Postituste mõttes on 2014. aasta olnud kesine nagu oleks mul oma blogiga tekkinud 7 aasta järel suhtekriis, mida paljudes suhetes tihti just sellise aja järel ette tuleb. Vastukaaluks on tegelikkuses toimunud palju ning panengi kriisi selle arvele, et olen olnud ametis päris eluga ning postitamine pole olnud esmatähtis. 2014. aasta olnud huvitav ning mis peamine väga arendav ja edasiviiv.
Aasta alguses külastasin kindluse mõttes psühholoogi ja psühhiaatrit, sest perekonnas on geneetiliselt soodumus vaimuhaigusteks. Psühholoogi või psühhiaatri poole pöördumist ühiskonnas taunitakse, sest see on midagi võõrast ja need on ju hulluarstid ning seetõttu jäävad inimesed tihti abi saamisega hiljaks ning ravi mõttes on siis juba raskem midagi ette võtta. Inimesed, ärge kartke abi otsida, selle jaoks on olemas spetsialistid ning isegi kui midagi viga ei ole, on hea kui eriala arstid oma arvamuse annavad. Õnneks tunnistati mind igas mõttes terveks inimeseks, soovitati vältida kõigi arvamusest hoolimisest, lasta teatud suhetel minna omasoodu ning pidada oma elu keskmeks ainul iseennast.
Lisaks võtsin uuesti jalge alla tee südamearsti juurde, sest 2006. aastal põetud mandlipõletik (mille lõpetas 2007. aasta algul tehtud mandlioperatsioon), vahele tehtud sport ja seejärel 2012. aasta alguses põetud müokardiit ei andnud mulle kahe aasta puhkuse järel ikka veel võimalust ennast hästi tunda. Märtsi lõpus tehtud ultraheliuuring andis lõpuks vastuse küsimusele, mille kallal olin juba mitu aastat pead vaevanud - miks mu pulss nii kõrge on ja südames pigistab. Selle südamepoole vatsakese, kuhu tuleb hapnikuga rikastatud veri, klapp laseb kahest kohast õrna nirena läbi ehk mu keha ei saa hapnikku kätte. Aprillist sain raku ainevahetust suurendava ravi peale lootuses, et see aitab armistunud südamelihasel uuesti toitained kätte saada. Arst lubas samal ajal vaikselt trenni tegema hakata - kõndimine ja vaikne rattasõit on lubatud. Enesetunne muutus juba kuu aja järel selliseks nagu ma polnud alates 2006. aastast alates tundnud. Juhhuu!
Märtsi alguses sain oma esimese liiklustrahvi, sest püüdsin kokku hoida riigi raha ja ei läinud eelmisel õhtul juba Haapsallu valmis, et järgmisel päeval koolitada oma kolleege. Selle asemel hoopis maksin riigieelarvesse sama summa juurde, millest õnneks hea kaaskoolitaja pool summat kompenseeris.
Aprilli algul sai lõpuks teoks tööalane projekt Montenegros, kuhu tekkis mõte mootorrattal tagasi minna. Sünnipäeva hommikul Montenegros olles tuli mulle ka telefonikõne, milles sõbranna mees teatas, et üks jäär on juurde sündinud. Hästi tehtud!
Aprilli keskel algas juba vaikselt motohooaeg. Motohundi koolitus, kus seekord osalesin oma oskuste ja lihasmälu taastamiseks õpilasena.
Aprilli lõpus käisime klubikaaslastega Paldiskis harjutamas. Samal päeval sain teada, et vähem kui aasta aega tagasi raskelt haigeks jäänud sõbranna ema oli samal hommikul lahkunud. Hoidke oma armsaid kuni nad meiega siin veel on!
Mai algusest kuni juuni lõpuni toimusid Moto Survivali koolitused, kus sel aastal osalesin juba abi-koolitajana. Juuni lõpus tunnistati mind Moto Survivali täieõiguslikuks koolitajaks.
Lisaks sai mai algusest sisse ka teine vabatahtliku töö ehk triatlonide ja rattavõistluste teenindamine. Kokku osalesin 20 üritusel, millest 8 koolitust ja 12 võistlust. Kokku läbisin hooaja jooksul 7015 km, millest 5572 km (79%) vabatahtlikuna.
Juuni keskel tekkis tööalaselt välisministeeriumi projekti raames võimalus käia Moldovas nõu andmas ühele valitsuse poolt rahastatavale eraettevõttele seoses infoturbestandardite ISO27001 ja ISO27002 rakendamisega.
Juuli alguses sain klubi poolt võimaluse osaleda Audrus Soome koolitaja käe all ringraja koolitusel. Tekkis isu veel minna!
Juuli lõpus ja augusti alguses sain kaasa Gruusia reisile, kus kogunes veel 8000 km motokilomeetreid, seekord siiski sadulas. Gruusia postitused
leiab siit.
Septembri lõpus sain sõita krossirattaga Kukemetsa karjääris. Varem olin sõitnud vaid Adrenalin Arena hallis Sõmerpalus. Tahaks veel!
Septembri alguses lasin fotoaparaadi pika objektiivi ära kalibreerida (olin seda vist 6 aastat edasi lükanud) ning mu pildistamise isu kasvas hoobilt suuremaks.
Septembri keskelt algasid erinevad läbirääkimised töökoha vahetuseks ning alates novembri algusest on mul uus töö- ja elukoht. Palju muudatusi ja arenguid. Tunne on hea!
Enne töökoha vahetust jõudsin veel sama projekti käigus Moldovas käia.
Selle aasta jõulud veetsin heade sõprade seltsis Saksamaal, Austrias ja Itaalias matkates.
Lisaks sõidetud kilomeetritele läbisin 478 kilomeetrit (89 h) peamiselt jalgsi kõndides. Oli hea aasta!
