Kauplemine Türgis

"Kauple nagu türklasega" kõlab ütlus. See peaks väljendama seda, et türklased on parimad kauplejad. Tõsi ta on. Argumente neil kauplemiseks jätkub, mistõttu sul kui algajal võib argumentidest puudu tulla, sest nende jaoks on see töö, aga sulle lihtsalt viis mingit kaupa osta. Eriti raske on kaubelda, kui su nahavärv reedab, et sa kaua kohapeal pole veel viibinud ja ei tea hindadest mitte tuhkagi. Mida valgem inimene, seda agressiivsemad! Pildil on Alanya ainuke rihma/ vöö kauplus, kust mina endale sobivat ei leidnud. Vot nii pirtsakas olengi!

Täna hüppasin sisse kauplusesse "Bikini Moda" (bikiinikauplus). Sealt vaatas vastu palju sellise mudeliga bikiine, milliseid sõbranna talle vaadata palus. Hinnaks ütleb müüja 75 liiri  ja lisab et tavahind on 94 liiri. Siis küsib, et mis hinnaga ma ostaksin. Ma ütlesin, et ma ostsin samasugused 30 liiriga. Sellepeale tuli ta lagedale mulle juba varemkuuldud argumendiga: "Lady, this is different material!"

Läksin keskusesse kindla sooviga saada 3 rannalina 20 euroga, kuigi enamasti ütlevad nad ühe hinnaks 10 eurot. Siiani aga olen neid 7 euroga ühe kaupa ostnud. Argument on ju seegi, et ma ostan hulgi ja olen alati selle hinnaga saanud. Esimeses kaupluses müüa järele ei andnud, tahtis saada 3 lina eest 25 eurot, öeldes, et tavahind on 11 eurot tükk. Minu argumendid aga talle ei lugenud ja kaupmees jäi endale kindlaks, et need on palju suuremad kui need, mis 7 eurot maksavad ja no tal on hoopis teine kvaliteet. Läksin järgmisse poodi ja enne kui müüja midagi öeldagi jõudis, ütlesin kõva ja selge häälega, et võtan 3 rannalina 20 euroga. Müüja mõtles 2 sekundit ja oli nõus.

Käisin ka oma tavapärases kellakaupluses, sest ema avaldas soovi ka seekord kell endale saada. Tavapärases sellepärast, et eelmise käigu ajal ma külastasin praktiliselt kõiki kellakauplusi, millest pooli vähemalt kahel korral ja neid kauplusi on siin igal nurgal, aga seal kaupluses oli meeldiv müüja (sest pole türklane) ja ükski kell ei lagunenud vaatamise käigus ära. Minuga siiani kaubelnud mees oli korra eemal ning seetõttu ei hakanud ma olemasoleva müüjaga pikalt kauplema. Ütlesin, et olen siit poest ostnud juba 3 kella (müüja muidugi küsis täpsustuseks üle, millal see täpselt oli) ja ma tean palju ma selle kella eest olen nõus maksma. Müüa naeratas ja küsis mis hind on ja oli sellega rõõmsalt nõus. Nagunii maksan sellegi poolest kõvasti peale.

Seega, kui tead asjade tegelikku hinda ja su nahavärv on rõõmsalt jumekas, on lausa lust osta!

P.S. üks grusiin kasutas enne agaralt mu arvutit ja kukkus oma perepilte mulle näitama, kuigi ma just suurt huvi nende vastu üles ei näitanud. Nüüd on arvutil võõras lõhn küljes... Pean teinekord keelduma tuues ettekäändeks, et ma ei taha, et mu arvutile võõras lõhn külge jääks!

Türgi lapsed

Lapsed on türklaste jaoks au ja uhkus. Pere suurim väärtus ja edukuse mõõdupuu. Türgi lapsed on väga armsad, kuid Eesti lastest väga erinevad, sest nende kasvatusmentaliteet on hoopis erinev. Kevadelgi märkasin kui meie grupis oli 2 aastane poiss Gert, et nii kui laps tagumiku peale maha potsatas, siis kõik türkalsed jooksid, et ta püsti aidata. Kes ei jooksnud, olid lapse vanemad, sest nende soov oli lapsele iseseisvust õpetada ning ta sai enda tagasi püstiajamisega väga kenasti ise hakkama. Kes aga oli lähedal ja teda püsti ei aitanud, said hukkamõistva pilgu osaliseks.

Ükspäev nägin kuidas laps viskas talle kätteulatatud jäätise üle laua emale näkku, peale mida talle vaikselt seletati kui paha see oli ja jäätise sai ta sellegipoolest kätte. Et ma just loen kaks korda läbi (uskusin, et rohkem ma lugeda ei jõua) puhkuse ajaks kaasavõetud Jan Fenneli raamatut „Koera parim sõber“, mis räägib koerte käitumiskasvatusest, siis meenus seda vaatepilti vaadates raamatust loetu. Laps nagu koergi usub, et tal on liidripositsioon oma ümberkaudsete mõjutamiseks. Seepärast võtab ta ohjad enda kätte ja püüab asjad enda kasuks pöörata, sest see on alati nii töötanud. Ta saab alati soovitud tähelepanu ning kinnituse sellele, et nii saabki asjadega sihile. Türgi peres laps alati saab, mis tahab, mistõttu lapsed on tihti väga lärmakad ja närvilised. Basseini ääres oli vanem naine koos oma tütre ja tema lastega - tütre ja pojaga. Poeg oli vast 13 ja tütar 8 aastane. Kui vanaema seisis basseini servas, siis poiss pani talle oma jala pähe. Kui poeg tahtis vees õde vee alla kiskuda ja nutma hakkas, siis ema ainult naeris selle peale. Vahepeal võttis poiss vahtkummist ujumistoru ja lõi sellega täiest jõust vastu vett. Kogu tema olekust kumas välja tahtmist pidevalt naisperele tõestada, kes siin majas peremees on.

Naised on oma olemuselt väga malbed ja kodule orineteeritud. Tööl nad enamasti ei käi - kasvatavad lapsi, teevad süüa ja hoiavad kodu korras.

Turulkäik vol 2

Tänases virtuaalses turukorvis on keedetud mais (mısır)

Näevad välja nagu tulbisibulad, aga tundub, et on ikka söödavad:

Baklažaanid (patlıcan)

Kohalikke banaane (muz) saavad põllumehed turustada ainult turul, sest mingi poliitika tõttu (kohalikud banaanid on liiga väiksed ja võib olla ei vasta EL nõuetele, millele Türgi vaiksel vastata püüab) tohivad marketid ainult imporditud banaane müüa. Kusjuures importbanaan on poole kallim ning maksab Eesti rahas 32 krooni kilo, kui turul ainult 16 krooni:

Siin saab ikka veel maasikaid (çilek) osta:

Lisaks veel oliiviõli ja mingit asja, mille pudeli peal on granaatõuna pilt ja tõlge annab vasteks Gülen Ay kohta, et see on naeratav kuu (ei tea kuhu ja kuidas see siis mõjub):

Ohtralt viinamarju (üzüm), mille hinnaks 2 türgi liiri kilo, mis võrdub 16 eesti kroonile. Praegu mõtlen, et miks ma neid ka ei ostnud:

Eelmises turulkäigu postituses mainitud vürtsileti näide:

Päriselt ostsin seekord jällegi mureleid (kiraz) ja virsikuid (şeftali). Eelmine reede sain kilo mureleid 2 euroga, täna võtsin ainult pool kilo, kuid maksma pidin ikka 2 euri. Türgi, mis Türgi. Ühes kilos oli 4 virsikut - väga magusad, mahlased ja suured.

Juuste ohjeldamine Vahemerelises kliimas

Kui nägin juba kevadel kui suurtes pudelites siin šampooni müüakse, tekkis küsimus, et miks nii? Pildiga on seda raske edasi anda, kuid proovige võrrelda riiulite suhtes - need on samasugused riiulid nagu meil. Pildil olevad šampoonid on 400 ml ja 700 ml. Eestis müüakse tavaliselt šampoone 250 ml pudelites. Siin müüakse aga ka 3 liitristes anumates - nagu need, milles meil vett ja kalja müüakse

Nähes aga tänavapildis ainult geelitatud peadega mehi, ei osanud muud arvata kui et kuidagi peab selle möksi endal peast ju ära pesema ja tõenäoliselt selleks kulubki tohututes kogustes šampooni. Avastasin nüüd, et ka juuksegeeli potskud on siin väga suured. Võrrelge juuksevärvi karpidega, need on tavalise suurusega. Nagu Salvestist ostaks moosi firma suvepäevadeks.

Kuni kolmapäevani arvasin, et juuksegeel on Türgi meestele oma edevuse ilmestamiseks ja välimuse lihvimiseks. Aga võta näpust – arva ära, kes käis poes ja ostis endale juuksegeeli? Mina. Sellise tuule ja niiskusega ei hoia ka kõige parem juukselakk juukseid kinni, eriti kui see intensiivse kasutuse tulemusel otsa saab. Seega tsikk käis nüüd rannas ka geelitatud peaga ringi.
Panen sõbra manitsusel (ja teie uudishimu rahuldamiseks mu nahavärvi kohta) siia ka siis ühe pildi uuest geelitajate klubi liikmest:

Tähelepanekuid Alanyast

Ma ei teadnudki, et Käsna Kalle Alanyas elab. Minuarust on see majake sadamas äravahetamiseni sarnane Käsna Kalle bossi Hr Krabi baariga "The Krusty Crab".

Varblased (igatahes väga sedamoodi näevad välja) tuule käes lendlevate palmilehtede otsas tasakaalu otsimas, on mu jaoks endiselt võõras vaatepilt. Varblased istuvad ju sirelite otsas. Need samad "varblased" lendavad rannas varjude ja toolide vahel nii ringi, et mitu korda olen imestanud, et mõni vastu pead pole lennanud.
Muide värvilisi kalu pole ma seekord kohanud, seega veest välja pole sellepärast pidanud tulema. Ma natuke kardan neid, sest mine tea mis kombed neil värvilistel kaladel veel on. Ma ju ainult nende maatõugu hallide ja rohelisetriibulistega harjunud

Randa uhuvad väga võimsad lained. Kahe laine keskel on jalad mere põhjas ning laine harjal vähemalt meetrijagu põhjast. Hingamisteed on kibesoolase Vahemere veega niimoodi ära uhutud, et enne talve ei ole Humerit (pihustatav meresoola lahus hingamisteede desinfitseerimiseks ja niisutamiseks) küll vaja kasutada.

Teisipäeval ütlesin emale, et ega ma eriti päiksekreemi enam ei kasuta, ühe kihi päeva jooksul olen peale pannud ja ei põle midagi ära. Ise aga unustasin mainida asjaolu, et ega ma ei ole ka otsese päike käes päikest võtnud vaid päiksevarju all. Eile võtsin esimest korda päikest ilma päikevarju kangase filtrita, kuid ohtra päiksekreemiga ja tulemuseks oli hell nahk. Täna päevitasin jälle ainult varju all.

Eile tuli minuga hotelli basseini ääres rääkima George Georgiast :) Väga kerge meelde jätta. Tuleb välja, et George on tantsija, sest üks teinegi tema grupi tantsija tuli mulle juurde ja püüdis juttu teha.
 Liiklusest niipalju, et rollerid sõidavad siin igal pool - sõiduteel, kõnniteel ja kui saaks siis tõenäoliselt rannas ka. Punane tuli fooris peaks igal pool märkima sõiduteele astumise keeldu ja roheline lubavat. Siiski on igas linnas omad reeglid. Kui Roomas roheline oli sekundi ja teed ületatigi vilkuva kollasega, siis siin võid rohelisega pimesilmi üle minna ja punasega võid ka politsei silme all üle minna, pead lihtsalt olema ettevaatlik ja vaatama, et keegi sulle otsa ei sõida. Jalgratturid sõidavad ka vingerdades ja vaatavad ka ainult meetri jagu ette. Mitu korda olen viimasel hetkel eest ära saanud. Üks sõitis siiski käekõrval jalgratast hoides sellega mulle otsa.
Üldiselt on selge, et üle 0 kraadi on sooja- ja alla 0 külmakraadid. Konditsioneeril saab aga valida temperatuuri ja ka seda kas see temperatuur on soe või külm. Magan toas kus on 26 kraadi külma.
Meie hotellis olen ma ainuke eestlane, kuid sellegi poolest lehvib hotelli ukse kohal teiste lippude seas ka Eesti lipp. Nii armas neist.

Elu Türgi turismimajanduses

Pühapäeval rätikut rõdule kuivama pannes avastasin, et basseini ääres banaanipuu all magavad hotellipoisid Yücel (hüüdnimi Spikey) ja Ramazan (palub ennast kutsuda Romeoks). Jõudsin juba mõelda, et ju siis nii on odavam ja kokkuhoidlikum elada, et suveperioodil järgmiseks kuueks kuuks raha kõrvale panna, kui märkan, et vastasmaja rõdul ringutab ennast roosale padjale pead toetav naine. Tundub, et kohalike jaoks on ööd tubades magamiseks nii palavad, et nad magavadki rõdudel või mõnel juhul ka basseini ääres. Kas keegi kujutaks seda Eestis võimalikuna ette? Mida sääsed meiega teeks? Siin aga kohtab sääski väga harva, sest siin on tuuline ja sääskedel on seetõttu lennukoridorid suletud. Siin lendavad öösiti ainult nahkhiired ning päeval kaelustuvid ja varblased. Esmaspäeval selgus siiski tõsiasi, et hotellipoisid magavad basseini ääres, sest hotell on täis ja pole mõtet kulutada ruumi nende peale, kes raha sisse ei too. Tegelikkus ikka karmim kui arvata oskad.

Samuti on Türgi turismimajanduses normaalne, et mees kes varem pidas auväärset peakoka ametit, töötab nüüd saunabossina. Ega tegelt ju ei ole vahet, kas askeldad köögis pliidi ääres Türgi rahvusroogasid keeta või pesed ja masseerid inimesi.

Veesüsteem

Laupäeval läksin tavapärasest varasemal ajal dušši alla ning läksin päris ähmi. Tavaliselt keerasin kaks kraani lahti ja sealt tuli selline leige vesi, mis pähe nirisedes muutus reite peale jõudes kehal olevast kuumusest keha jaoks soojaks. Seekord aga hüppa või kabiinist välja, sest oleks peaaegu ennast elusast peast nagu vähi ära keetnud. Tükk aega timmisin, et vesi õigeks saada. Vahepeal tekkis juba kahtlus, et täna tuleb mõlemast kraanist kuuma vett, sest eks tuligi ju varem mõelmast kraanist ka külma: noh, et keegi on lihtsalt mõlemad otsad kuuma vee peale ümber tõstnud. Siis võtsin kätte ja keerasin ühe kraani kinni, et aru saada mis ja kus, sest pea oli juba šampoonine ja oleks nagu häda see endale pähe jätta. Et aga külma ja sooja vee ümberlülitus minust kuskil kaugemal toimus, võttis külma vee leidmine päris tükk aega ja meisterlikku kraanide väntamist. Seega kokkuvõtteks - peale viiendat päeva on selge – külm vesi tuleb parempoolsest nupust ja aegajalt kuuma saab vasakpoolsest. Olukorra selgituseks: siin ei köeta sooja vett elektriboileritega, vaid sooja vee kütab soojaks päike, mis kenasti päev otsa katusele paigutatud paakidele paistab. Juba eelmise reisi ajal sai mulle selgeks, et kui tahad pärisel sooja vett saada, siis peab kuskil 17 ajal dušši alla minema, siis on paagid päevasest päiksest maksimaalselt kuumad ja ülejäänud inimesed ei ole seda veel jõudnud ära kasutada, sest õhtusöögini on veel mõned tunnid aega. Tegelikult ma ei tahtnudki viriseda selle üle, et sooja vett ei ole, sest ega seda väga ei tahagi. Keha on igapäevasest 33-34 kraadisest kuumusest niigi kuum ja kuum vesi lihtsalt oli väga ootamatu.Pühapäeva hommikul enne seitset dušsi all käies tuli sealt mulle üllatuseks sooja vett. Ehk jõudis see juba päikese tõusust saadik niipalju soojeneda.

Turulkäik

Reede 23. juuli. Reede on Alanyas puuvilja ja köögivilja turupäev. Siis tulevad kõik ümberkaudsete külade põllumehed Alanyasse oma kaupa müütama. Eelmisel korral sinna kahjuks ei jõudnud, kuid see pidi olema midagi, mida peab oma silmaga nägema ja sõnadesse ei saavat panna. Sel hommikul ärkasin hommikul 5:30. Vahtisin tükk aega lakke ning püüdsin veel magada. Kell 7 taipasin enda meeleheaks, et poole tunni pärast saab süüa ja siis saab juba päevale hoo sisse lükata. Enne kaheksat seadsin juba sammud 20 minuti jalutusteekonna kaugusel asuvale turule.

Arbuusid, melonid, virsikud, murelid, aprikoosid, banaanid, viinamarjad, sidrunid, apelsinid, baklažaanid, maisitõlvikud, kartulid, kurgid, tomatid, isegi pirnid ja õunad olid enamasti hoolikalt kas ringidesse, tornidesse või sabadega ühte suunda seatud.

Paprika ja ubade sättimisega küll õnneks selles mõttes keegi vaeva ei olnud näinud, kuid see-eest olid virnad ühe suuruse ja kujuga tehtud.

Lettide ja kastide vahel sagivad põllumehed, kelle tunneb ära pükste järgi, mille jalgevahe ripub põlvedeni. Seda kõike saadab paaris kohas suurtes tünnides keedetavate maisitõlvikute keetmisest ja kingakarbi suurustest kastidest ehitatud vürtsilettidel tulev lõhn. Selline väljapanek, et lausa ajab ostma.

Ma piirdusin siiski kilo väga suurte magusate ja mahlaste murelite ning türgi õuna teega. Järgmine reede ma enam nii tagasihoidlik ei ole. Ehk siiski suutsin kübekesegi sõnadesse panna.

Müts väikemehele

15. jaanuari postituses esitlesin koos sõbrannaga kolmanda sõbranna lapsele kootud pükste ja kampsuni komplekti. Vahepeal on pisikesest poisist ssaanud juba väikemees, kelle garderoobist oli suvel ringiliikumiseks just üks hädavajalik müts puudu. Et ma neid mütse juba varasemast ajast nii mõnelegi väikemehele ja plikatirtsule olen teinud, ei tahtnud ma väikemehe ema juttu peaümbermõõdust kuuldagi võtta. Kinnitasin kindlalt, et kõigile on sobinud. Seekord tuli tulemus siiski varuga, mis iseenesest on hea - ehk jätkub kandmist ka järgmiseks suveks.

Pilti silmates meenus ka see, et tavaliselt lastele mütsid ei meeldi. Siiani ei ole ma esmapilgul vastuhakku näinud ega ole ka hiljem kuulda olnud, et see müts ei meeldiks ;)

Shönbrunn´i loomaaed

Viinis Schönbrunni palee aias asuv loomaaed sai alguse 1752. aastal kui Rooma imperaator Francis I lasi oma naise Maria Theresia jaoks ehitada haruldaste loomade hoiupaiga. Loomaaia keskel asuv paviljon oli kuninglikule perele koht, kus oma külalisi võõrustada ning loomade aedikud paigutati ringina paviljoni ümber.

Üle 250 aasta vanusena, teeb see Schönbrunni loomaaiast maailma vanima. See on ka üks väheseid loomaaedu, kus peetakse hiidpandasid. Meie külastuse ajal ei olnud küll pandadel erilist tuju meile oma mustade rõngastega ümbritsetud silmadega ja nunnu ninaga nägu näidata, vaid pigem oli eelistus bambust närida:

Väga sümpaatse mulje jätsid tapiirid - sellised rõõmsad kepsutajad nagu kevadised vasikad. Tapiirid on ninasarvikute sugulastest imetajad, keda looduses leidub Lõuna- ja Keskameerikas ning Kagu-Aasias.

Tapiiridega samas aedikus istusid paigaletardunud kehahoiaku, kuid valvsa pilguga kapibaarad - maailma suurimad närilised, kes kaaluvad 50-70 kg:

Vabandust, aga sipelgaõgija portree ei tulnud mul kuidagi välja, küll jäid silmad pildilt välja, küll nina. Kompromiss on siin:

Sellest kuidas paabulinnud mind jalust maha tahtsid joosta, mul fotoreportaaži ei ole, sest ma jõudsin ainult tummalt seista ja kaashäälikuid välja öelda. Ja no see ei ole ka just kõige sündsam pilt, kuidas kaks mangusti vahetpidamata kolmandat meisterdasid, kuigi puuri äärest kostus saksakeelne nunnu sõna "kuscheln" (kaisutama)  :) Tallinna loomaaias on pelikane nähtud küll, aga Schönbrunnis sain ikka ilusama portree:

Lisaks kõigile eelnevaile loomadele (v.a. pelikan) nägin esimest korda oma silmaga ka punast pandat. Pingviinide basseini juures ei olnud erilist lootust mõnd ujuvat pingviini vee all kaameraga tabada, kuid hilisem piltide ülevaatus andis ühe kehvi valgustingimusi arvestades päris hea kaadri:

Pärast pingviinide pildistamist sattusime kohe päiksevalguses jalutava jääkaru ekspositsiooni juurde ja kes fotoaparaadi seadistusi siis kohe jõudis vahetada. Ühesõnaga esimesed kaadrid jääkarust kriitikat ei kannatanud. Peale väikest õllepausi kolleegidega, suundusime veel 20 loomaaia sulgemiseni jäävaks minutiks viimaseid kaadreid püüdma. Võte veel ühest mulle elukorralduse ja loomu poolest väga sümpaatsest loomast - surrikaadist (ingl. k. meerkat):

Leemurid lihtsalt ei vaja kommentaari, pilt räägib enda eest:

Kui ma kunagi rääkisin sebrade kollaažist, mille ma panin veebist allalaaditud piltidest kokku, siis nüüd on mul ka päris enda tehtud pildid sebradest:

Elevandid on ka minu jaoks äärmiselt sümpaatsed oma väärikuse ja tarkusega:

Selleks korraks kõik!