Olen viimasel ajal leidnud ennast mõtlemast selle üle, milline on hea suhe. Suhe kas siis sõpradega või partneriga, sest neid me saame valida. Peret ei saa valida, sest pere teeb meist selle, kes me oleme. Seda, kelleks me oma pere keskel oleme saanud peame siis sobitama sõprade ja partneriga ning seda omakorda edasi andma oma lastele.
Hea suhte aluseks on kaks lihtsat tõde.
Esiteks on hea suhe selline, kus teineteisele antakse midagi juurde. Kahel inimesel on mõtet koos olla, kui neil on teineteisele midagi vaimselt pakkuda. See tähendab siis seda, et ühel on teisega sellepärast nii hea koos olla, et ta on huvitav inimene, temaga on selletõttu alati hea rääkida või midagi põnevat koos teha ja teine tunneb esimese vastu seda sama. Kas on see erinev kultuuriruum ja rahvus või hoopis erinev ametiala, või sootuks erinevad hobid, mis pakub palju avastamisruumi, enesearengut koos teisega.
Teiseks on hea suhe selline, kus teineteiselt ei võeta midagi ära. Suhtes ei tohi kaotajaid olla. Eks üks ikka mõjutab teist. Sellest ei pruugi seal sees olles aru saada, sest kipud otsuseid südame mitte pea järgi tegema. Siiski on mõistlik anda teineteisele niipalju ruumi, et igaühel oleks mingi „oma“ asi. Kui üks võtab kätte ja tahab hakata midagi uut tegema, mida ta varem proovinud ei ole, sest on sisemine tunne edasi liikuda ja uusi kogemusi proovida, siis on väga halb kui kaaslane teda selles takistab ja tagasi hoiab.
Pikas perspektiivis enda soovide põhjendamine ja õigustamine väsitab ning tekib vangistatuse ja kinnihoitu tunne. Kaotajaks on siin ka see, kes keelab, sest ta ei saa olla selle inimesega koos, kes oleks enda ja oma eneseteostusega rahul. Varem või hiljem leiab üks, et iseenda tegemiste olulisus kaalub teisega koosolemise üle ja nii juhtub paratamatu.
Arvestage teineteisega ja võtke häid inimesi enda ümber sellistena nagu nad on, ärge püüdke neid muuta, tundke rõõmu sellest, et teil on oma sõpradest või kaaslastest midagi veel avastamata.
