tegelikult tahtis vähk nahka pista ning telefonikõne hoopis oli uni.