Hakkasin mingi hetk tähele panema, et ma ütlen tihti koerale: "Oota!". Oota, ma panen riidesse, siis lähme välja. Oota, ma käin tööl ära, siis lähme õue. Oota, ma käin trennis ära, siis lähme külla. Minul on nii palju kohti, kuhu ma lähen ja nii palju inimesi, kellega ma kohtun ja suhtlen, aga tema jaoks olen ainult mina. Tema töö ongi koguaeg ainult oodata. Minu järgi.
Öeldakse, et koera vanust inimese vanusega võrdlemiseks, peaks koera vanuse korrutama 7-ga. Kui mina olin 26, oli Bailey 9 aastane, kui mina 28 aastane, siis tema sai 21 täis. Baileyga ühevanused olime 2009. aasta juunis.
Et Baileyl saab aprillis täis 7 koera-aastat, siis on ta praegu 47 inimese aasta vanune. Kui ma ütlen talle hommikul kell 8 tööle minnes, et oota, õhtul lähme jalutama, siis tema jaoks on see õhtu 84 tunni pärast ehk ta peab oma eluiga arvestades ootama minu kojutulekut 3 ja pool ööpäeva. Nii kiiresti möödub tema eluke.
Bailey elukene on minu kätes, seetõttu on mu südamel tema elukese möödumine võimalikult väärtuslikuks muuta. Seetõttu püüan talle rohkem öelda, et kohe lähme õue, täna õhtul tulevad külalised ja varsti lähme õue. Ja mitte ainult öelda, vaid ka tegelikult pingutada tema nimel, et ta saaks võimalikult palju osa minu elust. Tahaks, et mu südames oleks siis rahu, kui teda enam ühel päeval ei ole - sain pakkuda talle parimat elu, mis võimalik.
