Bailey in B&W

Kabineti sisustamine

Kui ma endale oma kodu sain, siis algusest peale on üks tuba kabinett. Seina värvi valides, oli ikka juttu kabineti seintest. Siiani on olen seda tuba kasutanud toana, kus saab hoida kõike muud mida mujal organiseeritult hoida ei saa. Siiski igasugused paberid, dokumendikaustad ja raamatud olid mul siin ka seal - pisikesel riiulil, köögikapis (kohas kus on nõudepesumasina koht) ja raamatutest enamus vanemate juures. Vajadus riiuli järele oli pikemat aega üsna suur. Nüüd oli Askos allahindlus ja tõin lõpuks selle riiuli, mida pool aastat vaatamas käisin, endale üle-eelmisel reedel koju.

Pilt kell 19:17: siia tuleb riiul.

 Veidi pakkimist ja tuvastamist kus  karbis mis tükid kui palju kui pikk mitu auku on?

 Selge, selge, selline riiul sellest ka tuleb siis. Abiks tükkide tuvastamisel muide!

Iga karbi avamisel tekkis põnevus, et kas just selles karbis võib olla salapärane kotike, milles on kinnitusvahendid ja tööriistad. Noh nagu ikka, viimase avamata karbi kõige põhjas oli tunda raskust ja kolinat. Kogu sellest kupatusest ülevaate saamiseks valasin need koera kaussi - ausõna ta lubas küll.

Hmm huvitav miks juhendis on näidatud et kapi kokkupanekuks on vaja kahte pükstes inimest. Noh reede õhtul kust ma ikka selle teise pükstes inimese leian, kass ja koer peavad ära asendama küll. Haamer... tööriistakastis on haamri koht küll olemas, aga haamrit ennast peab miski muu asendama. Mulle väga meeldib mööblit kokku panna! See on nagu puzzle, aga suuremate tükkidega. 

 Pilt tund aega peale alustamist.

  Vaade pool tundi peale eelmist vaadet.

Siis tuli raskem osa, terve riiuli külg tuli ühendada sisuga. Esimene külg polnud väga raske,sest tagaseina sai nihutada ja pinguteid nihutada kui külgpaneel ei tahtnud paika nihkuda. Teine külg tõrkus ikka korralikult, aga noh julgustavad koksud sussides jalgadega ja korras. Külgesid panin külge 2 tundi- vahepeal läksin pesin nägu ja siis punnisin edasi :)

Pealmise paneeli püstise kapi peale paigaldamine oli hea mõte, kuigi juhendi järgi oleks pidanud ka selle maas panema. Nii sai tagaseina painutada kas ette või taha ning see nii soonde suruda. Alumise tagaseina natuke lõhkusin nii ära, et paneel vajus põranda poole ära ja põhjapaneel viskas tagaseinast pisikese killu välja. Kui kappi libeda põranda peal püsti ajasin, siis tekkis küll kahtlus, et kas nüüd on see koht, kus teist pükstega inimest vaja oleks ja kassi ning koera moraalsest jõust jääb väheks.

 Neli tundi hiljem oli riiul valmis ja püsti. Nädalavahetus alaku, muidu oleks jumala eest pidanud seda tegema laupäeval. Nüüd sai laupäeval hoopis riiuleid sisustada :)

Bailey

Laenasin sõprade käest korralikku välist päästikuga välku, välgu statiivi, hajutit ja 50mm fiksobjektiivi. Tegime Baileyga täna väikse fotoshooti. Tundub, et peab pika objektiivi 6 korda lühema vastu vahetama.

Esimene lapitekk

Olen kõrvalt vaatanud kuidas ema on erinevates tehnikates lapitekke teinud. Tal on selle jaoks spetsiaalne lõikamisalus, joonlaud ja rullnuga ostetud. Mina ei olnud siiani julgenud lapiteki tegemist ette võtta. Septembri algul aga leidsin veebist puhvis lapiteki (ingl. k. puff quilt) tegemise õpetuse, mida lihtsalt ei suutnud proovimata jätta. Eks see algul oligi selline projekt, et ma lihtsalt proovin.

Otsisin siis välja riidetükid, mis kodus olemas olid. Veidi pruuni, halli, ruudulist, sametist kreemikat. Lõikasin ema käest laenatud tööriistadega 15x15 tükid valmis. Siis sättisin neid ühte ja teistpidi, et tume ja hele vahelduks ja omavahel ikka sobiks ka. Samas pidin jälgima, et külgede suhe ka enam-vähem normaalne saaks. Lisaks veel seda, et kui ma tükid lõikasin sellisest riidest mida kodus oli just niipalju kui oli, siis tuli äärtesse jõudes ikka ümber laduda, et kõiki tükke otpimaalselt jätkuks ka.

Lisaks tuli lõigata veel sama arv riidelappe veidi väiksemas mõõdus - ma tegin 13x13 cm. Edasi tuli toimida põhimõttel, et voltides tuli suurem pealmine riie õmmelda alumise (minul roheline) riide külge, enne viimase külje õmblemist vatiini sisse panna (mitte väga täis toppida) ja siis kinni õmmelda. Nii 70 "puffikest" ja siis nad ära ühendada.

7. oktoobriks oli valmis teki pealmine osa - ühendatud ruudukesed ja sametine serv. Servaga nägin kaua vaeva, sest tahtsin serva panna kindlasti seda sinist sametit, aga kodus oli ainult kleidisametit ja see ju venib. Kuidas aga venivat kangast õmmelda mitteveniva külge nii, et lõpuks servad ikka teki moodi välja näeks. Siis jäi teki edasitegemine alusriide puudumise tõttu toppama. Võibolla veidi kleidisameti tõrkumise pärast ka.

Täpselt kuu aega hiljem tuli motivatsioon tagasi, sest ema andis ilusa alusriide, mis sobis täpselt sellele tekile. Selleks ajaks olin vatiini ka juurde ostnud, sest seda tõesti kodus terve teki jagu polnud. See, mis oli, läks ruudukeste sisse ja osa sain veel emalt lisagi.

Mingi hetk kolisin ma selle õmblusprojektiga põrandale, et tekk saaks vabalt ühel libedal tasapinnal lebada. Siin ühendan pealmist ja alumist poolt selliselt, et vahele jäi vatiin.

Siin ühendan nõeltega seda osa pealmisest, alumisest kihist ja vatiinist, mis enne teki ümberpööramist lahti jäi.

 Siin saab tekk sameti ja keskosa õmbluse kohapeale veel tepingu et pealmine ja alumine riie lisaks servadele ka teki keskelt koos püsiks.

 Valmis tekk. Võib rahule jääda, kuid kleidisametit edaspidi väldiks :)

Aasta 2012

Aasta võib kordaläinuks lugeda kui see on pakkunud avastamisrõõmu väljakutseid ja kordaminekuid. Aastale tagasi vaadates peab tõdema, et oli huvitav aasta. Sel aastal jõudis kuidagi palju teha, aga et see kõik meelest ei läheks, talletan ta siia.
Aasta algus oli küllaltki rahulik ning möödus kodu, töö, ja trenni vahel. Veebruaris sain juhendajaks (ingl.k. coach) kolmele toredale töökaaslasele, kellega kohtusime igakuiselt. Minu ülesandeks oli olla neile toeks ja innustada neid oma ideid ellu viima. Lisaks diagnoositi mul veebruaris südamelihaste põletik, mille tõttu mul see aasta eriti sportlikuks kujuneda ei tohtinud. Lõpetasin lepingu spordiklubiga ning otsustasin, et seni kuni koer elab, teen parem temaga koos sporti. Märtsis oli nagu ikka Motoexotica, kus sel aastal sai lisaks reklaami tegemisele tegeldud ka motoriiete müügiga.

 Aprillis kahekordistus meie leibkonna liikmete arv. Meile asusid elama Suusi ja Pätu, kellest esimene on ema ja teine poeg. Suusi on väärikas 3-aastane triibuline kass, väga argliku iseloomuga. Tasapisi hakkab ta juba inimestega harjuma ja ei põgene külaliste eest terveks õhtuks diivani taha. Alles üleeile nägi mu vend esimest korda kuidas Suusi mängib. Pätu on aga oma nime vääriline, kus saab, seal ta midagi korda saadab. Magab nii et keere on peal. Temast on selle ajaga, mis ta meie juures elanud on suur korralik karvane isane kass. Iseloom on tal julge ja väga suur läheduse ja kontaktiotsija.

Juunis oli tööjuures tervisepäev, kus me mõnesaja kolleegiga võtsime erinevatel aladel mõõtu. Ma vist olin teisest meeskonnast, ei tea miks ma nende oranžidega kokku sattusin :)

Minu trumpalaks ostus petank. Veidi harjutamist, pisut strateegiat ja olidki 2 kuuli ja granaat! õiges alas. Tiitliks "Petankisnaiper 2012". Hularõngas ei tahtnud üldse keskosas püsida sest ekstra oli valitud väikse diameetriga rõngas, et ikka kõvasti peaks hööritama. Ega midagi, hakkasin harjutama. Teised naersid tagantjärgi, et siis oli pool tundi kohe hooleta.

Selleks ajaks kui diskvalifitseerimise alasse oma 1 minutit tegema läksin, olin juba väsinud ja üle 30 sekundi vastu ei pidanud. Nii palju oli kasu, et hankisin endale koju veel väiksema ja kergema rõnga, millega pidasin isegi 10 minutit vastu. Petanki, topispalli viske ja veel mingi ala kokkuvõttes sain tiitli parim naissportlane :)

Juulis osalesin esimest korda SMASHil. Et ma stunti teha ei oska ja ratas ka streetfighter pole, niisama passida ka ei viitsi, siis panin ennast motomissi võistlusele kirja. Minu vanuses ja minu tagasihoidlikkuse  juures auväärne kolmas koht. Auhinnaks asjalik tööriistakomplekt, mida suvel tihti kasutasin.

Enne reisi ja Jõgevatreffi lõikasin juuksed maha - nii lühikesed juuksed olid mul viimati 8. klassis.
Juuli lõpus enne reisi korraldasime Jõgevatreffil orineteerumisvõistlust, milleks algasid ettevalmistused juba talvel kui autoga radasid sai läbi sõidetud ja lummegi kinni jäädud nii et maasturiga meid lauda tagant august välja tõmmati :) Treff on mõnus hingega tehtud üritus ja millegipärast jätkub sinna alati head ilma.

Reis, mille jooksul said minu jaoks esimest korda külastatud Slovakkia, Sloveenia, Horvaatia ja Ungari.

Kogu suve jooksul sai ka sel aastat turvatud mitmeid spordivõistlusi - juunis Melliste triatlon, Valga triatlon, juulis Tartu Mill triatlon ja oktoobris Tartu Sügisjooksu. Lisaks oli mul suvel üks armas tüdruk sõiduõpilaseks, keda tsikliga sõitma aitasin.
September pakkus võimaluse Serbiat külastada. Sealt õppisin seda, et ei tasu minna metsa jalutama riigis, kus hiljaaegu oli paljud maad veel omajagu mineeritud ammugi veel minna serblastele rääkima metsas surevast koerast ja tema poegadest.
Serbiast saabumise ööle järgneval päeval tuli sügiskoolitusel triksis-traksis olla. Sealt õppisin seda, et tuleb uutele sõitjatele rääkida sellest, et igal kevad- ja sügissõidul sõidab keegi tee pealt välja ja tuua välja puhtinimlikud psühholoogilised põhjused.

November pakkus võimaluse osaleda Pärnu Konverentsil koolitajana. Tõelise koolitajana sellisest võimalusest ära öelda ei saaks. Novembris muutus ka tööalane kollektiiv, mis tulemusena on väga mõnus rahulik, asjalik ja töine.
Detsember tõi nii häid kui halbu uudiseid. Hea uudis oli see, et Itaaliast toodi Eestisse minu uus ratas. Kurb uudis on see, et meie pere kahanes Pätukese võrra, kellele sai saatuslikuks üks viimaseid siin majas mürgitatud hiiri, kes kuskil mürgiuimas ringi tuterdas. See on ka põhjus miks see postitus venima jäi ja postituse algust ma enam ümber muutma ei hakanud. Lisaks oli Bailey detsembri alguses 2 nädalat viiruslikus köhas (ta pole kunagi haige olnud), mistõttu jäid trennid ära ja lükkus ka vaktsineerimine edasi.
See aasta õpetas mulle seda, et tuleb endasse uskuda, jääda endaks, vaoshoituks tagasihoidlikuks ja vaim uuele avatuks. Siis tuleb võimalusi, millest ei raatsi ära öeldagi. Eks näe, mida uus aasta toob :)