Võileivatort

Teisipäeva õhtul tegin enne sõbranna sünnipäevale minekut veel kiiruga Ragne uue süsteemi järgi võileivatorti. Tundus lihtsalt nii vastupandamatult hea idee. Ja noh eks oleks ju Vabariigi sünnipäeva puhul järgmisel hommikul pidulik võileivatorti süüa. Tordi valmistamise põhimõtte seisneb siis selles, et leiba ja saia ei laota virnadesse ja nende vahele ei panda täidist nagu tavaliselt, vaid tort tehakse vormi sisse. Põhjaks on purustatud leivatükid, mille laotasin vormi põhja ja niisutasin puljongiga. Täidiseks segasin hapukoore ja majoneesi, mida maitsestasin soola, pipra ja riivitud mädarõikaga. Juppideks lisasin tükeldatud hapukurki, sinki ja mugulsibulat. Selleks, et täidisel, millegi najal ka seismisel tahkemaks ja kompaktsemaks muutuda oleks võimalik, tuleb lisada enne vormil valamist lisada ka saiakuubikuid. Kaunistasin muna, paprika, tomati ja peterselliga. Tort sai selline:

Väga mahlane tort sai. Järgmisel korral aga ei kasutaks ma kodus tehtud seemneleiba, vaid poe peenleiba, millega asendaksin ka saiakuubikud, sest need vettisid kuidagi mu maitse jaoks liiga vedelaks. Sibulat paneks ka vähem :)

Varraste pesa II

Aastapäev on seekord eriti viljakas. Sattusin täna varraste pesade tegemisega hoogu. Et mu sõbrannal Kairil on mu arust väga palju vardaid, siis mõtlesin teha tema varrastele pesa. Iga kord kui poes käime, siis mingid vardad on tal alati puudu ja mõned ta sealt iga kord ära toob. Ehk mahuvad mõnedki neist siia majutuma.

Tänaseks aitab kah... õmblemisest ;)

Varraste pesa

Mina tähistasin Eesti Vabariigi aastapäeva sellega, et õmblesin oma sukavarrastele, ringvarrastele, palmikuvarrastele ja heegelnõeltele pesa. Nüüd on veel kodutud ainult tavalised vardad. Kui varem olid mul  vardad sellisel kujul:

Siis nüüd on nad ilusti koos pesas:

Õmblustöödel on suureks abiks lõikamisalus koos läbipaistva joonlaua ja rulllõikajaga, millesse ema investeeris kui ta lapitekkide õmblemise maailma sukeldus:

Käpikud ja kampsun

See müts ei pea enam üksi kandjat soojendama, lisaks nendele hoiavad kandjat soojas ka samast lõngast, kuid natuke teist värvi käpikud:

Lisaks harutasin eile laiali ühe kolmest pooleliolevast kampsunist, et näha kus mul parasjagu pooleli jäi kui tuhin üle läks. Avastasin, et ainult üks varrukas vajas külge õmblemist ning krae kudumist ja külge panekut. Ma ei taipa miks ma pooleli jätsin... Nii vähe ju teha.

Ega tausta ja kampsuni värvist vist ei ole aru saada, mis mu lemmikud on, ega ju...

One down, two to go!

Vilditud tekk

Mitu aastat tagasi alustasin villase lapiteki kudumist. Mäletamist mööda oli siis sügis ja sügiseti tuleb alati peale selline tunne, et nüüd tuleks midagi sooja ja kohevat kududa. Vist mingi omamoodi märguanne alateadvusest talveks valmistumisel. Mingi hetk läks see tuhin mööda ja valmis olevad 7 lappi ja 8-s varrastel jäid seisma. Nüüd mõni aeg tagasi turgataks järsku pähe idee, mis sellest poolikust projektist teha nii, et seda ka vaja oleks. Sellest sai järjekordne koera vooderdamise projekt. Kudusin kaheksanda lõpuni ja üheksandagi juurde ning heegeldasin kokku ja servagi. Et oleks hea tekk koerale autosse alla panna ja niisama magamisekski kasutada. Bailey võttis teki omaks juba enne vanutamist.

Teki mõõdud enne vanutamist olid 115x119 cm ja "tikutopsiks" Bailey ise:

Teki mõõdud peale pesumasinas 60 kraadise programmi ja ühe froteerätikuga vanutamist 110x92 (kõrgusest tõmbas rohkem kokku). Sel korral hoidis "tikutops" nina köögi poole, sest pidi keskenduma söögiajale, mis oli 4 tunni pärast saabumas:

Peale vanutamist muutus tekk kompaktseks jäigaks vildiks. Usun, et see on päris hea tekk külma ilmaga koerale autos alla panna tema küljealuse veidi soojemas hoidmisel, sest kaalu on sel tekil mitme kilo jagu.

Nupsik sai uue teki ja üks pooleliolev projekt jälle vähem :)

Seebitegu...

... on puhas keemia. Seep tekib õlide reageerimisel seebikiviga. Alus (seebikivi) ja hape (õlides ja rasvades sisalduvad rasvhapped) annavad soola (seebi) ja vee. Esmalt tuleb lahustada seebikivi vees, sulatada rasvad, segada need vedelikud kokku ja mikserdada või segada kuni reageerimisprotsess ehk seebistumine algab. Pärast vormi valamist peab seep 4 nädalat seisma, et seebikivi jõuaks täielikult ära reageerida ega kahjustaks nahka (seebikivi on veega/higiga kokkupuutel söövitav).

Valmisseebi mass ja glütseriinseep on pooltooted, seal on seebistumisprotsess, mis muidu võtaks aega nädalaid, juba läbi tehtud. Just sellest valmisseebi massist tegingi seepi - lisasin sulatatud seebimassile rooibose tee (see andis ka värvi) pudi, kuivatatud basiiliku lehti ja virsiku eeterlikku õli:

Valmisseebimassi ja muidu vajalikke tarvikuid saab tellida hobipunktist, kust pärineb ka ülaltoodud info.

Feta-munarull

Koostis:                                     Täidis:

3 muna                                        150 g fetajuustu

5 dl piima                                    1 dl hapukoort

1 tl soola                                     1 dl riivitud mozzarellat (või muud juustu)

2,5 dl nisujahu                             2 tl kuivatatud basiilikut

1-2 tl kuivatatud basiilikut            2 küüslauguküünt 

2 küüslauguküünt                         2 tomatit

50 g sulatatud võid                      1 sibul

                                                   1 dl rohelisi oliive

Peale: riivitud juustu

Valmistamine:

Vahusta munad piimaga. Lisa sool, basiilik, purustatud küüslauguküüned ja nisujahu. Sega ühtlaseks ja lisa sõpuks sulatatud või. Vala küpsetuspaberiga kaetud kõrgete äärtega ahjuplaadile. Vaata et muna küpsetuspaberi alla eriti ei saaks kohe voolata. Küpseta 200 kraadi juures 25-30 minutit. Pärast küpsemist võta ahjust välja jahtuma. Kuni põhi on ahjus, valmista täidis. Sega murendatud fetajuustu hulka hapukoor, riivitud juust, hakitud või purustatud küüslauguküüned ja basiilik. Määri fetatäidis munapõhjale ühtlase kihina. Samuti puista peale tükeldatud tomatid, sibul ja oliivid. Keera küpsetuspaberi abil rulli. Puista üle riivitud juustuga ja pane veel ahju 5-10 minutiks, kuni juust pealt ära sulab.

 

Head isu!

Bailey talvevest

Et sel aastal need ilmad just nõnda külmad on, mõlkus juba tükk aega peas mõte - koerale tuleks midagi selga panna. Midagi sellist, mis on kerge selga panna, samas annab sooja  ja koeral seljas mugav. Siis saab natukeseks ajaks ka koera autosse jätta ning õueski hea pikemal käigul selga panna. Valisin kahe vahel - kas kududa või õmmelda. Ise usun, et kudumises olen suurem käpp kui õmblemises, aga karta on, et kudum võib koera seljas välja venida või halvemal juhul ära kaduda nagu juhtus Kriuksil. Seega seadsin sammud seekord siiski kangapoodi. Mõeldud tehtud. Umbkaudse lõike selle kohta, millise kujuga need tükid olema peaks, sain veebist. Mõõtsin koera 8 kohast üle ja lõikasin välja. Panin kõvasti varu ka ning seepärast sain 2 korda väiksemaks lõigata - ei julge ju kohe algul ka väga väikseks lõigata. Koer muidugi mossitas selle mõõtmise ja selga proovimise juures.  Tulemus on selline (poos teist koera vaadates):

Kandmise juures oli muidugi asi mossitamisest kaugel. Tundus isegi, et veidi rohkem särtsu oli täna õues käies sees kui ilma vestita. Müttas sügavas lumes nii, et pärast seljast võttes nägin et kraevahe lund täis. Selline jääkaru poos tehakse siis mulle, kui ma palun hetkeks paigal seista:

Keeruga juustusaiad

Täna hommikul tõusin enne teisi, et neid hommikuste juustusaiadega üles ajada, aga võta näpust jäin hiljaks. Saiad ei saanud enne valmis. Osalt ka sellepärast, et kui ette on nähtud saiu 175 kraadi juures küpsetada, siis 125 kraadi peale pannes ei küpse saiad sama kiirusega nagu retseptis antud :) Retsept pärineb väga ägedast blogist - sealt on juba mitu asja ootamas proovimist. Saiad nägid välja sellised:

Venitatud silmustega sall

Asi ei ole selles, et ma nii kohutava kiirusega koon... Ausõna mul ei ole mootoriga vardaid... Mul lihtsalt ikka veel leidub siin-seal varasemalt alustatud töid, mida ma endaga kokkulepitud projekti "poolikud tööd lõpuni" raames lõpetan. Venitatud silmustega salli idee on pärit minu lemmikblogist:

Veel on lõpetada 3 kampsunit, sõrmikud, koera tekk ja veel kaks asja, mida ma siinkohal veel avaldada ei saa ;)

Kilupirukas

Mõnda aega tekkis sellise piruka isu, kus oleks koostisosaks kilu või räim. Seda, mis vahe neil kahel kalal on, ei ole ma siiani aru saanud. Kas asi on ainult suuruses või on nad eri tõugu ka? Ükspäev Toidutare lehel retsepte sirvides jäigi silma kilupiruka retsept. Et täna oli sel nädalal esimene vaba õhtu, siis kasutasin kiirelt võimalust oma "kiluunistus" täide viia. Pere sõi ja kiitis... tundus et nad ei püüdnud olla lihtsalt viisakad, vaid neile päriselt maitses. Mulle endale ka maitses, kuigi ma küpsetamata kilu ja igas vormis heeringa vastane olen. Siiski teiste arvamus on olulisem, sest enda pärast ei hakkaks mingit põnevamat sööki tegema. Pirukas nägi välja selline:

Head küpsetamist!