Eelmise nädala neljapäev oli üks kole päev. Siis sattusid mu kolleegid Jõgeva büroost peale Tartus toimunud koolituselt koju sõites väga raskesse avariisse, millesse oleks võinud meist sattuda igaüks. Veel päev varem sõitsin ma sama maateed pidi Jõgevale ja tagasi koos 6-liikmelise sõpruskonnaga ning kõik oli korras. Sel õnnetul neljapäeval lõhkes Kaarepere viaduktil vastutulnud veoauto esirehv, mille tulemusel see kaotas juhitavuse ja sõitis vastassuunast tulnud kolleegide autole otsa. Üks neist liiklusõnnetuse tagajärjel kahjuks suri ja kaks viidi raskes seisus haiglasse. Kadunud kolleegist jäid maha mees, kaks tütart ja isa. Andku aeg neile leppimist ja hingerahu.
Eile hommikul saadeti meie töö meililisti kiri, kus paluti kolleegi elu päästmiseks minna verekeskusse 0 grupi reesusnegatiivset verd andma. Ema on mulle rääkinud, et mul on 0 reesusnegatiivne veri, kuigi lastepolikliiniku paberkaustikus on kirjas 0+. Seega see kiri puudutas mind ja pani mõtlema. Ma ei ole tahtnud kunagi verd loovutada. Põhjuseks esiteks põhikoolist meelde jäänud verekeskuse külastus, kus vereloovutamise pealtvaatamiseni ma ei jõudnudki, sest verekoti nägemisel oli kiirelt vaja kuskile istuma saada. Teiseks ei ole tahtnud, et mu veregrupp poleks verekeskusele teada juhuks kui mul peaks 0- veregrupp olema, sest sellest on tihti puudus ja siis peaksin nende kutse peale minema, et kellegi elu päästa. Kolmandaks ma olen naine, mistõttu mul on niigi hemoglobiini, raua ja veresuhkru hoidmisega tegemist ning pealegi mul endalgi süda viimasel ajal nõrguke. Selle kirja peale aga olin sunnitud need asjad veidi ümber hindama, sest minust oleks väga isekas selliseid pisiasju ettekäändeks tuua, kui kolleegi elu sellepärast kaalul on. Need mõtted kaalusin veidi tööjuures akna juures seistes enda jaoks läbi ja tegin otsuse, et kui osakonna koosolek läbi on, siis lihtsalt lähen ja annan. Istun autosse ja plaadilt tuleb Peter Gabrieli lugu "Don´t give up".
Verekeskuses astusin vastuvõtulaua juurde, kus täideti isikut tõendava dokumendi alusel esmakordse doonori kaart. Järgmisena täitsin arvutis oma isikuandmete ankeedi ja tervisliku seisundi küsimustiku. Siis paluti minna pisikese laua juurde, kus sõrmeotsast võetud vere põhjal määrati 3 tilga alusel minu veregrupp, mis siiski osutus 0+. Kahju, et ma ei saa Marjet aidata, kuid eks kellegi on seda ikka vaja. Edasi paluti oodata ühe kabineti ukse taga, kust varsti väljus üks naisterahvas. Kui ma jäin sisenemiskutset ootama, siis üks poiss ütles, et kui eelmine välja tuleb, siis võib juba sisse minna (ju ta sai aru, et ma olen algaja doonor). Seal vaatasime koos arstiga minu terviseankeedi läbi jaa rääkisime vereloovutamise tingimustest. Vererõhk 130/80, pulss 84 - kõik korras. Paluti kohe ära juua pisike kõrrejook (valisin draakoniga pirnijoogi) ja minna edasi avarasse õhutatud doonoriruumi. Seal paluti näidata käsivarsi, et hinnata kas võetakse vasakust või paremast käeveenist. Vasak käsi osutus valituks ja selle jaoks oli mul lahtise akna all voodi vaatega telekale :) Seal küsiti veelkord mu nime ja vanust, et veregrupp ja inimene kindlasti ühtiksid, pisikese seletusega juurde, et ükskord oli osutunud nimekaim vale veregrupiga. See võib ju kellegi elu tähendada, kiidan neid takka, väga õige et küsite. Nahk puhas, kanüül ühendatud ja juba täitubki kotike kõikuval alusel minu verega samal ajal pigistan pisikeste intervallidega marlirulli. Ruumi siseneb ka mind kabinetti sisenema julgustanud poiss ja varsti veel üks noorem meesterahvas, kes tegi ruumi sisenedes ehk oma närvi rahustuseks nalja, et oii head kohad on juba võetud. Umbes 10 minutit hiljem ühendatakse voolikud mu küljest lahti, ikka veel küsides kas kõik on korras, kas tunne on hea, ära püsti veel tule, pikuta, pärast võta ooteruumist kohvi või teed ja ära kiirusta, tasakesi, ära sauna mine ja ära täna pinguta jne. Väga hooliv ja sõbralik teenindus. Vastuvõturuumis näen teist kolleegi, kellele hõikan kaugelt vaikselt tere ja küsin kas tal on 0- veregrupp. Ütleb, et on jah aga ei tea kas võetakse, sest märtsis tööjuures toimunud doonoripäeval just andis. Soovin, et võetaks, et ehk on sellest teisele kolleegile abi. Võtsin oma doonorimeene kaasa ja astusin verekeskuse rasketest suurtest klaasustest polikliiniku koridori. Klopm on kurgus ja silmad kisuvad niiskeks. Töötan sellises kohas, kus mu kolleegid tuleksid mulle appi kui vaja, vaikides ja midagi vastu saamata. Sain ka ise kedagi aidata, küll mitte otseselt oma kolleegi, aga kedagi ikka. Tunne on nagu oleks kirikus käinud ja kõik patud andeks saanud. Kerge ja samas kurb. Enesetunne püsis hea ja rahulik kogu selle protseduuri käigus ja peale seda. Kogu see vereloovutamise protsess on tehtud nii kergeks ja meeldivaks alates parkimiskohast lõpetades sõbraliku teenindusega, et asjatu oli seda karta. Ei pea üldse kartma.
