Karbid

Sel nädalal kinkisin pinginaabrile Kairele isetehtud punase karbi, sisuks tumedad Geisha kommid:

Töökaaslane ja sõidukaaslane Maria sai kingiks türkiissinise karbi. Värv sai valitud just selline, sest ta siiani ütles, et see pole üldse tema värv, aga nüüd on nahktagi ja käekott juba sellist värvi, teeme siis karbi lisaks juurde. Mitte et ta seda koos tagi ja käekotiga kaasas kandma peaks :)

 Kalevi kommipakk oli täpselt õiges suuruses.

Bambus seinale

Mu kodu seinad on suured ja lagedad. Koht, kuhu kunagi kamin peaks tulema, aga paistis mulle selline, et sinna võiks midagi joonistada. Veebis on küll palju kleepekaid müügil, mida saab kerge vaevaga seinale kleepida ja vajadusel maha võtta. Valisin aga hoopis teise tee - joonistan ise ja saan täpselt sellise nagu soovin. Akrüülvärvid ja pintslid on kunstikursusest ju olemas.

Alustasin 28. septembril, päeval, mil parvlaev Estonia hukust möödus 19 aastat. Leidsin veebist bambuse pildi, mille printisin kilele. Kile taha sättisin valguse (sellest ka alloleval videol tool ees). Proovisin LED-taskulambiga ja otsisin ema-isa juurest prožektori, aga kõige teravama ja tumedama kujutise andis seinale ikka telefoni välk, mille pidevaks töötamiseks tõmbasin taskulambi äppi. Selle abil saab välgu nii kauaks põlema panna kuni aku tühjaks saab.

Töö nägi välja selline, et tule põledes joonistasin kujutise piirjooned seinale, kui telefon laadis, siis värvisin seest ära ja andsin kuju. Samal ajal oli pilt ka laualambil olemas, et saaksin täpsemalt aru, kus mingi leht on. Esimeste lehtede värvimisel oli küll kahtlusi, et kas minusugune amatöörkunstnik ikka peaks just suvel ülevärvitud heledale kollasele seinale musta akrüüliga midagi sokerdama hakkama. Mida rohkem lehti seinale ilmus, seda enam veendusin, et tuleb jätkata. Aina paremaks läks, ei oleks isegi nii head efekti oodata osanud! Suurema osa pildist tegin valmis ühel nädalavahetusel. Vahepeal ostsin ühe sobivama pintsli siiski juurde ja siis sai juba 18. oktoobril kergema vaevaga pilti edasi teha. Ausalt öeldes on seal veel praegugi mõned pisidetailid lõpetamata, aga eks sellega jõuan puhkuse ajal tegeleda.

Haapsalu sall vol 6

Motohooaeg 2013

Käesoleva aasta motohooaeg oli eelmistest kõige tegusam. Seda oli juba näha enne hooaja algust, mil kalender täitus üha uute sündmustega, milles paluti abi vabatahtlikuna osalemiseks või mis olid enda jaoks põnevad osalemiseks. Hooaja edenedes panin huvi pärast kirja ka iga üritusega läbitud kilomeetrid.

Hooaja edenedes taipasin, et ei jõua iga üritust blogisse panna ja see ei oleks tõenäoliselt ka väga põnev olnud näha pidevalt motoüritusi, otsustasin teha ühe suure postituse nagu see.

Motohooaeg algas 11. aprilli Suuzu garaažist väljaajamise, viimase lihvi andmisega. Kipub juba traditsiooniks minema, et oma sünnipäeval hooaega alustan :) 13. aprillil viisin Suuzu uude koju ning samal päeval ajasin ka esimest korda garaazist välja oma uue ratta Aprilia Dorsoduro hüüdnimega Dorsik. Nagu näha oli siis lumi veel osaliselt maas.

Järgmisel päeval käisime üle vaatamas platsi Raadi lennuväljal nädal hiljem toimuva kevadkoolituse läbiviimiseks. Siis oli ka veel veidi lund maas.

 

Kahepäevase kevadkoolituse (20-21. aprill) raames sai lisaks platsil läbitud jooksukilomeetritele läbitud ka esimesed pikemad vahemaad rattaga, kokku läbisõiduks 300 km.

Et Eesti Motomatkajate klubi korraldab ohutu sõiduviisi ehk moto survivali koolitusi ning sel aastal kutsuti ka mind meeskonda, siis osalesin 28. aprillil  klubi kevadkoolitusel Ämaris.

Nädal peale seda toimus Haapsalus Kiltsi lennuväljal ka survivali koolitus. Kahe nädalavahetusega läbitud 1120 km.

Siis kui tundus juba, et tuleb vaba nädalavahetus, kutsus Tartu Maratoni klubi 12. mail toimuvale Tartu Jooksumaratonile raadioreporter Madis Kivilot vedama.

31. mai - 2. juuni toimus Tour of Estonia, mille raames läksin 30. mai õhtul Tallinna, et 31. mail startida Tallinn - Tartu GP raames. Ülesanne oli enne jalgratturite peagruppi politsei juhatamisel teeotsad kinni panna ning enne peagruppi edasi liikuda.

Pidevate startide ja kiirenduste tõttu vedas Dorsiku 12 liitrine paak mind Aura keskuse asemel välja ainult Ahhaa keskuseni :) Sain Siimult 0,5 liitrit kaasavõetud benssu ja sain finišisse sõita.

Järgmisel päeval tuli Tartu GP raames jällegi vedada raadiomees Madist, ülesanne oli ülevaadet anda kus on peagrupp ja jälitusgrupp. See on mulle siiani selliste ürituste raames antud ülesannetest kõige raskem - vähe ruumi, suured kiirused, jalgratturid, saateautod, peakohtunikud tsiklitel ja ülesandest tulenev vajadus olla selle kõige suurema rabelemise juures. Sain siiski hakkama.

Nädala pärast 9. juunil sai alguse triatlonide turvamise hooaeg, esimene toimus Mellistes. Nädal peale Mellistet oli Valga triatlon. Ülesandeks liiklust rahustada või vedada kohtunikke ja fotograafe.

Juba traditsiooniks kujunenud kohvipeatus Valga Olerexis. Vasakult rattad: Tarmo, Kairi, minu ja Eriku.

Jaanipäeva nädalavahetusele mingeid motoüritusi ei sattunud või suutsime sellest hoiduda ning sealt edasi järgmisel nädalavahetusel oli järgmine survivali koolitus.

20-21. juuli toimus juba teist korda Tartu Mill triatlon, mis toimub Tartu linnas samaaegselt koos Hansapäevadega.

Augusti esimese nädala lõpp vahetult enne reisi kujunes ajaliselt üsna tihedaks. Reedel peale tööd jõudsime ära käia Jõgevatreffil.

Laupäeval ja pühapäeval turvasime Pühajärvel hooaja kõige suuremat triatlonivõistlust Eestis.

 Võistluskeskusest Pühajärvel linna piiril olevasse tanklasse sõitmiseks vahetasime Rihoga rattad ära, sest tahtis teistsugust ratast proovida kui tema Suzuki GSXR. Tanklasse jõudes oli ta väga vaikne, küsisin, et kas ta on šokis või? Jah, natuke küll, krt miks ma küll sellise ratta ostsin!

Nädal peale reisilt tagasijõudmist oli meie abi vaja abi Tartu Rulluisumaratonil.

21. septembril toimus sügiskoolitus. Hommikul oli nii paks udu, et nähtavus oli alla 10 meetri.

Viimane spordivõistlus oli Tartu Sügisjooks, kus vedasin esimest korda meedikut. Päris kentsakas oli sõita mööda jõe ja kanalivahelist kergliiklusrada kuni Ujula konsumini ja sealt üle silla mööda jalakäijate rada Supilinna. Sõitsime just mööda rada juhuks kui keegi abi vajab, siis oleme kohe olemas. Viimaste aastate rahvaspordivõistlusi kõrvalt vaadates ei ole inimese elustamine spordivõistlustel enam erakordne asi. Meie abiandmine piirdus õnneks ainult plaasterdamisega.

Hooaeg lõppes Tartus ainsana paraadi korraldava Äksi motoklubi paraadi ja lõpupeoga.
Hooaja pikkus: 6 kuud 13. aprillist kuni 12. oktoobrini.
Läbitud kilomeetrid: 13 400 km, millest 6045 km (45%) lisandus reisiga ja 4252 km (32%) koolitused ja spordivõistluste turvamised. Kokku 3 koolitust osalejana, 2 koolitust koolitajana, 4 triatloni, 2 jooksuvõistlust, 2 jalgrattavõistlust ja 1 rulluisuvõistlus.

A Le Coq´i õlletehases

Tihti mõtlen, et kui mu aja- ja raharessursid ei oleks piiratud, siis veedaksin oma aega mööda tehaseid käies. Uuriksin kuidas süsinikust tera hariliku pliiatsi sisse saab, kuidas tehakse vahukomme või autorehve? Viisid kuidas erinevatest toorainetest erinevaid asju luuakse, on mu uudishimuliku jaoks alati suurt põnevust pakkunud. Seetõttu ei jätnud ma ka eelmisel sügisel kasutamata võimalust piiluda lennukihooldamise telgitagustesse. Kuigi ma olen kogu elanud Tartus, kus juba alates 1826. aastast asub õlletehas, pole ma seda siiani külastanud. Reedel aga avanes see võimalus. Meie giid julgustas meid küsimusi esitamata ja seda ei olnud mulle kaks korda öelda vaja. Lisaks kasutasin võimalust, et seda ka jäädvustada ja siin jagada.

Õlu tehakse linnastest, humalast, pärmist ja loomulikult läheb sinna ka vett vaja. Linnased on idanema aetud odraterad, mis on seejärel ära kuivatatud. Linnastamise tulemusel tekivad odraterades ensüümid, mis on vajalikud õlle käimaajamiseks ja maitse andmiseks. Pruulikojas on seinal suur plakat ilmestamaks õlletootmisprotsessi.

Kuidas õlletegu siis käib? Linnaseterad aetakse läbi linnaseveski, kus see liigub meskikatlasse, kus lisatakse 50 kraadist vett ning tulemuseks on meski. Sealt edasi liigub meski filtrikatlasse, kus tahked osad meskist vee abil välja filtreeritakse. Virre liigub kogumisnõusse ja tahke õlleraba läheb rabamahutisse, kust see jõuab piimakarja söödaks. Edasi suunatakse virre keedukatlasse, kus sellele lisatakse õllele maitse andmiseks humalat (graanulitena või vedelal kujul). Keedukatlas kuumutatakse virre keemiseni, et igasugune bakteriaalsus, mis õlle kääritamist võiks segada, hävitatakse. Siin on näha seda ruumi kus on meskikatel, filtreerimiskatel ja kogumisnõu. Meie sealviibimise ajal olid need just ära puhastatud.

Keedukatlast suunatakse virre läbi jahutist, kus toimub soojuse ülekandumine selliselt, et jahutisse liigub 100 kraadine virre läbi jaheda vee, mille tulemusel virre jahutatakse 14 kraadini ja jahutamise tulemusel tekkinud soe vesi suunatakse meski- või fitrikatlasse, kus õlletootmiseks sooja vett vaja on. Peale jahutamist jõuab virre käärlaagri tankidesse, kus lisatakse pärm ning algab õlle kääritamine. Proportsioonid olid mäletamist mööda sellised, et ühe liitri õlle tegemiseks läks vaja 140g linnaseid ja 1g pärmi. Üleliigne pärm korjatakse välja ja suunatakse uuesti kääritamisse. Pärm olevat see õlle koostisosa, mis kõige enam mõjutab õllemaitset. Austrias ja Saksamaal laialt levinud nisuõllest ei ole üleliigset pärmi eemaldatud, mis annab sellele erilise maitse. Käärituskeldris on 28 tanki, millest igaüks mahutab 100 000l õlut. Tankid on nii kõrged, et kõrgusekartlikumatel kolleegidel tuli hirm peale. Selles ruumis peavad lapsevanemad õnnetuse ärahoidmiseks oma laste ohjamisel eriti ettevaatlikud olema. 

 Käärituskeldrist põikasime korraks tehase  katusele, kust sai Supilinna panoraami nautida, paistsid nii Jaani kirik kui "Tigutorn".

 Läbi pruulikoja ruumide liikudes jäi silma toorearendusjuhi kabinett, kus erinevad tooted reas ja "eksperdid" ka kohal :)

Peale kääritust suunatakse õlu külmstabiliseerimise tankidesse, kus õllest eraldatakse liigne hapnik. Hapnikku on vaja ainult õlle kääritamiseks, muudes tootmise etappides peab hapnikuga kokkupuudet vältima. Pildil on valmisõlle tankid, kust õlu suunatakse villimisele, mis toimub samuti surve all ja anaeroobses keskkonnas. 

 Huvitav on seegi fakt, et ühe pooleliitrise õllepudeli villimine kestab 1-2 sek. See on võimalik ainult ilma hapniku osaluseta vaakumkeskkonnas. 

 Kõige töömahukam protsess on kogu tootmisprotsessis villimine, kus on ühe vahetuses tööl tervelt 5! inimest. Selle peale tekkis meil küsimus, et kui palju siis kogu tehases korraga inimesi tööl on? Ei olegi palju, kuni 30 ja mõnikord ka ainult 2 - väravas valvur ja tehases 1 inimene. Kokku töötab A Le Coq´is üle 300 inimese. Oma erialast lähtuvalt soovisin teada ka, et milline on see osa tootmisetaist, mis on kõige riskantsem inimfaktori poolest, et mida peavad kaks inimest tegema. Vastuseks on degusteerimine, sest kaks inimest peavad kinnitama kogu partii (umbes 250 tuh liitrit) joogikõlblikkust - maitse, lõhna ja värvi vastavust.

 Pildil on sildiladu, mille vastas on limonaadiliin. Need kaks ruumi on omavahel õhukindla pleksiklaasist seinaga eraldatud, et limonaadivillimine toimuks minimaalse saastumise keskkonnas.

Kelle huvi, soovitan kindlasti külastada, sest külastuseks ei pea tehases turvust sees olema, vaid on eraldi külastusajad.

See, et blogisse uusi kandeid ei tule...

...ei tähenda, et midagi teoksil ei ole, vaid hoopis vastupidi. Kõigest sellest, mis selle suve jooksul toimunud on, teen ma ühe suure ülevaate koos piltidega. Enne veel aga kui see postitus võiks ilmuda, võtan ette samasuguse ja loodetavasti veel põnevama reisi kui eelmisel aastal.

Et selle blogi näol on tegemist veidi isiklikumaga, siis ei saanud eelmise aasta reisikirjeldusi väga suure ringi inimestega jagada, kuid huvi on aga väga suur. Selleks puhuks lõin uue blogi, kuhu kopeerisin ka eelmise aasta reisikirjad. Homme hommikul on start ning juba homme õhtul võib hakata blogisse kiikama. Seniks ilusat augustit!

Moto Survival jätkukoolitus

Käisin juuni lõpus mail algu toimunud ohutu sõiduviisi koolituse jätkukoolitusel, kus tuletasime meelde põhikursusel õpitut ning käisime ka kruusa peal pidurdamas ja kurvitehnikat lihvimas. Pilt esimese päeva õhtul tehtud kruusaringilt, kus kõige ette läks Karujänes, tema järel lubati mind rajale, peale mind oli sinine Hornet, siis Kaspar oma GSiga, tema järel Madis ilusa punase Ducati Monsteriga, tema järel ilus valge Honda, siis Ranner oma gixxeriga ning kõige lõpus Triinu Transalpiga ja Kalle oma kirsipunase STga.

Karujänes omas elemendis :) (loe: kruus paneb vere käima)

Ööbisime nagu ikka Mihkli talus, kus meid ka seekord söödeti ja joodeti ohtralt ja maitsvalt. Pildil jätkukoolituse grupp, kus oli kokku 6 ratast, kelle peale 3 koolitajat. Ütleme nii, et küllaltki intensiivne, passida ei saanud. Aitäh kogu tiimile suurepärase koolituse korralduse ja Karujänesele, Kasparile ja Kallele omandatud teadmiste ja oskuste eest.

No ja ei saanud ma silmi lahti sellelt ilusalt KTMi ja Allani komplektilt. See ratas oli alternatiiviks minu Dorsikule. Nagu kõrvalt piiludes ja veidi juttu ajades selgus, näitas ka see isend veidi iseloomu. Hea, et valisin ikka Dorsiku.

Minu sopane Dorsik, mida Aldis peale kruusal sõitu kommenteeris: mis sa ei hoidnud pikkivahet Karujänesega või? Ei no see ei ole võimalik ju, mina ja hoian Karujänesest kruusal kinni, mkmm, nalja teete või? See on Dorsik ise oma mahlase "jutuga".

Pühapäeva õhtul enne ärasõitu tegin pisikese tiiru ka Haapsalus, et ei näeks ainult Kiltsi lennuvälja ja Ungru lossi. Haapsalu lossi üks osa.

Kuulus Haapsalu kuursaal koos promenaadi ja selle taga eemal asuva Aafrika rannaga.

Tagasiteel tegin mõned klõpsud meie asutuse fotokonkursi tarbeks, võidusõidulehmadest.