Haapsalu sall vol 4

Selle aasta kolmandat ja üldse neljandat salli alustasin 1. septembril. 23. septembril oli minu sirelililla Silvia juba nii kaugel.

Siin on salli keskosa veel pitsidest eraldi. Seekord võtsin huvi pärast aega, kui kaua võtab pitside õmblemine aega. Kairi ütles, et tal kulub 3 tundi, aga seda tundus kuidagi palju. Jah, mul kulus ka 3 tundi. Uskumatult ajamahukad on need sallid.

Sall sai raamile 1. detsembril. Millegipärast valmivad mul sallid alati mingil märkimisväärsel päeval. Jaa, ka 1. detsember on minu peres oluline tähtpäev, eriti veel sel aastal, kus minu väikevend sai 30 aastaseks :)

 Ainult sellel pildil on salli värv õige. Ei oska seda va fotovärki nii hästi veel :)

Lubasin küll endale, et enne märtsi ma ühtegi ei alusta, aga sain reedesel käsitöölaadal tellimuse, mille valmimistähtaeg on veebruari keskpaik. Eks loon silmad vardale ja hakkan tegema :)

Karbid

Nüüd on see siis ametlik - üks haigus on veel küljes. Karbid, mulle meeldivad karbid, eriti ilusad karbid. Ostad telefoni ja selle karp on nii ilus, et hoiad seda keldris veel 5 aastat, kuigi telefoni enam ammu pole. Õnneks on minul selle haiguse kergem vorm, mu vennal on veel hullem see haigus.Tundub, et geneetiline. Aga mis saab siis kui see, kellel karbifetiš on, saab karpide meisterdamise selgeks...

Laupäeval oli Kairi sünnipäev ja kingiks oli talle koos sõbrannadega karpide meisterdamise õpituba. Karpe õpetas meisterdama Kadi. Siit on näha kuidas nii Kadil kui meil on pisike kohmetus, et mida, mis, kuidas, millest?

Siit on juba näha, milline süvenemine, visioon, milline peab olema, kust seda ja seda saab?

Valmis 5 karpi, üks ilusam kui teine. Minu karp sai mustast kartongist, seest roosiline ja peal unistuste mootorratta pilt. Sellest saab rahakarp, kuhu hakkan ratta jaoks raha koguma :)

Eile tegin pisikese investeeringu tööriistadesse ja õhtul tekkis tahtmine üks ära proovida. Noh nii proovimise käigus valmis selline karp.

Ise tehtud kingid

Ise tehtud kingitusi kinkides kingiks justkui tükikese endast oma heale sõbrale või pereliikmele. Võtad veidike oma eluaega, veidike materjali, pisut käesoojust, väike idee ja ongi armas kink valmis. Novembri lõpus kinkisin pinginaabrile palmikutega käpikud, millega tal oleks hea käruga ringi sõita. Peale kingituse saamist, selgus, et eelmistele oligi juba auk sisse tulnud. Kaunistuseks pisike naiselik nööbike.

Kuu aegatagasi käisin albumi meisterdamise töötoas. Kui ma albumi lõpuks valmis sain, oli kindel, et seda ma endale ei jäta, vaid selle ma kingin ära. Endale jätta oleks tundunud kuidagi egoistlik ja väärtusetu, aga teisele kinkides oleks selle väärtus suurem. Täna andsin oma 30-seks saanud vennakesele üle albumi, kus sees pildid tema vanaemast-vanaisast, tädist ja onudest ning sellest ajast kui me veel väiksed olime ning ka sellest ajast kui ema-isa meist  palju nooremad olid.

Minu jaoks on kingituse pakkimine veel omaette tseremoonia, kus kingile antakse viimane lihv. Kingitust ettevaatlikult lahti pakkides püüdis vennake kinki ära arvata, aga ta ei arvanud ära :) Sellepärast ongi pakitud kingitused head, et nad aitavad ootusärevust veel omakorda juurde lisada.