Tartu Linnavalitsus viib regulaarselt läbi koolitusi Tartu linna ettevõtetele. Esmaspäeval oli Tartu linn külla kutsunud tartlasest (praegu ajutine tallinlane) riigikontrölor Alar Karise, kes rääkis olukorrast riigis läbi Riigikontrolli vaatevinkli. Kuigi ülikoolis õppisin ma ettevõttemajandust, siis kuulasin ülevaadet just lähtuvalt oma rahvamajanduslikust huvist, sest sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid põimituna, on olnud minu püsivaks huviks juba ülikoolist saati.
Alustuseks tõi ta välja võrdluse teiste riikidega. Ühest küljest vaadatuna moodustab Eesti riigieelarve 40% riigi SKPst, mis võrreldes teiste riikidega on küllaltki väike osakaal. Oma ja väikse riigi ülalpidamine ongi kulukas, kuid võrreldes teiste riikidega, ei ole Eesti näitajad üldse halvad.
Ka riik on ettevõtja omades viimasel viiel aastal osalust 31 - 43 äriühingus. Nende ettevõtete varad moodustavad ~25% kogu avaliku sektori varadest. Samas püstitas ta küsimusi lähtuvalt läbiviidud audititest. Kas on läbi mõeldud, milliseid äriühinguid ja miks riigile vaja on? Millised on eesmärgid? Kas nende täitmist hinnatakse? Kes vastutab riigiettevõtte eest? Peaminister? Osalust omava ministeeriumi minister? Vastust neile küsimustele ei ole. Maikuus peaks Riigikontrolloma kodulehel avalikustama Estonian Air´i pankrotistumise auditi tulemused.
Rahvastiku olukord aina halveneb. Tööealise elanikkonna vähenemine ja tööga mittehõivatute osakaalu suurenemine, mille tõttu on aastal 2040 tööga hõivatuid 72 tuhat vähem kui täna.
Sellest ülesaamiseks ei ole muud võimalust kui suurendada ettevõtete tootlikkust. Selle peale tõusis auditooriumist ettevõtjate seas kahin ja küsimused, et kuidas seda siis tegema peaks? Sellele ei saa nii üheselt vastata. Varasemalt kuulnuna majandusteadlase Urmas Varblase seisukohta, siis tema arvates on võimalus rahvuslikku rikkust suurendada ekspordi arvel, sest see on ainuke asi, mis reaalselt raha riiki sisse toob. Kuidas väiksed Tartu ehitusettevõtjad seda tegema peaks, on praktikas kindlasti keerulisem, kuid tean nii mõndagi ehitusettevõtjat, kes ehitabki Eesti töölistega Soomele ja see raha tuleb riiki juurde. Eesti tootlikkus püsib paigal ning ei liigu EL keskmisele järgi. Kui vaadata selle põhjuseid, siis on näha, et suurem osa tööga hõivatuid on valdkondades, kus tehnoloogiat kasutatakse vähe ja tootlikkus on seetõttu madal. Siin omakorda on kitsaskohaks:
- pole pädevaid tippjuhte
- inimesed lahkuvad Eestist
- pole pädevaid töötajaid.
Siin jõuame otsapidi selle juurde, et liiga palju on kõrgharidusega inimesi, kellel pole haridusele vatavat tööd ehk riiklik koolitustellimus ei vasta ettevõtete tegelikule vajadusele. See on viinud olukorrani, kus samal ajal on tööpuudus ja tööjõupuudus ehk ühtedel pole tööd ja teistel pole töötajaid. Nii juhtubki, et muuseumitöötajad on magistrikraadiga ja Bauhofi kassas töötavad kõrgharidusega matemaatikud ja need, kellele see töö ka ilma kõrghariduseta jõukohane oleks, on töötud. Eesti keskmine pensionile mineku iga on 52 aastat, sest teatud töökohtadel saabub pensioniiiga varem kui riiklik lubatud ning seal hulgas on ka invaliidsuspensionärid. Suund peaks olema selles suunas, et inimesed kestavad tänu tehnoloogia arengule (vähem füüsilist tööd ja keha kulumist) aasta aastal kauem ja lähevad pensionile hiljem, aga see veel pole nii.
Lisaks on regionaalsed probleemid ning toimub ääremaastumine. Maakondade kaupa vaadates on kõige madalam töötus Tartumaal ning kõige suurem ääremaades - Võrumaa, Valgamaa, Iga-Virumaa, Hiiumaa jne. Häda ongi selles, et tootvad töökohad on kontsentreeritult linnades. Selle vastu püüab riik võidelda sellega, et luuakse uusi töökohti ääremaadesse, nt on plaanis luua 7000 töökohta Ida-Virumaale.
Loodame koos, et Eesti suudab tootlikkust kasvada ja ääremaade inimestel jätkub ka tööd ning Eesti jääb püsima!
