Teerajaja Bailey

Tulin just koeraga jalutamast. Astusime läbi mõnest second-hand poest ja jalutasime koju. Kahjuks peab tõdema, et Eesti ühiskond on koertega arvestamise ja ümberkäimise osas veel kuidagi toores. Esimeses poes palusin koeral ukse lähedal olevale porivaibale lamada. Ei jõudnud eriti ringi vaadatagi, kui juba kuulsin nunnutamise häälitsusi ja nägin, et müüa tunneb koera vastu suurt. Ei läinudki palju aega mööda, kui koerale silma sisse vaatamine (mis on loomariigis kontakti võtmine) ajas koera vaiba pealt müüa juurde tormama. Ega midagi otsejoones siis läbi poe koera juurde, taustaks müüa kommentaar: "Ega ta ju kuri ei ole". Vastasin, et "Ei ole jah, aga koeral on käsk!" Kas ta mõtles, et ta õrritab koera, et vaadata kas on kuri endal 10 klienti veel poes. Panin koera tagasi kohale.  Leidsin ühe asja mida proovikabiinis proovida. Sealt väljudes istus müüa koera kõrval juba paitamas koera. Mitte, et mul kahju oleks, et koer hellitada saab, aga kui ta hakkabki arvama, et iga müüa ja poekülastaja on potentsiaalne silitaja, siis kas ma saan enam koera lamama usaldada. Vaevalt. Miks inimesed üldse arvavad, et teiste inimeste koeri võib vabalt silitada ja hellitada? See oleks ju sama hea, et keegi jätab oma lapse käruga poe ukse ette magama ja suvalised inimesed võtaks ta kärust välja ja hakkaks temaga tegelema. Või et jätad jalgratta poe ukse ette, aga tagasi tulles avastad, et keegi sõidab sellega poe ukse ees kommenteerides: "Nii ilus ratas, ma lihtsalt proovisin kui hea ratas on."

Järgmises poes suutsid kliendid ja müüa ennast ohjeldada. Ülejärgmisse poodi tagasihoidlikult sisse astudes küsisin kohta, kuhu koera jätta saaks. Müüa esimene reaktsioon: "Jätke kuhu tahate, aga vastu riideid ta ei tohi puutuda, sest ta on ju nii porine!!" Panin ta ühe kaubakorvi kõrvale lamama ja kindad käppadele. Mitte et koerale oleks vaja kohta näidata, sest tema püsimises ma ei kahtlegi, aga ehk hoiavad mulle kuuluvad esemed koera nina ees võõraid inimesi eemale. Siis kuulsin kuidas üks müüa ütles teisele "Näed kui sõnakuulelik koer ja vaata valvab puha kindaid." Nähes, et koer suudab ennast väga hästi üleval pidada, siis muudeti kohe meelt. Kolmandas ja neljandas poes suutsid ka inimesed koerast eemale hoida.

Ma mõistan miks inimesed ei suuda vaoshoituks jääda, sest koer vaatab nii terase ja armsa pilguga otsa, et see lausa kutsub koeraga kontakti otsima, aga koera poleks vaja ju segada kui ta keskendub sellele, et ta peab ühe koha peal olema. See on ju minu ja tema vaheline kokkulepe tingimustes, mille puhul saame  oma tegemisi ühildada selliselt, et ma saan poes ja koolis käidud ning koer ei pea kodus istuma, aga inimesed ei oska seda kuidagi mõista.

Alateadlikult olen teinud valiku, et ma pigem rikun reegleid ja tavasid, kui et selle tõttu kannatab minu ja koera suhe. Mõni inimene hakkaks siinkohal "tukka loopima", et mis suhe selle koeraga siis ikka olla saab.  Ikka on, me pakume teineteisele seltsi, meil on kokkulepped, mis aitavad meil oma ühist elu korraldada ja annavad kindlustunde selle kohta, et me teame mis on kummalegi lubatud ja mis keelatud.

Arvutasin täna kokku, et minu 33st teadlikust eluaastast, olen koeraga eluaset jaganud 22 aasta jooksul. Ema ja isa sõnade järgi oli neil ka minu sündimise ajal suur must koer nimega Muta, kes oma lontis kõrvu tõstis oma elus ainult ühel korral, siis kui mind sünnitusmajast koju toodi ja ma häält olin teinud. Muta tavatses magada minu vankri all ja kui õuele juhtusid mõned võõrad, siis sõbralik Muta tervitas neid oma veidra naeratusega, mille peale kõik araks lõid.

Reeglitest aga käin tõesti mööda just sel põhjusel, et need reeglid on nende inimeste jaoks, kel pole oma koeraga sellist nähtamatut sidet. Koeraga ei tohi käia ilma rihmata, ma ei mäleta, millal ma viimati koeraga rihmaga jalutasin... Koera ei võeta poodi kaasa, aga ma võtan. Koerad ei käi haridusasutustes, Bailey käib - magab pooleteisttunnise loengu ajal laua all nii, et mõni õpilane ei teagi, et klassiruumis on koer. Justnimelt sellepärast, et kasvatada inimestes usku, et koer suudab olla ükskõik, millises keskkonnas, kui talle inimeste reegleid õpetatud on. Bailey on käinud ka kaevandusmuuseumis ja maastikusõiduki safaril ja enam ei mäletagi kus. Kui ise saad hakkama, saab koer ka.

See intelligentne loom (kes praegu mu jala vastas keras magab), on nii tark, kui me ainult oskame selle sealt välja tuua. Ta oskab lugeda näoilmeid, hääletooni, kehaasendit ja tõenäoliselt veel midagi, milleni minu mõistus ei küündigi. Reeglid ongi inimeste jaoks, kes ei tule oma koeraga muud moodi toime kui rihma ja suukorviga neid ohjeldades. Tänagi sain "meeldiva" vastukaja osaliseks, kui koeraga jalutades hõikas vanem korpulentne meesterahvas, kui me temast juba mööda olime kõndinud, mulle "Pane oma koer rihma otsa!" Küsisin siis vastu, et "kas ta tundub teile kuri!" "Ei tundu, aga ma olen hammustada saanud ja pange ta kohe kinni. Kui te seda kohe ei tee, siis ma kutsun politsei ja 10 minuti pärast korjatakse teid üles!" Kahekõne lõppes kokkuvõttega "Jään ootama!" Ise mõtlesin omaette, et kui see mees oleks kuskil soos eksinud olnud ja me oleks juhtunud Baileyga teda otsima minema, kas ta siis oleks koera tänutäheks maha löönud või.

See suhtumine ei ole minu jaoks midagi uut, ma olen sellega harjunud. Koer ei jäta kedagi külmaks. Poe ukse eest möödudes kuuled ikka kommentaare: "No vot see on koera näoga koer!" või küsitakse "kas ta on kutsikas?" Või siis sõimatakse nii, et häbi hakkab. Kui ma olin 10-aastane, istusime oma lapsepõlve koera kolliga naabermaja trepil ja ootasime mängukaaslasi. Majast väljus tuntud koerakasvataja oma koertega, kelle kommentaar oli "Mis sa paks lehm siin istud!?" Ma olin noorena oma vanuse kohta küllalt pikk ja kõhn, seega minu kehaehituses ei saanud asi olla :) Küll ja küll on lugusid sellest, kuidas meie kolli haukus kellegi peale (oma pere laste kaitsmiseks) ja eks oli ka juhtumeid, kus ta kedagi tõesti hammustas, aga see oli kõik selle tulemus, et poe ees meid oodates teda mitmel korral jalaga löödi. Kuidas ähvardati, et tüdruk ma võtan su käest selle koera ära, võtame tal pea otsast ja siis võtame ajuproove.

Bailey jätkab selle  tõestamist, et koer saab hakkama igal pool. Ükskord me jõuame ka vanade Euroopa riikide tasemele, kus koer võib käia igal pool välja arvatud toidupoes. Küll siis ka reegleid muudetakse, aga kahjuks mitte Bailey eluajal.

Väärtuslik toidulaud

Tänu Timothy Ferrisele, kes sõna otseses mõttes on enda peal üle 10 aasta erinevaid katseid teinud sh lasknud Aafrika "põrandaaluses" laboratooriumis enda lihastest proove võtta, sain ma nii mõnelegi inimese keha ja toitumisega seotud saladusele jälile. Ühe nädala katsetasin isegi ja jäin uskuma, asi tõesti töötab. Nüüdsest leiab minu külmkapist ja toidulaualt veidi teistsuguseid sööke.

Üheks õhtusöögiks oli nt praetud kana rinnafilee spinatilehtedel, kõrval riivitud porgand röstitud seemneseguga ja tšilliõliga. Isegi ninaots õhetas pärast selle söömist. Spinat on ainus köögivili, milles on nii magneesiumi, kaaliumi ja kui kaltsiumi, seega väga väärt toiduaine.

Kana ja riivitud porgandit jätkus ka järgmiseks õhtuks, kõrvale herneid ja kodujuustu, peale riivitud lepasuitsujuustu ja sinepiga maitsestatud maitsestamata jogurtit.

Parim hommikune ainevahetuse "käimatõmbaja" on muna, mille kõrvale lisaks kodujuustu, praetud vorsti, spinatilehti ja paprikat. Siin peaks veel ube või läätsi ka olema, siis oleks ideaalne.

 Loomaliha herneste ja ubadega, kõrvale riivitud porgandi-kaalika salat röstitud seemnete ja ikka tšilliõliga.

 Veel üks hommikusöök. Söök peab ju silmale ka ilus olema ja maitse seda enam hea olema.

Väärt toiduaineid on poes palju, aga igapäevaselt kiputakse just neid sööma, mis ei anna muud kui süsivesikuid. Ilusaid hommiku-, lõuna- ja õhtusööke. Selliseid, mis panevad silma särama ja panevad energia liikuma. Kel rohkem huvi, räägin rõõmuga :)