Friday, September 24, 2010

SEB 13. Tartu Rattamaraton

Soojendusdress on maha visatud. Stardini on veel 27 minutit. Kui seisma jään, hakkab jahe. Riided on veel puhtad, kuid tõotab tulla tõsine mudaralli, sest enne meid on osa rajast juba 3000 ratturit pehmeks sõitnud:
Sõidu ajal jõuan mõelda, et mulle maraton (maastikul) meeldib rohkem kui ralli (maanteel), kuigi rallit olen juba kahel korral sõitnud. Maratoni sõit eeldab oskusi ja annab paraja vahelduse lihastele, mida ei saa maanteesõidu kohta öelda. Siiani hoidsin maratonist suure kaarega eemale kartes just koormust liigestele. Pühapäevane sõit aga tundus lausa kerge - ei mingit koormust liigestele, peale sõitu meeletut väsimust ja valusaid lihaseid ei märka. Mõtlen siis natuke järele, et kas oleks saanud rohkem pigistada... Ei, tegelikult ei oleks - mõne tõusu lõpus võttis lihase ikka nii kinni, et laugele maale saades kogusin ikka jõudu enne kui uuesti hoo peale sain. Toitlustuspunktides (lühikesel rajal 17 ja 28 km peal) ma peatuda ei plaaninud, sest peale seismajäämist on lihas natu jahtunud ja raske liikuma uuesti saada. Kaks tundi ei ole ju ka hull aeg kui ma midagi süüa ja juua ei saa - organism suudab sellist asja väga hästi taluda. Korra tuli laugemal maal ja vähema rahvastusega lõigul mõte oma joogipudelist links võtta, aga nii kui käed külge panin, võtsin nad sealt teistpidi ka ka ära ja silmasin oma porist peopesa... Ei ole janu... pori järele!
40 km, 2 tundi ja 21 minutit seljataga, väsinud, porine (kogenud ratturite imestus selle kohta kui puhas ma olin, oli muidugi suur) ja rahul:
Treeneri antud õpetussõnadest oli kasu - käikude usina vahetamisega sain läbi nii mõnestki mülkast ja võtsin kergelt nii mõnegi tõusu. Hirmu languste ees ei olnud, kuigi 2 nädalat tagasi sai rada ikka nii proovitud, et oleks peaaegu suplend koos rattaga Elva jões, kui planku poleks ees olnud. Suurim kiirus, mille tabasin oma pilguga spidomeetrilt oli 39 km/h. Enne mind oli finišisse jõudnud 462 inimest. Pärast seda jäi rajale veel 1368 inimest, kellest 268 ei olnud veel eelmisse vaheajavõtu punkti (12 km finisist) jõudnud. Esimese korra kohta olen väga rahul!

Wednesday, September 1, 2010

Tudengite rünnak

Kui oled terve suvi tühja linnaga harjunud, siis augusti viimased päevad ja septembri esimesed päevad tunduvad ülikoolilinnas kuidagi väga rahvarohked. Lõuna ajal võileivaputkast endale võileiba tellides, leiad enda ümber palju meeleolukaid sagivaid noori, kes ei suuda otsustada, mida nad võileiva vahele soovivad. Äärelinnas liikudes leiad hoogsalt astuva noormehe tänavasilte möödaminnes pingsalt jälgimas - ju on noor suundumas kuskile esmakordselt näiteks öömaja otsima. Siin ja seal tunned ära esmakursuslased, kelle riietumisstiil (tumesinine teksapluus ja kärtslilla läikiv atlass-seelik) ei lase kahelda, et tegemist on mõne maanoorega. Ülekäiguradadel pole lootagi, et ilma 20 pealist noortekampa üle tee laskmata, pääsed. Tudengipubi on tudengeid täis nii, et istekohtagi on raske leida. Tegelt on ülikoolilinnas hea elada. Küll ma nendega jälle ära harjun!
Pilt pubi "Suudlevad tudengid" kodulehelt, suvel on kohvik päris hõre: