Serbias vol 2

Serbia, Montenegro, Bosnia-Hertsegoviina, Horvaatia, Makedoonia ja Sloveenia – kõik endised Jugoslaavia liiduvabariigid. Jugoslaavia majandus ei sõltunud kellegi teise majandusest ning oli NL majandusega võrreldes väga heal järjel. Jugoslaavia valitseja Josip Broz Tito (horvaatia päritolu kommunist ja sõjaväelane) teeneks võib pidada seda, et ta pidas sõprust ida ja lääne vahel ning Jugoslaavia tegeles nafta vahendamisega, võttes ise 10% vahelt. See andis riigile palju kergelt teenitud raha. Seda kasutati näiteks riigitöötajate puhkusele saatmiseks, kuigi ettevõtetel sellist raha iial teenida polnud võimalik. Ent töötajad olid rahul ja tundsid, et elu on hea.

1992. aastal sõdade järel Jugoslaavia lagunes - esimesteks, kes liidust välja tahtsid saada, olid serblaste sõnul horvaadid.  Peale Jugoslaavia lagunemist lagunes sellega koos ka majandussüsteem. Jugoslaavia lagunemise järel jäi alles vaid Serbia ja Montenegro liit, mis ka lagunes 2006. aastal endi iseseisvateks kuulutamisega.

Käinud just 2 kuud tagasi Horvaatias, siis Serbia keel ei erine Horvaatia keelest. Serblased kutsuvad oma keelt serbia-horvaatia keeleks, horvaatlased horvaatia-serbia keeleks. "Dobro došli" (tere tulemast), "dobre dan" (tere päevast) tähendavad sama mõlemas keeles. Horvaatia korraldab igal aastal sõnade loomise võistluse, kus tullakse välja 10 uue sõnaga, et rohkem „oma“ keelt teha. Sisu poolest on aga tegemist sõnade ümberselgitusega, kus näiteks rihma asemel soovitatakse kasutusele võtta pükste ülevalhoidja. Rahvas neid sõnu loomulikult omaks ei võta ning 95% sõnadest on mõlemas riigis samad.

14 sajandi algusest kuni 19. sajandi alguseni oli Danubest (jõgi Novi Sadis) lõuna poole jääv Serbia osa Türgi impeeriumi käsutuses ning sellest põhja poole jääv osa Austria-Ungari impeeriumi osa (praegu samuti autonoomne osa Vojvodina). Lõunapoolne osa Serbiast on siiani Türgi mentaliteediga, kus inimesed siiani püüavad riiki koorida ning riik ei olegi nende vaid valitsejate oma. Seetõttu oma aiast väljapoole jäävat maad ei austata ning põldude ääres ja tänavatel võib näha ohtralt prügi.

Keset Novi Sadi linnaväljakut kõrgub suur katoliiklik kirik, mis ehitati sinna Austria-Ungari valitsemise ajal. Serblased ise on aga ortodoksi usku, kuid see kirik oli ehitatud linnaplatsist veidi eemale. Eks see oli omamoodi märk serblastele oma ülemvõimu näidata. Inimesed on pealtnäha viisakad, kuid siit-sealt kumab läbi üleolekut ja tahtmist oma võimu näidata. Katoliiklik kirik:

Meid võõrustanud asutuse asedirektor Žarko on 2 meetrine turske endine poksija. Peadirektor rääkis, et Serbias minnakse oma uhkusega liiale, et kui Žarko tuleks tema juurde ja hakkaks ärplema, siis tavaliselt serblased ärpleks vastu ja asi lõppeks kaklusega. Samas aga saab diplomaatiat kasutades talle selle peale seljale patsutada ning öelda, et kuule ma teen sulle joogi välja. Kui me rääkisime, et meil Eestis karusid on, siis Žarko vastupanek sellele oli, et tema ongi karupoeg – sealt sai ta meie poolt hüüdnime „Karupoeg“. Paremal peadirektor, vasakul tema asetäitja ja keskel kolleeg siseauditist:

Serbiast rääkides ei saa üle ega ümber Kosovost. Kosovo oli omal ajal arenenud Serbia regioon. 1950ndatel elas seal albaanlasi 10% rahvastikust. Kui Albaanias elu kehvemaks läks, siis rändasid albaanlased Kosovo piirkonda parema elu peale. 1990. aastal olid seal juba pooled albaanlased, kes tahtsid selle piirkonna autonoomseks kuulutada. Serblased seda loomulikult ei tahtnud ning sealt tekkiski konflikt, mis on tegelikult puuduliku immigratsioonipoliitika tagajärg ning Serbia ei tunne, et nad peaksid sellega üldse tegelema. 1999. aastal pommitasid NATO väed 100 päeva jooksul Serbiast etnilise puhastamise peatamiseks (albaanlaste tapmine serblaste poolt), mille tagajärjel riigi infrastruktuur ja majandus uuesti kokku kukkusid. Sealhulgas ka Serbia veinitootmine. Praeguseks on veinitootmine taastumas ning üle maa on 50 veinitootjat. Enamus neist on 3-4 aastat tegutsenud noored ettevõtted. Sellest hoolimata on mõned neist võitnud isegi rahvusvahelisi auhindu. Meile Serbia veinikultuuri tutvustanud sommeljee sõnul julgustavad nad veinitootjaid rohkem originaalseid Serbia päritoluga viinamarjasortidest tehtud veine tootma. Serblastel pole mõtet Chardonnay tootmisel prantslastega võistelda, vaid pigem Tamjanika, Prokupaci jne viinamarjasortidest veine toota.

Neljapäeval oli meil tööpäev, kus tegime tööd 3 töögrupis, kus igas esindajad Baltiriikidest, Poolast ja Serbiast.

Pärast tööpäeva viidi meid Petrovaradinska kindlust ja Novi Sadi vaatama. Novi Sad on nagu Tartugi kultuuri- ja ülikoolilinn, kuid 1999. aasta NATO pommitamist meenutavad ainult järele jäänud sillapostid.

Peale seda viidi meid veelõhtusöögile restorani Zak ja selle all olevasse veinikeldrisse. Kõik söögid olid nii head, et mind võttis mõneks hetkeks veidi mõtlikuks - me veedame pika elu ja me sööme enamasti keskpäraseid sööke.

Reedel viidi meid veel kolme veinikeldrisse (Belo Bardo, Mackov Podrum, Kovačević), mille tulemusel maitsesime esimeses kahes nii punast kui valget. Kõrvale pakuti veini kõrvale sobivaid suupisteid muuhulgas ka omatehtud vorsti ja veini tegemiseks kasutatavaid viinamarju ja mahla.

Kolmandas oli  meile ette valmistatud rikkalik lõunasöök, kus ahjus tehtud loomaliha ja kartulite, kalkuniliha ja kreekasalati kõrvale pakuti roosat ja valget veini ning magusttoiduks pakuti pirni dessertveini sees. Seega 3 tunni jooksul saime maitsta 7 erinevat veini.

Tavaliselt tööreisidel niipalju ringi liikuda ja kohaliku kultuuri, looduse ja inimestega tutvuda ei saa, kuid kuidagi peab neid EK ametnikke ju enda juurde kogemusi jagama meelitama. Kui nüüd küsida kas ma sinna tagasi läheks? Jah, aga mitte looduse ja inimeste pärast vaid hea ilma ja heade söökide pärast. Mõned teed olid ka tsikliga sõitmiseks päris huvitavad, kuid neid oli põhja osas vähe ning lõuna-Serbiasse ma vist ei ole veel valmis minema.

Serbias

Silmad on küll tänasest päevast punased ja hea meelega jääks kohe magama, siis panen koduste jaoks mõned read siiski kirja.

Tänane päev algas 4:45 hotellis, et jõuda 6:35 Müncheni lennukile. Kell 12 Müncheni aja järgi läksime järgmisele lennukile, mis viis meid Belgradi, Serbia pealinna. Belgradist tõi konverentsi korraldajate poolt saadetud transfeer meid Novi Sadi lähedale Andrevljesse, Ceptori konverentsikeskus-hotelli kella 14:30 paiku. See on Fruška gora rahvuspargis asuv riiklik asutus - midagi RMK matkamaja ja mõne Tartu linna konverentsikeskuse vahepealset.

Sõites tabasin ennast mõttelt, et Serbia näeb välja nagu Türgi, ainult et siin oli üks vares puu otsas. Sooja on ilmateate sõnul siin õhtul kella 17 ajal 28 kraadi. Päris soe - viska või muru peale pikali ja hakka päikest võtma kui... jah, ei oleks siin, ei hakka nalja tegema.

Facebooki siin kasutada ei tohi, saad vastuseks sellise kirja:

Õhtu asjalikumasse poolde oli meie jaoks siia kohalikke veinide degusteerimine korraldatud. Mul vist on odav maitse, aga mida odavam, seda parem. Küll oli valge vein mustsõstra lõhnaga, aga suitsetatud kanakintsu maistega või siis punane vein peedi lõhnaga ja leiva maitsega. Väiksel jalutuskäigul enne veinide maitmist ja õhtusööki käisime kolleegiga ümbruskonnas jalutuskäigul.

Äkki jooksis keset metsa väike koer üle tee ja teine... Läksin neile järele, et vaadata kuhu nad läksid... oeh parem kui poleks üldse jalutama läinud. Seal terve pesakond kutsikaid alandlikult saba liputamas, kõrval ema, kes väga kehvas seisus - apaatne, kuid siiski tõstis pead ja liigutas ülakeha. Dilemma missugune.. Hotelli vastuvõtus küsisin kas neil on asutust, kes hulkuvate koertega tegeleb, nad saatsid selle peale mind 6 km jalutuskäigule, ühesõnaga nad ei saanud aru või ei tahtnud aru saada, mis tähendab "dogs in the woods". Küsisin seepeale Serbia makseagentuuri IT-juhilt, et kas on sellist asutust. Ta lubas ühendust võtta, et Novi Sadis täitsa olemas, et väga tavaline, et koerad metsas elavad. Njah, aga mitte haiget kutsikate keskel surevat koera, kellest mina tean. Ma enam sellest temaga ei räägi ja usun naiivselt, et ta helistas sinna.

A muidu oli tavaline tööpäev. Kilgid akna taga laulmas, jään magama.

Hull töönädal

Eile läksime Kairiga varem tööle, et kopeerida failid pulgale ja pulk ise ka konverentsile kaasa võtta. Kairi haaras kaasa mõned osalejatele mõeldud mälupulgad. Lisaks muutsin kiirelt nimekirja konverentsil osalejate nimedega, et teada saada, millal keegi neist lahkumas on.  Printisin selle kiirelt välja ja tormasime Londoni hotelli, et tervitada külalisi ja veenduda, et esimene esineja kõik töökorda saab. Esitluse pult ei tahtnud koostööd teha, vahetasime puldil patarei ära, kuid ikka ei midagi. Aaa, pult on ju esitluse arvutiga ühendatud, aga esinejal ühendas projektori taha enda oma. No hea küll, saab nii ka hakkama. Vähemalt said puldil patarei vahetatud.

Esimese ettekande ajal kopeerisin ettekanded arvutisse, kui äkki oli kadunud mälupulga kork... Hea küll, küll ta välja tuleb. Peale pausi teise ettekande ajal märkasin, et mälupulga kork on rootslaste jalgade juures. Ega midagi, hiilisin laudade vahel käpuli ning üks mure jälle vähem. Pidevalt tundub, et midagi on puudu ja midagi kadunud. Aegajalt heidan pilgu ajakavale veendumaks, et kõik kulgeb plaanipäraselt. Korra tuli veel laudade all roomata - et arvuti laadija pikendusjuhtmesse ühendada.Ühel hetkel vaatas töökaaslane viimases reas põrandal istudes arvutist, ega tänane teine esineja pole talle gmailile ettekannet saatnud, et saaks ka selle osalejate mälupulgale ära kopeerida. Ei olnud veel. Siis küsis teine töökaaslane, kelle vastutada on õhtune seiklusmäng, ega mul teipi pole. Ikka on, pistsin käe kotti ja kui selle sealt välja võtsin, siis tuli sealt ka paberiklipp koos teibiga ning käe külge oli kinnitunud post-it esineja nimega, mille ma kingikotilt olin eemaldanud. Vahepeal tegin mõne pildi siin ja seal, et kõik jäädvustatud saaks.

Eile pärastlõuna möödus tsikliga Taevaskotta ja Valgesoo rabasse sõites, et seal tsiklivarustuses ringi lipata ja väliskülalistest pilte teha. Enamus külalistest polnud mitte kunagi rabas ega soos käinud ning jõhvikad tekitasid palju elevust ning enamus ei tahtnud neid kuidagi maitstagi. Luksemburglane ja taanlane aga pidasid neid maitsvateks ning tulid koos minu ja töökaaslase Margusega sama teed pidi raba kaudu tagasigi.

Üks soomlane küsis Kairi käest: "Miks Sa tsikliga sõidad, kas Sul autot pole?" Oskab keegi sellisele küsimusele vastata?

Kella seitsmest käisin kiirelt kooli juures, et seal tunnine loeng pidada, peale mida läksin külaliste juurde Uhti kõrtsi. Päev lõppes kella 23 ajal, kui esitasin kiirelt veel kliendi käibedeklaratsiooni ning saatsin talle selle kohta ka info.

Tänane hommik algas kell 6:52, kui ajasin koera välja - ta vaeseke on viimastel päevadel sunnitud iseseisvalt õues omad asjad ära ajama, sest pidevalt on "tuli takus". 7:18 istusin Kairi autosse, lõin läpaka lahti, et sealt lisaks Kairi öösel kopeeritud piltidele enda eileõhtused pildid operatiivselt juurde kopeerida. 7:28 olin hotelli lobbys, et tervitada luksemburglast ning talle esitluste ja piltidega mälupulk üle anda. 7:35 alustasime tööjuures 5 arvutiga 38le mälupulgale ettekannete ja piltide kopeerimist. Et sel ajal veel ettekandeid juurde laekus, olid meil laua peal hunnikud nimetusega "tühjad", "päris valmis" ja "päris-päris valmis". Kella 10ks jõudsime pulkadega hotelli, kus kohe sai ka pulgad neile üle anda.

Tegelikult oli nädal, mis pakkus vaheldust, loovust, vabadust, vastutust, emotsiooni ja võimalust kohtuda huvitavate inimestega.