Laupäeva hommikul helises telefon kell 7. Ikka selleks, et taaskord panna selga tsikliriided, kuid seekord hoopis koolitusele minekuks. Igal aastal olen püüdnud vähemalt korra hooaja jooksul mootorrattakoolitusel käia. Eks ise analüüsin ka, aga vähemalt üks koolitus aastas annab konkreetsema eesmärgi ja tagab teatava distsipliini. Eelmisel aastal oli see Motohundi kevadkoolitus ja juulis Eesti Motomatkajate Klubi poolt korraldatud ringrajakoolitus Audrus. Üle-eelmisel aastal mõlemad Moto Survivali kursused. Sel aastal korraldas Motohunt oma tiimi liikmetele Artur Kimi enduro- ehk maastikusõidu koolituse. Koolitaja alustas maastikusõitmisega 2007. aastal ning 2010. aastal omandas BMW instuktori õigused. Võistlustel ta ei osale, vaid meeldib lihtsalt maastikul sõita.
Koolituse sissejuhatuse ajal kui öeldi, et täna sõidame oma ratastel ainult püsti ja õhtul suudab igaüks püsti seistes teha "kaheksat" väiksemal ala kui siiani. Kõigi näod peegeldasid umbusku ja kahtlusi, et kas ikka, sest meil enamusel siiski tänavarattad ja enamus pole just palju maastikul sõitnud. Vaikselt, aga hakkasime harjutustega pihta ja midagi kontimurdvat ei olnud. Kõik, mis teha paluti, tehti ära.
Peale harjutusi ikka pausid puhamiseks ja veejoomiseks sisse ning ikka edasi.
Enn ja Margo olid koolitusele tulnud 1000 km sõitnud ratastega. Varem olid nad tõsised kroomimehed, aga peale viimast Rumeeniareisi tekkisid neile hoopis sellised rattad. Üks neist sai ka "sisseõnnistatud" (loe: kukkus külili).
Ühe koolitusel osalenu jaoks ei piirdunud asi ainult külili kukkumisega, vaid juht viidi autoga Võru erakorralise meditsiiniosakonda. Õnnetus juhtus pidurdamise ajal, kui kiiruseks oli ette nähtud 30 km/h, kuid kaugelt vaadates oli kiirus siiski suurem. Kõrge ratta pealt õlaga vastu maad ja tõenäoliselt rangluumurd. Rattal mootoris auks sees ja õli väljas.
Üks harjutus nägi ette nõlvast ülessõitmist, mis peale esimest ringi nägi välja nagu krossirada. Isegi tänavaratastega oli sealt võimalik üles sõita ja ikka püsti.
Mõned rattad jäid kinni ja kukkusid külili, aga see rohkem vähese gaasi viga.
Päeva lõpuks olid reielihased püsti seismisest valusad ja keha ka üldiselt väsinud, aga näod õnnelikud ja rahuolevad. Mu jaoks oli koolituse kõige suurem väärtus Tartu Maratoni rajal kolmest kukkumisest jäänud kangusest (hirmust) lahtisaamine. Jääme järgmist koolitust ootama!
Sel aastal korraldasid Hawaii Express ja TriSmile koostöös esmakordselt jalgratta temposõidu Gran Fondo. Järgmise aasta võistlust juba planeeritakse.
Sõidu idee on selline, et igaüks valib oma vormi ja kiiruse järgi sobiva grupi (25 km/h, 30 km/h või 35 km/h) ning vastava grupiga sõidetakse üheskoos 220 km Tallinnast Tartusse. Teel on mõned kiirenduslõigud, kus jalgratturid saavad ennast proovile panna ning peale kiirendust võetakse grupp jälle kokku.
Kohtusime Tartust tulnud pundiga 19. augusti õhtul Tallinnas Ahtri Olerexis, kust liikusime edasi Al Bastionesse õhtusöögile. Seal oli juba palju tuttavaid nägusid ees ootamas.
Peale õhtusööki suundusime oma konvoiga läbi vanalinna Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, kus oli Tartust tulijatele öömaja. Enne aga kui kõik said kotti pugeda ja magusasse unne vajuda, oli meil koosolek, kus arutasime võistlusega seonduva läbi. Et selline võistlus oli esmakordne ja Tartu inimesed Tallinnat ja selle lähiümbrust väga ei tunne, venis kell 22 alanud koosolek ligi kolmetunniseks.
20. august on enamasti puhkepäev, kus saab kaua magada, aeglaselt ärgata ja rahulikult hommikukohvi nautida. Muundunud vabatahtliku geeniga inimesed aga ärkasid sel hommikul kell 6, et kell 7 vabaduse väljakul olla ja kell 8 sealt koos jalgratturitega startida, et hiljemalt kell 18 Tartus olla. Gustav Adolfi Gümnaasiumis olla kuulu järgi kell kogemata kell 5 helisenud nii, et kõik nagu üks mees üles ärkasid.
Vahepeatus Tamsalus. Üks jalgratturitest tuli supipausi juures meie juurde ja ütles, et me oskame oma tööd väga hästi ja on näha, et oleme seda harjutanud. Ei osanud kohmetusest muud öelda, kui et "Natuke jah". Tegelikult aga on sellised hetked just need, mis meie geenid ära rikuvad ja ikka ja jälle mingeid väljakutseid vastu võtma panevad. Ikka selleks, et meie jalgratturid ennast teedel turvaliselt tunneks. Kui peale finišit Püssirohukeldrisse õhtusöögile läksime, plaksutati meie sisenemise peale. See võttis silma märjaks.
Meie grupi tempomeister oli Vembu alias Jaano, kellega tegime ka sõidu jooksul koostööd, eriti just seda osa, mis puudutas ühist peatust, et jalgratturid ennast veidi kergendada saaks - tüdrukud vasakule (kükitades) ja poisid paremale (püsti). Meid oli selle grupi jaoks kokku 7: Urmas, Tanel, Riho, Rando, Mirja, Timo ja mina. Riho, Tanel ja Urmas olid meie grupi turvarattad, kelle ülesanne oli ees liiklus maha rahustada. Mirja ja Timo olid esialgu grupi taga, et autosid grupist eemal hoida, kuid Mirja sai selle tööga üksi ilusti hakkama, nii läks Timo samuti turvarattaks ja ta tegi oma tööd väga innukalt (kaugelt näha, et ka geen rikutud). Rando sai kõige raskema töö, kuid samas andis see talle 9 maanteel veedetud tunni jooksul piisavalt tegevust - ta tõi taganttulevaid autosid grupist mööda. Rando kogemust ja sõiduoskusti arvestades, selle osa pärast muretsema ei pidanud. Ise olin grupi ees ja aitasin Randole teed ette vaadata ning sõitsin vajadusel grupi sees ringi, et vaadata, et kõik toimiks. Tähelepanekud järgmiseks aastaks (karta on, et paranemist pole näha):
turvarattad arvestaksid grupi laiusega ja ei võtaks autosid tee äärde seisma, vaid ainult aeglustaksid neid;
turvaratturid saavad anda ka autode konvoi möödatoojale infot selle kohta kas vastassuund on vaba;
viimase jalgratturi taga on alati turvatsikkel, kes ei lase autodel ratturitele tagant läheneda;
autosid toovad mööda ainult need ratturid, kellega see on kokku lepitud ja kes on 100% kindlad, et neil on ruumi, kuhu autosid tuua.
Viimastel aastatel kipub nii juhtuma, et satun samasse riiki samal aastal mitu korda, kuigi varem pole seal kunagi käinud. Eelmisel aastal sai käidud tööasjus Moldovas nii juunis kui oktoobris. Kui ma 2013. aastal peale Horvaatia reisi panin paberile Tšehhi reisi, ei saanud ma ju ometi teada, et 2015. aasta augustis on mul vaja ka Prahasse koolitusele minna. Aga sel aastal täpselt nii juhtuski, et kui me 29. juulil ratastel tagasi Eestisse jõudsime, oli vaja 9. augustil juba lennukile istuda ja samasse kohta tagasi lennata. Paljud sõbrad küsisid, et mis sa siia tagasi üldse tagasi tulid, jäänud siis sinna.
Meie selleaastase motoreisi seiklused on põhjalikult kirja pandud reisiblogisse. Oma teisest Praha reisisst annan siinkohal aga veel põhjalikuma ülevaate, sest sain veel lisaks 4 päeva ainult seal olla.
Augusti varahommik Tallinna lennujaamas.
Et olin eelmisel päeval Võrus Tamula ääres toimunud klassikokkutulekul käinud ja õhtul sealt veel Tallinna sõitnud, siis mu uni kell 4 ärgates väga pikk ei olnud. Kui ma lõunaks läbi Helsingi lennates Prahasse jõudsin, lülitasin hotellis konditsioneeri välja (ei tea, miks nad arvavad, et inimesed suvel külmkapis tahavad aega veeta) ja kerisin kohe magama. Peale kolme tundi sügavat talveund, võtsin suuna kohe linnapoole, sest mõned kohad jäid kaks nädalat varem ebapiisava eeltöö tõttu nägemata.
Esiteks olin tahtnud kangesti näha treppe, mis viisid üles Praha kindluse juurde. Kaardilt vaadates sõitsime eelmisel reisil treppide esimestest astmetest trammiga mitu korda mööda, aga silma nad millegipärast ei jäänud. Rääkisin küll reisikaaslastele, et ühed trepid on kuskil, aga et me ainult ühe päeva Prahas veetsime, me sinna lõpuks ei jõudnudki. Keskaegsetelt treppidel avaneb vaade kogu linnale. Õhtupäikese käes on Praha ainult punaste katuste linn.
Peale lossi juurest allatulekut, oli üllatav samast kõrvalt pisikesest parginurgast metroojaama kõrval leida pisike purskkaev, kuhu kõik oma jalad jahutuseks pistnud olid ja lapsed veega hullasid. Ega minagi suutnud oma varbaid sisse kastamata jätta. Ühes basseininurgas oli kuulda eestikeelt, aga millegipärast lihtsalt naeratasin neile nende seljatagant möödaminnes ja rääkima ei läinud. Kuidagi äge ongi mõnikord võõras linnas olla täitsa võõraste keskel. Kui mul motoreisi ajaks poleks reisikaaslasi tekkinud, oleksite saanudki reisiblogist lugeda kuidas on kulgeda üksi läbi Euroopa. Aga tekkis ja mõnus seltskond pealekauba.
Praha vanalinna ühendab lossiga üle Vlatava jõe laiuv Karli sild, mille ehitamist alustati juba 12. sajandi keskpaigas. Selleks, et munakollasega kindlustada, et sild saaks tugev, palus kuningas Charles IV maarahval saata linna mune. Et aga maarahvas arvas, et linnas on nälg lahti, saatsid nad linna peale munade veel muidki toiduaineid. Kindlustamaks, et munad pikal teekonnal katki ei läheks, keetsid nad munad igaks juhuks ära.
Vaade Karli sillalt vanalinna poole, kust viib kitsas käänuline Karlova tänav läbi vanalinna raekoja platsile. Seal võib näha tänavatel kedagi pidevalt millegagi üles astumas. Küll on seal üksik muusik kitarri ja võimendiga või terve ansambel või tuletaltsutaja või seebimullitegijad jne.
Otsisin üles ka selle koha, kus ma eelmise reisi ajal oma rattaga rehvivahetusest tulles oleks tahtnud kangesti pilti teha, aga seekord kahjuks põles fooris roheline tuli ja pidin liiklusega kaasa minema. Kujutage siia pildile nüüd ratta lenks peale - sellise pildi olekski tahtnud teha.
Vaade Karli sillalt Praha kindlusele.
Käisin teisel päeval veel üleval kindluse juures, kus on müüride vahel ka suur Vituse katedraal, mille tipud paistavadki ülemisel pildil.
Eelmisel korral üleval käies oli tunne, et alla viib ka teine trepp. Seekord leidsingi ülevalt teise trepi ka üles ning need tõid mind vanalinna majade vahele. Eile läksin siit mööda teadmata, et siit ka trepid üles viivad, sest nad on nii varjatud. Soovitan selle otsa üles otsida ja siit üles minna.
Igal pool linnas müüakse erinevas vormis kunsti. Mulle jäid mitmel korral silma ilusaid öised fotod. Ühel neist olid üle Vlatava jõe asuvad sillad. Eelmisel korral leidsime selle koha, kust sildu pildistada üles, seekord otsustasin sinna ka pimedas minna. Veidi kõhe oli kui ma öösel põõsaste vahel Hanavski paviljoni juurde üles rühkisin, üleval aga ootas mind juba selline fotograafide hord eest, et seal ruumi ühele statiivile enam poleks olnud. Tegin telefoniga vaikselt puu taga pildi ära.
Mõned tööalased klõpsud ka. Tšehhi kolleegid saavad oma lõunapausi katusel asuval terrassil veeta. Seal oli umbes 40 kraadi kuuma, kuid minu jaoks oli see nagu sõõm värsket õhku kui sain külmast (jälle sügavkülmutatakse inimesi) koolitusklassist sooja kätte. Ungari kolleeg käis isegi ekstra sukkpükse ostmas, et koolitusel ennast ära ei külmetaks. Püüdsime küll aegajalt külmakraade maha keerata. Õnneks oli väljas soe ja õhtul sai 35 kraadi käes ennast jälle üles sulatada ja natuke seda sooja põues ka Eestisse kaasa võtta.
Võõrustajad korraldasid meile ka õhtusöögi, millel osalesid kolleegid Lätist, Poolast, Tšehhist, Belgiast, Luksemburgist, Horvaatiast, Ungarist ja Rumeeniast.
Mulle Praha linnana väga meeldib ja läheks sinna kindlasti veel tagasi, aga teeks seda kas mais-juunis või septembris, kus ilmad oleksid juba või veel soojad, aga turiste vähem, sest neid on seal palju. Tunniajase jalutuskäigu jooksul jääd ise tõenäoliselt 500le pildile :)
