Run, Lola run

Tantsumuusikat suveöödesse

Täna Trehvis

Maandusime peale väikest linnatiiru tsiklitega Trehvis. Jätsime tsiklid õue ja liikusime täisvarustuses kiivrid kaenla all baari poole.

Veiko: Palun üks mango ja üks kirsi jäätisekokteil!

Baaridaam: Mis teie tsikli number on?

Veiko: Eee, miks seda vaja on?

Baardiaam: Saate 20% soodustust!

-------

Kärt: Kuule, aga kuidas ta teadis, et me tsiklitega oleme?

Kui su sõpradeks on Volts ja Suuzu...

...siis võib ette tulla, et neid on mõnikord "paitada" vaja. Kunagi võtsin Voltsil mootori elektrooniliselt reguleeritava õhuvõtja (throttle) lahti ja puhastasin tahmast. Seda on vaja teha selleks, et klapid, mida "aju" juhib jäävad tahma sisse kinni ja siis ei saa mootor õhku peale ja jõud kaob ära. Ükskord puhastas seda Info Auto ka, aga see oli töö "raskust" arvestades päris tõsine summa.

Kevadel enne hooaega käisin ka Suuzut garaažis tuunimas. Reguleerisin jalapiduri heeblit allapoole, sest muidu oli ebamugav jalga seal peal hoida või hoidsin kogemata koguaeg pidurit peal. Dice pulga, mis oli lenksule lisaks pandud, võtsin ka ära, sest mu jaoks ei olnud tal funktsiooni (nt GPSi hoidmiseks) ja nägi kole välja ka. Sõber vahetas õli ka ära, ma olin seekord veel polkovniku adjutant ja õpipoiss. Järgmine kord saan ise hakkama :)

Mitu korda olen ennast avastanud mõtlemast mõtteid: "WD-40 on hea lõhnaga...", "kas enne maasika-vahukooretordi tegemist peaksin käed ketiõlist päris puhtaks pesema..."

Eile läksime mõnede töökaaslastega Endla looduskaitsekeskusse, mis asub 70 km kaugusel Tartust. Enamus inimesi oli juba kodu poole sättinud, kui ma avastasin, et Suuzul ei ole üldse voolu tema veresoontes, süütevõti ei andnud üldse voolu edasi, käivitamisest rääkimata. Mõned kõned targematele tsiklimeestele. Sadul maha ja kõik juhtmed üle vaadata. Akut kätte ei saa, sest seal on kate peal. Mida aga ei olnud, oli kuuskantvõti, milliseid mul kodus mitu on. Aga sel hommikul seal mitte. Kutsusin motomehest töökaaslase tööriistade ja käivitajaga mulle appi. Tema aga mulle abi anda ei jõudnud, sest sain abi kohalikult poisilt, kes viskas "krokodillid" oma auto akule ja ma panin teised otsad Suuzu pisikestele akuklemmidele. Kohe oli vool sees ja mootor käis. Mis aga oli põhjus, et Suuzul voolu sees polnud - akuklemm oli natuke lahti põrunud... Selle vea oleks saanud parandada ma üksi kedagi segamata ja jõuda Tartusse veel enne teisi, kui ainult... mul oleks kaasa olnud kuuskantvõti. Homme on õmbluspäev - õmblen Suuzule toreda tööriista komplekti koti.

Poker Run

Igal aastal juba viiendat aastat järjest on motoürituste kalendris Poker Run, mida korraldab motoklubi Piratica. Põhimõte on siis selles, et sulle on ette antud kaart, mille järgi pead mootorattaga läbi sõitma kontrollpunktid, mis on avatud teatud aja.

Igas kontrollpunktis saab üks osaleja endale tõmmata ühe kaardi. Viimases punktis saad ühe kaardi välja vahetada. Peaauhinna võidab parima punktisummaga kaartide kombinatsioon. Võitjale on autasuks 500 €. Seega võistlus ei ole mitte kiiruse ega ka osavuse vaid õnne peale.

Mul küll alles esimene hooaeg ratastel, aga nii ägedate sõpradega koos on sellisele üritusele lausa kohustuslik minna. Hommikul kogunesime minu juurde, sõime väikse koogi ja lõime 5-kesi (Maria, Kairi, Veiko, Andres ja mina) oma ratastele hääled sisse. Start oli Aardla tänava tanklast, kus saime osalejakaardid ja ka Olerexi kliendikaardi. Tõmbasin risti kuninga - päris hea algus.

Järgmine punkt oli Maanteemuuseumi juures Varbusel (teekond 51 km). Seal ei läinud nii hästi - ruutu 3. Viskasime natukeseks selili ja nautisime head ilma. Maria oli nii tubli, et tal oli fotokas kaasas ja sai seda meie teekonda jäädvustada.

Kolmas punkt oli Greete motelli juures Soontagas (87 km). Diiler ütles, et mul oleks vaja kuningat. No kui diiler käsib, siis nii tuleb ka teha - tõmbasin ärtu kuninga. Seal sõime lõunat ja nautisime ümbrust. Mõned mootorratturid olid seal veel.

Neljas punkt oli Mustlas (47 km), kus on filmitud võtteid filmile "Vanad ja kobedad". Seal tõmbasin risti 9 - tundub, et siit ei tule enam mingit kombinatsiooni. Kui väga õnne on, siis mingi maja peaks saama veel. Meie suksud reas Mustla bussijaama ees - vasakult Veiko, Maria, minu, Kairi, Andrese oma.

Enne lõpp-punkti Vaiblasse sõitu tegime Viljandis Kellukese joomise peatuse ja tegime aega parajaks. Veidike panime ka kütust, sest mine tea palju meil tuleb mõttesse veel sõita. Selleks ajaks oli meil läbitud 214 km ja mu kütusekulu oli 8 liitrit - päris öko või mis?

Vaiblasse jõudsime nii, et napilt oli viimane punkt veel avatud. Vot sulle säh siis aja parajaks tegemine. Seal tõmbasin kolmanda kuninga - ohoo, tekib lootust. Diiler küsib kumma kaardi ma tahan ümber tõmmata, kas 3 või 9. Palun 3 maha tõmmata ja tõmbasin imekombel asemele 9. Teine diiler ütles kohe kõrvalt, et seni parim kombinatsioon. Pärast seda sain kõvasti grillida - oodata ülejäänud inimeste kaarditõmbamist ja sõprade tögamist. Vahepeal oli tahtmine jalga lasta. Sisutasime aja visiiride pesuga Võrtsjärve pehmetes voogudes.

Selle aasta Poker Run peaauhinna võitis... mina???!!! Päriselt? Piratica klubi president Kõuts tšekki üle andmas:

Peale võitja väljakuulutamist tuli juurde naabrionu sellest ajast kui mina veel aasta paarine olin. Mu nime järgi ainult oskas mind ära tunda. Küsis igaks juhuks mu isa nime. Kutsus oma naise ka mind vaatama, sest aega ju sellest ajast palju mööda läinud. Väga soe ja tore taaskohtumine oli. Palusin lapsepõlvesõbrannat tervitada. Enne platsilt lahkumist jõudis veel mind ja mu tsiklit noorema tütre jaoks filmida, kes pidavat suur rataste fänn olema.

Super korraldusega üritus. Kokku osalejaid 527. Kokku üle 300 km. Pulsikell ütles, et kulutasin 8 tunni ja 45 minuti jooksul 1700 kcal. Maksimumpulss 196, aga see ei olnud mitte võidu väljakuulutamise hetkel, vaid siis kui sai Viljandi Centurmi parklas proovitud, kuidas on kahekesi mu ratta peal istuda, kui ratas külili on (põhiline, et Kelluke püsti jäi).

Kas te olete hulluks läinud?

Mitu aastat rääkisime Kairi ja Taneliga, et teeme endale A-kategooria juhiload. Eelmise aasta ühel augusti õhtul istusin mina Türgis hotelli restoranis ja Kairi Eestis ning otsustasime, et nüüd teeme ära. Lihtsalt oli mingi hullu tembu tegemise tuju. Et siis pidi uuest aastast ka liikluseeskiri muutuma, oli ka vana eeskirja järgi teooria õppimine omaette argumendiks.
Tulin Eestisse ja võtsin ühe sõbraga ühendust, kes koos oma naisega sõidab tsikliga. Otsus kooli minna oli tehtud, aga nii isu äratamiseks ja ka võibolla väikseks soojenduseks, et kus miski tsiklil asub. See juhtus 7. augustil 2010, kui ma sain esimest korda seda tunnet tunda:

Kool algas 10.augustil ja ARK sõidueksami sooritasin ja mootorratta juhtimisõigus omistati mulle 15.septembril. Selle aja sisse mahtus 4 teooriatundi kogumahus 8 tundi ning 13 sõidutundi. Esimest korda viis sõiduõpetaja Enn mind linna sõitma 27. augustil. Päris hirmus oli, sõitsin ainult kiirusega 40 km/h. Kartsin, et ei saa pidama kui vaja :) Linnas sõitsin 6 korda. Eksamipäeva hommikul võtsin sisse 2 palderjani ja läksin platsile. Mõtlesin ikka, et kas ma tegelikult ka oskan, et mis nalja ma siin teen, mina ja mootorratta eksamile. Meil aga oli õnne sattuda parimasse autokooli - Motohunti, kus teooriat andis Verliin ja sõitu õpetasid siis Enn ja Tarmo. Teadsin, et nad ei lase eksamile enne kui ma päriselt-päriselt oskan. Sõiduõpetaja Tarmo andis teada, et mu eksamit võtab vastu Kalju Soots, et ta on hea eksamineerija. Sõitsin ennast platsil soojaks ja tegin suuremalt jaolt ainult kaheksat, sest kaheksa on minu "Achilleuse kand". Eksamil just kaheksat ei pidanudki tegema. Kaldtee pealt kohaltminek, peale seda pidurdus, siis aeglussõit, siis slaalom. Muidu tegin slaalomit alt üles, aga eksami hommikul Tarmo ütles, et ma teeks ülevalt alla, et tuleb kuidagi hoogsamalt välja ja eksamil nii juhtuski. Siis linna minek. Trajektoor: Sepa - Võru - Aardla - Raudtee - Riia - Turu - Sepa. Mitte ühtegi viga, nagu ka ARK teooriaeksamil, mida ma tegin hirmus hoolikalt ja aega läks ikkagi 7 minutit. Ju siis oli teooria nii selge :) Nüüd autoga ka kindlam sõita kui  jälle eeskiri selgeks tehtud. Kaks nädalat hiljem taipasin - eksamineerija oli hirmus tuttav, aga ei olnud mahti mõelda, kust. See oli ju minu B-kategooria väga hea sõiduõpetaja.
16. september tekkis autoregistrisse kanne mu esimese päris enda sõiduki kohta ja selleks on Suzuki GSF 600S Bandit. See sama, millega ma augusti algul proovisõitu tegin. Ostsin oma Suuzu sõbra naise käest. Olin sunnitud oma sõidukitele nimed panema - Suuzu ja Volts, sest nad kippusid segamini minema. Nüüd, kus neil on nimed, enam ei lähe :) Praeguseks olen oma Suuzuga päris heaks sõbraks saanud, kui juhtub ratta alla kruusa või killustikku, siis saame Suuzuga sealt ilusti üle.
Et kui paljusid me selle asjada nakatanud oleme? Täna panid kaks trennikaaslast (Gret ja Bret) ennast 27. juulil algavale kursusele kirja :) Neid me kokku lugeda ei suutnud, keda me Motohundi tiimiga Motoexotical ära moosisime :)

Nüüd küsime endilt: miks me seda varem ei teinud? Kuidas me suutsime nii kaua oodata?
Paljude on hirm, et see asi on kulukas. Nii nagu meile siis öeldi, et kui load juba käes, küll see ülejäänu siis tekib juba iseenesest. Täpselt nii oligi. Päeva peale eksamit ostsin Suuzu, kombe ja kiiver olid selleks ajaks juba olemas. Saapad ja kindad sain sel aastal. Seda kõike uue kodu soetamise ja sisustamise kõrval. Kui ikka väga tahta, siis saad kõik, mis tahad. Pilt sügisesest Motohundi koolituselt "Põikav hunt":

Meie tutvusringkond on kasvanud plahvatuslikult. Esiteks juba need, kes meid õpetasid. Nii ägedad õpetajad, et viisime nad peale eksamite sooritamist õhtusöögile Tsink Plekk Pange. Pang suleti, aga meil jäid pooled jutud veel rääkimata. Sõpruskonnaga on märkamatult liitunud ka need inimesed, keda varem vaid vaevu tundsime, kuid kes samuti mootorratastega sõidavad.
Ja siis leidub inimesi, kes küsivad, et kas te olete päris hulluks läinud? Miks te seda küll teete? Muud teha ei ole? See on ohtlik!!!

Seda on raske sõnadesse panna. Seda peab proovima, see vabaduse tunne ja see rahu, mis saabub siis kui sa paned pähe kiivri, kätte kindad, vajutad alla siduri, käigu sisse ja lased tasakesi siduri lahti samal ajal gaasi keerates...
Üldse on elu pärast seda otsust eelmise aasta augustiõhtul, muutunud värvikamaks, positiivsemaks ja tasakaalukamaks. Sest noh nagu Enn ütleb: Põlved paaki ja pilk kaugusse!
Pilt motohooaja avamise paraadilt 30. aprillil Tartus:

Põhjus, miks ma sellest alles nüüd kirjutan, on see, et alles nüüd saime Gerlile ja Ollele seda uudist väikse paraadiga mootorimürina taustal teada anda. Vahepeal oli küll hirm vahele jääda, sest teada on, et Olle on põhjalik ajalehelugeja ja mõned pildid meie tegevusest tuli avalikus Postimehes ja Valgamaalases.

Ma olen hüljes...

 või siis saarmas Dottie...

 otsustage ise, kumma moodi rohkem.