2016. aasta kokkuvõte

Blogimist on jäänud järjest vähemaks, aga aasta kokkuvõtte teen enda jaoks ikkagi ära, sest aasta kahe või või kümne pärast enam täpselt ei mäletaks mida mingil aastal siis täpsemalt tehtud sai. Käesolev aasta on olnud väga mitmekesine ja tegus.

Jaanuari esimesel nädalal elasin ja töötasin veel Tallinnas. Et ma olin juba oma eelmise korteri üürileandjale tagasi andnud, elasime Baileyga kahekesi venna korteris Alajaama tänaval. 8. jaanuaril kolisime tagasi Tartusse. Kasutades ära kahe töökoha vahele jäetud aega, käisime Raivo ja tema sõpradega Tais. See oli mu esimene Tai külastus ja mulle väga meeldis. Nüüd ma mõistan, miks need, kes sinna korra lähevad, ikka ja jälle uuesti sinna tagasi lähevad.

Alates 1. veebruarist asusin tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekontrolli teenistusse. Tartus on võimalust minu erialast tööd teha vähestes kohtades ja kliinikum tundus mulle hea väljakutsena. Veebruari algusse jäi ka My Brand kenneli koerte kokkutulek, kus Bailey pesakonna neli koera olid kenneli kõige vanemad esindajad. Bailey kokkutulekust eriti vaimustunud ei olnud, vaatas igavledes ringi umbes nagu öeldes: "Siin pidi mingi kokkutulek olema, aga ma näen siin ainult koeri...".

Veebruari keskel panin oma kodu müüki. Olin seda mitu aastat edasi lükanud, aga Tallinnas erinevates kohtades elades tahtsin, et oleks vähemalt üks pidepunkt ning kindel koht ja soe kodu ootamas.

Veebruaris sain pakkumise kandideerida ühe projekti raames kohapealseks nõustajaks Moldovasse. See oleks eeldanud just saadud töökohast loobumist ja ka edasiste plaanide edasilükkamist. Olin meelitatud, aga ütlesin siiski ära. Kuu lõpus nägin Facebook´is sellist uudist, mille peale ma algul mõtlesin, et keegi teeb väga rumalat nalja. Tuttavates käest küsides, aga selgus kurb tõsiasi, et meie hulgast on tõesti lahkunud trikomootorrattur Mart Multer, poiss, kes oli just isaks saanud ja hulga plaane jäi teostamata. Aasta jooksul olen korduvalt Mardi peale mõelnud ja tunne on nagu ta oleks juba nii kaua ära olnud. Loodan, Mart, et leidsid sealpool endale ka väärilise ratta, millega wheelies´id ja stoppie´sid teha.

Märtsi alguses tegime Alariga PRIA kovisioonigrupile seminari mõjustamisest Cialdini teooria baasil. Märtsi keskel käisime Raivo ja tema sõpradega Stockholmi kruiisil. Viimati sai seal käidud täpselt pool elu tagasi ehk 1998. aasta märtsis keskkooli lõpureisil. Käisime fotograafiamuuseumis ja sõime kaneelisaia.

Aprilli algul asus meie juurde elama 1,5 aastane kass Kratt, kelle perenaine Maarja läks ajutiselt Austraaliasse.

Aprilli lõpus sai Bailey 11 aastaseks. Õnneks on hoolimata vanusest tervis ja tuju head.

Mais jõudsid meieni inimesed, kes olid huvitatud mu kodust ning hakkasime vaikselt välja kolima. Kolisime Raivo pere suvilasse Vara vallas. Samal ajal panin müüki oma pikaajalise ustava sõiduki Voltsi ja leidsin üsna pea talle ka uue omaniku Tallinnas.

Juuni algul käisin Tamperes vaatamas kuidas Soome kolleegid mootorrattureid koolitavad.

Juuni alguses sai käidud notaris vormistamas maa ostu Haaslava vallas. Mais leitud korterihuvilised kadusid ära, sest maja taha hakati ehitama garaaži, mille ehitamiseks on linn andnud kahtlastel tingimustel ehitusloa. Maakleri alustas läbirääkimisi järgmiste huvilistega. Kahju, et õigel ajal õigesti reageerida ei osanud. Minu küsimusele, et millal ja mida ma tegema oleks pidanud, et seda ära hoida, vastas Linnavalitsuse ehitusosakonna ametnik: "Linn ongi tiheasutusega ala, te peategi sellega arvestama, et siin ehitatakse. Kui ei meeldi, kolige maale!" Juuni keskel andsin sisseastumisavalduse Tartu Ülikooli õigusteaduskonda õppimiseks.

Juulis jõudis kätte kauaoodatud aeg Rumeenia reisiks. Reisikirjeldus on kättesaadav ikka vanal aadressil.

Tegin enne reisi endale modiil-ID, et saaksin, juhuks kui osutun sobivaks kandidaadiks õppimaasumiseks, reisi jooksul seda kinnitada.  Musta mere ääres Constantas meie üürikorteri köögilaua taga tegin otsuse õppimaasumiseks. Juuli lõpus tagasi tulles selgus, et mu korteri pind kinnistusregistris on tegelikust vähem ja pank annab laenu ainult kinnistatud pinnale, mis tähendab, et korteriostjatel oli kaheksa ruutmeetri jagu laenuraha puudu ning muud võimalust seda lahendada ei ole, kui need andmed ära muuta.

Terve augustikuu kuluski joostes linnavalitsuse, kinnistusregistri, notari ja naabrite vahel. Augusti lõpus tehti kinnistusraamatus kanne ära ning mu korter oli äkki suuremaks saanud. Augusti lõpus olid meie juures suvilas ka Moto Survivali suvepäevad. Õnneks oli just selleks nädalavahetuseks antud sooja ilma ja rohkelt päikest. Augustisse mahtus ka väike reis Leetu Palangasse. Bailey sai samuti mere äärde kaasa, millega sai Bailey kirja ka oma esimese välisreisi. Loomulikult leidis Bailey endale palju sõpru.

Augustisse ja septembrisse mahtusid ka vigurmootorratturite võistlused Maanteeameti Tartu platsil, mida koos Motohundiga korraldasime.

Septembri algul asusin õppima Tartu Ülikooli. Septembri keskel toimus korteri müügitehing ning oligi mulle jäänud varade nimekirja ainult kinnistamata maatükk ja mootorrattas. Ainus siduv kohustus oli tööleping.

Augustis olin alustanud enda harjutamist jooksmisega, mis mulle siiani kohe üldse ei olnud meeldinud. Maal elades oli hea koos koeraga metsa vahel joosta. Oktoobris panin ennast sügisjooksule kõnni asemel kirja hoopis jooksudistantsile. Kümne kilomeetri aeg 59:06 ei ole üldse paha. Lasin SynLabil ka oma verd analüüsida. Kõik näitajad on korras, küll võin vabalt suurendada veelgi D-vitamiini võtmist ja silma peal hoidma neerude tööl. Oktoobrisse jäi ka ühe ettevõtte asutamine.

November ja detsember on suuresti olnud rutiin kooli, kodu ja töö vahet. Veidi sai käidud ka kulturismitrennis. Detsembris käisime veel sama seltskonnaga Stockholmi´s, seekord siis Skanseni vabaõhumuuseumis.

21. detsembril lõime kopa maase ja hakkasime uut elusaset ehitama. Loodetavasti tuleb selle kohta ehk järgmisel aastal ka postitusi.

Facebook´i andmetel sain sel aastal 46 uut tuttavat. Uute reisisihtkohtadena lisandusid Tai ja Rumeenia. Endomondo andmetel olen liikunud 611 km (112 h), millest 385 km kõndinud (72:41), 153 km jooksnud (18 h), 53 km sõitnud rattaga (3:12) ja 19 km rulluiskudega (1:27) ning 2 h keeglit mänginud ning 15 h jõusaalis rauda kangutanud.

Kokkuvõttes oli väga huvitav ja mõnus aasta. Ootan põnevusega uut!

Ülekaalulised alatoitumuses inimesed

Tänapäeva ühiskonnas kipuvad inimesed olema ülekaalulised ja alatoitumuses. Te küsite kuidas see on võimalik? See on väga lihtne. Meie toit sisaldab makrotoitaineid - valke, rasvu ja süsivesikuid, millest saame kaloreid, mikrotoitaineid ehk vitamiine, mineraalaineid ning aminohappeid. Inimestel kipub olema järjest vähem aega valida endale õigeid toiduaineid ja nendest süüa teha ning järjest rohkem kättesaadav on töödeldud valmistoit. Ja isegi kui me valmistaks endale võimalikult parimast toorainest süüa, siis see kipub sisaldama nii vähe mikrotoitaineid, et sellest piisava koguse kättesaamiseks ja samal ajal makrotoitainetest ülekaaluliseks muutumist vältimaks peaksime olema profisportlased.

Seega tuleks piisava koguse mikrotoitainete kättesaamiseks teha endale selgeks, mis mida sisaldab, mille jaoks miski hea on, et saada võimalikult väiksest makrotoitainetekogusest kätte võimalikult suur mikrotoitainete hulk. Mõõdukat liikumist seejuures unustamata.

Pean tunnistama, et eelmiste jõulude ajal koos sõbrannadega tehtud jõulureisi ajal Saksamaale, Austriasse ja Itaaliasse veetsime mitu pikka päeva üksteisega koos. Üks neist sõbrannadest on minu mäletamist mööda juba mu ülikooliajast saadik uurinud ja endale keha füsioloogiat, vitamiine ja mineraalaineid selgeks teinud. Ta kirjutab ka fitness.ee foorumi tarbeks erinevaid artikleid ehk ta on sellel alal tõenäoliselt Eesti üks parimaid. Enamiku inimestega õigest toitumisest rääkides kohtab tihti suhtumist, et see kõik on ju nii keeruline ja ainetel on koosmõjud ja pealegi arvatakse ennast söömas  tervisklikult. Me koos aga arutasime selle reisi jooksul kõikvõimalike sümptomite ja ainete mõjusid nii, et mõni hommik ärkasime üles ja valasime teise sõbrannaga ta küsimuste laviiniga üle. Kui keegi oleks meid kõrvalt näinud, oleks võinud arvata, et tegemist on ülekaaluliste, liigese- ja südamehädade käes vaevlevate kiilaspäisuse ja liigse karvakasvu käes vaevlevate ebarditega. Tahtmine teada saada aga kuidas inimene töötab, on nii põnev.

Jah, ongi keeruline ja päris tülikas endale selgeks teha, aga ka iga väike samm teadmiste poole aitab eesmärgile lähemale. Kas pole irooniline, et koolis peame tuupima matemaatikat ja füüsikat, aga täiskasvanuks saades puuduvad meil teadmised, kuidas oma kehale õiget kütust anda nii, et ta meid kaua läbi elu sõidutaks. Oma bensiinimootoriga autole me ei taha ju diiselkütust paaki panna? Inimesed arvavad, et kui ollakse paks, siis tuleb söömisest loobuda, aga siis jääme ju kogu rakutoidust ilma. Meie kehad vajavad rakutasandil süüa, ärme jäta neid nälga.

Mis aga mind on ajendanud endale neid asju selgemaks tegema? Eks ikka häda aja härja kaevu. Peale pikaajalist ravimata mandlipõletikku ja sellele järgnenud südamelihastepõletikku kombineerituna ohtra trenniga, lõppes see mu jaoks südamelihase kahjustusega. Et arstid aitavad saadaolevate ravimitega ainult südamelihast nö "pehmeks" teha ja täielikku paranemislootust ei antud, siis ei jäänud muud üle kui oma tervis enda kätte haarata. Et neist vähestest teadmistest, mis ma kogunud olen, võib alustuseks nii mõnelgi abiks olla, siis ma mõtlesin oma märkmed edaspidi siinkohas ka kirja panna.

Valga triatlon

Sel aastal olen otsustanud vabatahtliku töö osas, mis puudutab spordiürituste turvamist, rahulikumalt võtta kui varasemad aastad. Ühest küljest ei tunne ma, et just mina peaksin see vabatahtlik olema, kes abiks on, sest vabatahtlikke õnneks jätkub ja teisest küljest ei paku see enam nii suurt arenguvõimalust kui varasematel aastatelt ja nii kipub see veidi rutiinseks muutma. Pealegi tahaks natuke rohkem ka ise oma tegevusi valida, sest Eesti suvi on nii lühike. Sellest hoolimata, kui keegi helistab või ekstra palub, et abi on vaja, hakkavad minu vajalikuna tundmise geenid tööle ja appi ma tõttangi. Valga triatlonil minu arvestuste järgi juba 3. aastat.

Fotod: Ago Lempu

Riia maraton

Igal aastal toimub mai keskel Riia maratoni nime kandev spordiüritus, kus saab koos teiste spordisõpradega erinevail distantsidel koos joosta ja omavahel mõõtu võtta. Sattusin eelmisel pühapäeva isegi sinna. Päris kindlalt võib öelda, et kui vend mind sinna kutsunud poleks ja tingimused poleks just nii head olnud, siis ma sinna kindlasti läinud poleks. Mina suurem asi jooksja ei ole ning seetõttu panin ennast 5 km jooksule kirja.

Kõik meie osalemisega seotud mured olid Samsungi tiimi poolt ära korraldatud, nii, et endal tuli ainult kohale minna ja joosta. Esiteks ootas meid laupäeval kell 14:30 väike buss Vanemuise parklas, mis viis meid Pärnusse, kus istusime kuuekesi ümber Tallinnast tulnud suure Hansabussi peale ja liitusime teiste kaasvõistlejatega. Lisaks oli veel teinegi buss, kus ka kõik Eesti Samsungi sportlikud töötajad, nende pereliikmed, sõbrad ja äripartnerid. Kella poole kaheksa ajal jõudsime võistluskeskusse, kust saime kätte oma kiibiga stardinumbrid, juhendi ja osaleja särgi.

Pärast seda viidi meid hotelli, kust ma enne hommikut enam väljuda ei tahtnud. Mõnusa interjööriga heas kohas hotell koos väga rikkalikku hommikusöögiga.

Pühapäeva hommikul kell 11:30 hakkasime liikuma stardikohta, kust 12:30 startisid 10 km jooksjad ja tund aega hiljem 5 km jooksjad.

Enne seda saime ennast veel Samsungi terrassil kosutada vee, banaanide, õunte, küpsiste ja kõige muu heaga. Maratoni või poolmaratonidistantsi lõpetanuile oli ettenähtud ka massaaž. Peab ka lausa pikema distantsi peale mõtlema hakkama ;)

 Saatsin venna, ta sõbra ja äripartnerid 10 km distantsile ja tegin ise veel tunnikese parajaks. 

Oma distantsi starti oodates vaatan pulsikella, hmm 140 lööki minutis ja ma pole veel startinudki.... Muudan näidu kellaaja peale, pole vaja jooksu peale teada kui palju see pulss on, mõjub sooritusele kehvasti. Eesmärgiks alla 30 minuti ehk alla 6 min/km. Stardipauk käinud, panen Endomondo ja pulsikella tööle. Aga liikuma ei saa, inimesi on niipalju, et kohe esimeses kurvis saab minuti või paar lausa seista. Pärast Vanšu silla ületamist kuskil 4 km peal on ikka veel rahvast oi kui palju.

Kui jooksma sain, siis nägi ka asi pigem jänesehaakide moodi välja. Hingamisrütmi unustan kohe täitsa ära. Endomondo audio coach teatab kilomeetri läbimiseks kulunud aega alla 6 minuti, väga hea, püsin graafikus!

Finishi aeg 32:47 ja stardipaugust 35:00. Selle distantsi naiste võitja, eestlastest kolmas, seda siis ainult meie tiimi eestlaste osas :) Tagant startimist ja alguses toimunud seismist ma enam tagasi ei teinud, kuid alla 6 min/km on täiesti teostatav. Kellal on koledad näidud: keskmine pulss 188 ja maksimumpulss 210, kulutatud 486 kcal. Peab südamega midagi ette võtma, sest mine tea, kus veel tuleb mõte joosta!

SEB 14. Rattamaraton

Kauaoodatud Tartu Rattamaraton on nüüd õnneks seljataga. Ma ei ootanud teda mitte sellepärast, et oleks tahtnud oma vormi teistega võrrelda, vaid et saaks ta juba mööda. Ma ei ole küll profisportlane, et mul sellest midagi väga loeks, aga ikka pead ennast selleks vaimselt ja ka toitumise poole pealt ette valmistama. Füüsilise poole pealt ettevalmistus puudus, sest peale Tartu Rattarallit mai lõpus olin sõitnud ainult 80 km kolme trenni jooksul. Seda ei saaks ju nagu treenituse ettevalmistuseks kuidagi pidada.

Eilne ilm oli suurepärane - päike paistis ja rada oli kõvasti kuivem kui eelmisel aastal, kuid siiski oli ka seal mülkaid mida madala käiguga läbi vuristada.

Esimese lõigu Otepäält Kannistikule (9,9 km) läbisin 32 minutiga ning olin sel hetkel 644. kohal. Teisel lõigul Palule (18,7 km) lasin endast 22 minuti jooksul veel 33 inimest mööda. 29,6 km peal Hellenurmes oli aeg 1:27 ja olin selle lõigu jooksul endast 20 inimest  mööda lasknud. Seega arvestasin, et kui ma esimesel lõigul olin eelmise aastaga võrreldes juurde võitnud 11 minutit ja Hellenurmes oli eelmise aastal aeg 1:43, siis liikusin selises graafikus, mis lubas mul endal eesmärgiks seada alla 2 tunni sõitu.

500 m enne lõppu näitas mu ratta kell 1:58, viimane käik sisse ja finišijoonel veel viimasel kiired tõmbed ning oligi tehtud. Viimasel lõigul pääses minust mööda veel 51 inimest. Kella finišikoridori lõpus ei märkanud siis vaadata ning hiljem diplomit kätte saades avastasin, et olin eesmärgi täitnud – aeg 1:59:25, 35 sekundit oli veel varugi J

Kuigi aeg oli sel aastal 22 minutit parem kui eelmisel aastal, siis koha suhtes olin 266 võrra tagapool. Seega täitsin endale algselt seatud eesmärgi, mitte enda eelmise aasta ajale alla jääda, siis koha mõttes mul läks halvemini. Põhjus oli selles, et eelmisel aastal oli rada vihma ja muda pärast kordades raskem ning kiirus aeglasem, mistõttu ka esimese aeg oli sel aastal 16 minutit kiirem. Et see 16 minutit ei olegi minu ajaga võrreldes nii väga suur vahe, siis tuleb tunnistada, et ju on lihtsalt nii palju tugevaid sõitjaid peale tulnud. Sportinfo näitab, et oma vanuseklassis olin 2... ei teagi nüüd mis vahemikus need vanused siis on...

Vaimselt oli kerge sõita, ei teagi miks. Füüsiliselt oli kuni Kannistikuni raske, aga sealt edasi kiirus tõusis, sest rada läheb sealt alates natuke rohkem allamäge. Maksimumkiirus oli 46 km/h. Mingi hetk oli rada tühjem ja sai rohkem oma rada valida.

Rajal oli üks tüdruk, kellel seljas roosa särk, mille kirjad „Memme sahver“.  Ühel lõigul suurel kiirusel rivistus ta minu sõiduritta niimoodi ette, et pidin pidurdama. See andis mulle motivatsiooni temast mööda minna. Siiski sõitis oma käike mittevahetava tehnikaga eest ära, seega ei jäänud muud üle kui ta minna lasta. Finišiprotokolli järgi oli ta lõpujoont ületades minust 17 sekundit ees.

Sel aastal oli keskmine kiirus 20 km/h. Kui eelmisel aastal õnnestus mul igal lõigul teha „negative split“, siis sel aastal õnnestus see ainult Kannistiku ja Palu vahel, kus kiirus tõusis esimesel lõigu 18,6 pealt teisel lõigul 24 peale. Ise jäin väga rahule :)

Distants 40 km

Keskmine kiirus 20,2

Maksimumkiirus 46 km/h

Keskmine pulss 188, maksimum 203

Kulutatud 1916 kcal

Inspiratsiooni ja motivatsiooni

Kui tavapärane trenn ei anna enam piisavalt palju emotsioone ning suve lõpp on lähenemas, siis ei ole muud kui tuleb pea tööle panna ja jalad kõhu alt välja võtta.

Üks võimalus on võtta jalgratas, pumbata rehvid täis, kett ära õlitada ja uurida rongi sõidugraafikuid. Reedel peale tööd on ju ideaalne võimalus töökaaslastega koos istuda Tartust rongi peale, sõita Tabiverre ja sealt läbi Elistvere, Lähte ja Vasula ratastega koju tagasi. Aega võttis see linnapiirini 1,5 h, sealt veel koju pool tunnikest. 42 km, 1200 kcal ja emotsioon laes!

Täna aga sai jällegi kõvasti trenni ülakeha - õlad, seljalihased, biitseps, triitseps ja randmeliigesed. Kell 11 oli 9 inimese jaoks 4l kanuul kanuumatka start Niitsikus. Meie kolmene paatkond sai veest välja 14:40. Finiš oli  Suure-Veerksu silla juures. Haanjamatkade Ivar arvas, et kuskil 15 km sõudsime. Meie teekond oli nii käänuline, et vahepeal tekkis küll tunne, et kolmas ring on käsil. Bailey (keskmine reisija) vahepeal ka andis vaikse virisemisega märku, et ta on seda kurvi juba näinud :) Ilm oli super!

Ei suutnud ka sel aastal Tartu Rattamaratonist eemale hoida - kirjas! Gerli, oli see piisav motivatsioon?

Trenn vabas õhus

Eile tuli Kertu blogi lugedes hea mõte minna koeraga pikale jalutuskäigule. Astusime kell 21 uksest välja ja võtsime eesmärgiks vanematele toidukarp ära viia. Aga täna viis meie tee sinna väikse ringiga, et saaks kauem jalutada. Panin pulsivöö peale, et saaks oma tegevust mõõta ka. Algul lukustasin pulsikellal oma aeroobse pulsitsooni peale, et  ta mulle märku annaks, millal ma seda ületan, sest sellest üle ei plaaninud ma trenni teha (seda saan niigi). Et ta aga pidevalt piiksus, siis lülitasin selle funktsiooni välja.

Plaanisin küll algul suuremat ringi, aga koerast hakkas hale, sest tal tekkis hirmus janu. Ei osanud ta ju seda ette näha nagu mina, kes ma enne vett kõvasti kaanisin. Pealegi on tal kahjuks juba inimese aastates rohkem turjal. Vanemate juurde jõudsime 1 tunniga. Seal ajasime juttu ja meie pausiks oli 50 minutit. Et paus jäi sisse, siis seekord vastupidavustrenni ei saanud, aga eks järgmine kord. Ei saa koera ka ära kurnata. Ta niigi alles taastub mu puhkusest, mis tema jaoks silmnähtavalt väsitav oli.

Meie teekonna pikkuseks sai 8,6 km. Kokku kulus meil selle läbimiseks aega 1:41, millest aeroobses tsoonis olin 1:28 ja anaeroobses 0:12. Energiat kulus 633 kcal, millest 42% kulus keharasva arvelt. Keskmine pulss oli 119 ja maksimum 137 (palju koeri tee äärtes, kes meie peale haukusid :)