2016. aasta kokkuvõte

Blogimist on jäänud järjest vähemaks, aga aasta kokkuvõtte teen enda jaoks ikkagi ära, sest aasta kahe või või kümne pärast enam täpselt ei mäletaks mida mingil aastal siis täpsemalt tehtud sai. Käesolev aasta on olnud väga mitmekesine ja tegus.

Jaanuari esimesel nädalal elasin ja töötasin veel Tallinnas. Et ma olin juba oma eelmise korteri üürileandjale tagasi andnud, elasime Baileyga kahekesi venna korteris Alajaama tänaval. 8. jaanuaril kolisime tagasi Tartusse. Kasutades ära kahe töökoha vahele jäetud aega, käisime Raivo ja tema sõpradega Tais. See oli mu esimene Tai külastus ja mulle väga meeldis. Nüüd ma mõistan, miks need, kes sinna korra lähevad, ikka ja jälle uuesti sinna tagasi lähevad.

Alates 1. veebruarist asusin tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekontrolli teenistusse. Tartus on võimalust minu erialast tööd teha vähestes kohtades ja kliinikum tundus mulle hea väljakutsena. Veebruari algusse jäi ka My Brand kenneli koerte kokkutulek, kus Bailey pesakonna neli koera olid kenneli kõige vanemad esindajad. Bailey kokkutulekust eriti vaimustunud ei olnud, vaatas igavledes ringi umbes nagu öeldes: "Siin pidi mingi kokkutulek olema, aga ma näen siin ainult koeri...".

Veebruari keskel panin oma kodu müüki. Olin seda mitu aastat edasi lükanud, aga Tallinnas erinevates kohtades elades tahtsin, et oleks vähemalt üks pidepunkt ning kindel koht ja soe kodu ootamas.

Veebruaris sain pakkumise kandideerida ühe projekti raames kohapealseks nõustajaks Moldovasse. See oleks eeldanud just saadud töökohast loobumist ja ka edasiste plaanide edasilükkamist. Olin meelitatud, aga ütlesin siiski ära. Kuu lõpus nägin Facebook´is sellist uudist, mille peale ma algul mõtlesin, et keegi teeb väga rumalat nalja. Tuttavates käest küsides, aga selgus kurb tõsiasi, et meie hulgast on tõesti lahkunud trikomootorrattur Mart Multer, poiss, kes oli just isaks saanud ja hulga plaane jäi teostamata. Aasta jooksul olen korduvalt Mardi peale mõelnud ja tunne on nagu ta oleks juba nii kaua ära olnud. Loodan, Mart, et leidsid sealpool endale ka väärilise ratta, millega wheelies´id ja stoppie´sid teha.

Märtsi alguses tegime Alariga PRIA kovisioonigrupile seminari mõjustamisest Cialdini teooria baasil. Märtsi keskel käisime Raivo ja tema sõpradega Stockholmi kruiisil. Viimati sai seal käidud täpselt pool elu tagasi ehk 1998. aasta märtsis keskkooli lõpureisil. Käisime fotograafiamuuseumis ja sõime kaneelisaia.

Aprilli algul asus meie juurde elama 1,5 aastane kass Kratt, kelle perenaine Maarja läks ajutiselt Austraaliasse.

Aprilli lõpus sai Bailey 11 aastaseks. Õnneks on hoolimata vanusest tervis ja tuju head.

Mais jõudsid meieni inimesed, kes olid huvitatud mu kodust ning hakkasime vaikselt välja kolima. Kolisime Raivo pere suvilasse Vara vallas. Samal ajal panin müüki oma pikaajalise ustava sõiduki Voltsi ja leidsin üsna pea talle ka uue omaniku Tallinnas.

Juuni algul käisin Tamperes vaatamas kuidas Soome kolleegid mootorrattureid koolitavad.

Juuni alguses sai käidud notaris vormistamas maa ostu Haaslava vallas. Mais leitud korterihuvilised kadusid ära, sest maja taha hakati ehitama garaaži, mille ehitamiseks on linn andnud kahtlastel tingimustel ehitusloa. Maakleri alustas läbirääkimisi järgmiste huvilistega. Kahju, et õigel ajal õigesti reageerida ei osanud. Minu küsimusele, et millal ja mida ma tegema oleks pidanud, et seda ära hoida, vastas Linnavalitsuse ehitusosakonna ametnik: "Linn ongi tiheasutusega ala, te peategi sellega arvestama, et siin ehitatakse. Kui ei meeldi, kolige maale!" Juuni keskel andsin sisseastumisavalduse Tartu Ülikooli õigusteaduskonda õppimiseks.

Juulis jõudis kätte kauaoodatud aeg Rumeenia reisiks. Reisikirjeldus on kättesaadav ikka vanal aadressil.

Tegin enne reisi endale modiil-ID, et saaksin, juhuks kui osutun sobivaks kandidaadiks õppimaasumiseks, reisi jooksul seda kinnitada.  Musta mere ääres Constantas meie üürikorteri köögilaua taga tegin otsuse õppimaasumiseks. Juuli lõpus tagasi tulles selgus, et mu korteri pind kinnistusregistris on tegelikust vähem ja pank annab laenu ainult kinnistatud pinnale, mis tähendab, et korteriostjatel oli kaheksa ruutmeetri jagu laenuraha puudu ning muud võimalust seda lahendada ei ole, kui need andmed ära muuta.

Terve augustikuu kuluski joostes linnavalitsuse, kinnistusregistri, notari ja naabrite vahel. Augusti lõpus tehti kinnistusraamatus kanne ära ning mu korter oli äkki suuremaks saanud. Augusti lõpus olid meie juures suvilas ka Moto Survivali suvepäevad. Õnneks oli just selleks nädalavahetuseks antud sooja ilma ja rohkelt päikest. Augustisse mahtus ka väike reis Leetu Palangasse. Bailey sai samuti mere äärde kaasa, millega sai Bailey kirja ka oma esimese välisreisi. Loomulikult leidis Bailey endale palju sõpru.

Augustisse ja septembrisse mahtusid ka vigurmootorratturite võistlused Maanteeameti Tartu platsil, mida koos Motohundiga korraldasime.

Septembri algul asusin õppima Tartu Ülikooli. Septembri keskel toimus korteri müügitehing ning oligi mulle jäänud varade nimekirja ainult kinnistamata maatükk ja mootorrattas. Ainus siduv kohustus oli tööleping.

Augustis olin alustanud enda harjutamist jooksmisega, mis mulle siiani kohe üldse ei olnud meeldinud. Maal elades oli hea koos koeraga metsa vahel joosta. Oktoobris panin ennast sügisjooksule kõnni asemel kirja hoopis jooksudistantsile. Kümne kilomeetri aeg 59:06 ei ole üldse paha. Lasin SynLabil ka oma verd analüüsida. Kõik näitajad on korras, küll võin vabalt suurendada veelgi D-vitamiini võtmist ja silma peal hoidma neerude tööl. Oktoobrisse jäi ka ühe ettevõtte asutamine.

November ja detsember on suuresti olnud rutiin kooli, kodu ja töö vahet. Veidi sai käidud ka kulturismitrennis. Detsembris käisime veel sama seltskonnaga Stockholmi´s, seekord siis Skanseni vabaõhumuuseumis.

21. detsembril lõime kopa maase ja hakkasime uut elusaset ehitama. Loodetavasti tuleb selle kohta ehk järgmisel aastal ka postitusi.

Facebook´i andmetel sain sel aastal 46 uut tuttavat. Uute reisisihtkohtadena lisandusid Tai ja Rumeenia. Endomondo andmetel olen liikunud 611 km (112 h), millest 385 km kõndinud (72:41), 153 km jooksnud (18 h), 53 km sõitnud rattaga (3:12) ja 19 km rulluiskudega (1:27) ning 2 h keeglit mänginud ning 15 h jõusaalis rauda kangutanud.

Kokkuvõttes oli väga huvitav ja mõnus aasta. Ootan põnevusega uut!

Olukorrast riigis

Tartu Linnavalitsus viib regulaarselt läbi koolitusi Tartu linna ettevõtetele. Esmaspäeval oli Tartu linn külla kutsunud tartlasest (praegu ajutine tallinlane) riigikontrölor Alar Karise, kes rääkis olukorrast riigis läbi Riigikontrolli vaatevinkli. Kuigi ülikoolis õppisin ma ettevõttemajandust, siis kuulasin  ülevaadet just lähtuvalt oma rahvamajanduslikust huvist, sest sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid põimituna, on olnud minu püsivaks huviks juba ülikoolist saati.

Alustuseks tõi ta välja võrdluse teiste riikidega. Ühest küljest vaadatuna moodustab Eesti riigieelarve 40% riigi SKPst, mis võrreldes teiste riikidega on küllaltki väike osakaal. Oma ja väikse riigi ülalpidamine ongi kulukas, kuid võrreldes teiste riikidega, ei ole Eesti näitajad üldse halvad.

Ka riik on ettevõtja omades viimasel viiel aastal osalust 31 - 43 äriühingus. Nende ettevõtete varad moodustavad ~25% kogu avaliku sektori varadest. Samas püstitas ta küsimusi lähtuvalt läbiviidud audititest. Kas on läbi mõeldud, milliseid äriühinguid ja miks riigile vaja on? Millised on eesmärgid? Kas nende täitmist hinnatakse? Kes vastutab riigiettevõtte eest? Peaminister? Osalust omava ministeeriumi minister? Vastust neile küsimustele ei ole. Maikuus peaks Riigikontrolloma kodulehel avalikustama Estonian Air´i pankrotistumise auditi tulemused.

Rahvastiku olukord aina halveneb. Tööealise elanikkonna vähenemine ja tööga mittehõivatute osakaalu suurenemine, mille tõttu on aastal 2040 tööga hõivatuid 72 tuhat vähem kui täna.

Sellest ülesaamiseks ei ole muud võimalust kui suurendada ettevõtete tootlikkust. Selle peale tõusis auditooriumist ettevõtjate seas kahin ja küsimused, et kuidas seda siis tegema peaks? Sellele ei saa nii üheselt vastata. Varasemalt kuulnuna majandusteadlase Urmas Varblase seisukohta, siis tema arvates on võimalus rahvuslikku rikkust suurendada ekspordi arvel, sest see on ainuke asi, mis reaalselt raha riiki sisse toob. Kuidas väiksed Tartu ehitusettevõtjad seda tegema peaks, on praktikas kindlasti keerulisem, kuid tean nii mõndagi ehitusettevõtjat, kes ehitabki Eesti töölistega Soomele ja see raha tuleb riiki juurde. Eesti tootlikkus püsib paigal ning ei liigu EL keskmisele järgi. Kui vaadata selle põhjuseid, siis on näha, et suurem osa tööga hõivatuid on valdkondades, kus tehnoloogiat kasutatakse vähe ja tootlikkus on seetõttu madal. Siin omakorda on kitsaskohaks:

• pole pädevaid tippjuhte
• inimesed lahkuvad Eestist
• pole pädevaid töötajaid.

Siin jõuame otsapidi selle juurde, et liiga palju on kõrgharidusega inimesi, kellel pole haridusele vatavat tööd ehk riiklik koolitustellimus ei vasta ettevõtete tegelikule vajadusele. See on viinud olukorrani, kus samal ajal on tööpuudus ja tööjõupuudus ehk ühtedel pole tööd ja teistel pole töötajaid. Nii juhtubki, et muuseumitöötajad on magistrikraadiga ja Bauhofi kassas töötavad kõrgharidusega matemaatikud ja need, kellele see töö ka ilma kõrghariduseta jõukohane oleks, on töötud. Eesti keskmine pensionile mineku iga on 52 aastat, sest teatud töökohtadel saabub pensioniiiga varem kui riiklik lubatud ning seal hulgas on ka invaliidsuspensionärid. Suund peaks olema selles suunas, et inimesed kestavad tänu tehnoloogia arengule (vähem füüsilist tööd ja keha kulumist) aasta aastal kauem ja lähevad pensionile hiljem, aga see veel pole nii.

Lisaks on regionaalsed probleemid ning toimub ääremaastumine. Maakondade kaupa vaadates on kõige madalam töötus Tartumaal ning kõige suurem ääremaades - Võrumaa, Valgamaa, Iga-Virumaa, Hiiumaa jne. Häda ongi selles, et tootvad töökohad on kontsentreeritult linnades. Selle vastu püüab riik võidelda sellega, et luuakse uusi töökohti ääremaadesse, nt on plaanis luua 7000 töökohta Ida-Virumaale.

Loodame koos, et Eesti suudab tootlikkust kasvada ja ääremaade inimestel jätkub ka tööd ning Eesti jääb püsima!

Stockholm

1998. aastal lõpetasin keskkooli ja selle tähistamiseks käisime klassikaaslastega Stockholmis. Ega ma sellest muud ei mäleta, et kui omal olid võileivad kaasas, veinipudelit avasime küüneviiliga ja kajutid olid allpool veepiiri nii, et hommikul hakkas jää laevakülgi hõõruma. Aa seda ka, et oli tormine ja 9nda teki diskoteegis polnud tantsimisega palju vaeva näha, laev ise tantsitas meid ühest seinast teise.

Sel korral lihavõttepühade ajal uuesti sinna minnes esines meile laeval Terminaator, kus sai lava ees paari meetri kauguselt kogu bändi näha. Nüüd kirjutades on taustaks nende lugu "Las tuiskab".

Nüüd 18 aastat hiljem oli samasugune atmosfäär nagu siis - päike paistab, inimesed on muretud ja tänava ääres  istuvad inimesed juba kevadiselt kohvikutes.

Vanalinnast (Gamla Stan) läbi jalutades jõudsime Södermalmi saareni, kus on valida kas liikuda paremale Monteliusvägenile või vasakule Fjällgatanisse. Valisime viimase, sest soovisin väga minna Fotografiska fotograafiamuuseumisse. Seal oli avatud mitme fotograafi näitused.

Eriti meeldis mulle Erik Johanssoni fotode näitus "Imagine: Created Reality", mis on avatud kuni 10. aprillini.

Veel meeldis mulle vaimse puudega inimestest tehtud fotoseeria, kus minu jaoks oli välja toodud nende sisemine ilu välist ilu rõhutades. Näiteks alloleval pildil on üks tüdruk Kleopatraks grimmeeritud ja kostümeeritud. Näitus on avatud kuni 5. juunini.

 Peale jalutuskäiku püüdsime mitmesse populaarsesse kohta sööma minna, kuid kahjuks olid kõik kohad täis ja ilma broneeringuta ei pääsenud löögile või olid päris suletud. Sihtisime mõndasid kohti, mida soovitas veebileht visitstockholm.com, kuid leppisime lõpuks ikka Kebab House praega. Pärast praadi käisime veel kohvikus, et saaks ikka kuulsat kaneelisaia ka süüa, mille kõrvale võtsin Matcha piima.

Nüüd tahaks veel minna, sest vaadata on seal palju. Järgmisel korral võtaks ette Djurgardeni saare, kus on loomaaed, akvaarium, Skanska vabaõhumuuseum, Vaasa laevamuuseum ja ABBA muuseum.

Wallprint

Ühel reedesel päeval helistas mulle kuller ja ütles, et tal on mulle pakk. Olin seda päeva juba oodanud. Sain kulleriga kokku, helistasin kohe Mariale ja teatasin ka talle rõõmsat uudist - meile oli tulnud pakk. Pakk, mis sisaldas endas kolme panoraam fotolõuendit ja ühte fotoakrüüli. Maria tuli minu juurde ja pakkisime need lahti. Rõõm oli veel suurem kui oma pilte nägime - need olid väga kvaliteetsed ja ilusad nagu kingitused, mida oleks rõõmuga tahtnud.

Esiteks oli kõige suurem panoraam fotolõuend Mariale mõõtudes 150x50 cm tema magamistuppa seinale, mis oli juba ammu sinna mingit pilti oodanud.

Väärtuslikumaks muutis selle panoraami foto 2014. aasta jõuludest, mil me kolmekesi koos Veronikaga võtsime kätte ja sõitsime jõuludeks Saksamaale. Et see aga oli nii lähedal Austriale ja ka Itaaliale, külastasime igal päeval üht riiki. See konkreetne foto on tehtud Col Raiseris Selva di Val Gardena lähedal Itaalias.

Teiseks sain ma magamistuppa fotolõuendi Austria Alpidest vaatega Grossglocknerile, kust sõitsime läbi mu esimese motoreisi ajal 2012. aastal teel Horvaatiasse. Lõuendi mõõdud 120x30 cm.

Kolmandaks sai elutuba veel elavust juurde vaatega Tai mägedele. See foto sai tehtud Tai reisi ajal Wat Tham Suea (Tiger Cave Temple) templit külastades. Templi juurest viisid 1237 trepiastet (mõned koguni 30 cm kõrged) meid 278 m kõrgusele mäe otsas asuva buddha kuju juurde. Omamoodi palverännaku tasuks oli just selline vaade Taile nagu ma olin Taid ette kujutanud.

Fotoakrüül annab pildile eriti särava ja tõelise mulje ning tunne on nagu pildi sees olekski päriselt koer.

Miks see üldse teoks sai ja just nüüd? Kui ma siiani olin pilte tellinud Minu Prindi Timo käest, siis nüüd sain tänu Motoexotical üles pandud väljapanekule teada, et on olemas ka ettevõte, mis tegutseb Wallprint kaubamärgi all ning Mariliis tegi messil sellise pakkumise, et otsustasin oma ammuse soovi täita ja oma fotod seintele panna. Wallprinti eristab Minu Prindist väga mugav kasutajaliides. Kõik tellima!

Väike maailm

Kes veidi fotohuviline, siis on kindlasti märkanud sotsiaalmeedias, et tehakse pilditöötlust, mille tulemuseks on pisike maakera moodi pilt.

Ei saanud ka proovimata jätta ja võtsin esimese ettejuhtuva pildi, millest enamvähem saaks asja. Üks juhuslik klõps Bangkokis vastas kriteeriumitele, et pildi üks serv peaks enamvähem kokku sobima pildi teise servaga.

Kuidas sellist pilti siis teha? Üks võimalus on panna Youtube´i sisse Tiny World ja saada sealt õpetust (nagu ma tegin). Teine variant on teha mu eestikeelse õpetuse järgi.

Esiteks on selleks vaja pilditöötlusprogrammi, soovitatavalt Adobe perekonnast Photoshopi. Seal tuleb pildi suurus venitada ruudukujuliseks, mis aitab lõpptulemusel tagada, et maailm saaks ikka ümmargune. Valid Image Size ja märgid pildi kõrguseks tema laiuse, enne välja lülitada Constraint Proportions. Ära muretse pildi veidra väljanägemise pärast, sest kogu see töötlus ongi üks pildiväänamine. Järgmiseks on juba lihtne Filter - Distort - Polar Coordinates - Rectangular to Polar. Ongi pilt valmis!
Väike katsetus ka Andamani mere taha loojuva päikseloojanguga. Siit on ka paremini näha, et pildi üks serv vajab pildil veel kokkusulatamiseks töötlemist.