Maxima

Eestlaste toidulauda aitab juba mitmeid aastaid katta Leedu kauplustekett Maxima, mille kaubavaliku rohkust tähistatakse "x"-idega kaupluse fassaadil. Eesti suurim ehk kolme "x"-iga Maxima asub Pärnus. Kokku on Maxima ketil Eestis 52, Lätis 127 ja Leedus 217 poodi.

Täna käisin ühe "x"-iga Maximas, sest see on mu kodukesele lähim pood. Kui midagi väga erilist (nt haikala liha) osta ei soovi, saab sealt kõik ostetud. Kaubad korvis suundusin kassasse, kus järjekorras seisten kuulsin järsku kriiskavat naisehäält: "Ära ela mul seljas!" Vaatasin üle õla, kustpoolt hääl tuli. Näen, et kõrvalkassa järjekorras on ainult meesterahvad. Ainsad naised, kes läheduses on kõrvalkassa kassapidaja ja tema kõrval sigarette kassa kohal olevatesse boksidesse sigarette sättiv müüjanna. Kassas istuv müüjanna oli silmnähtavalt häiritud kolleegist, kes talle liialt lähedale oli sattunud. Sigarette sättiv müüjanna ütles vaikselt, nii, et vist ainult mina kuulsin: "Anna andeks, ma ei saa teisiti!"
Eks need värbamisnõuded Maxima müüjatele esitatakse ka veidikene leebemad kui nt Kaubamaja naistemaailma müüjatele. Sellepärast te ei kuulegi Kaubamaja Spordimaailmas üht müüjat teisele nähvamas: "Ära ela mul seljas!"

Kunagi juhtusin Zeppelini Maximas teenindatud saama kassapidaja poolt, kelle rinda kaunistas silt  tekstiga "KÜLALINE". Et Maxima puhul on tegemist tihti umbkeelsete teenindajatega, kelle eesti keele teadmiste seast puuduvad sõnad nagu "sibul" ja "jahu", ei ole midagi imestada, et tegemist on külalistega. Iseasi siis kust nad meie poodidesse külalistena meid teenindama juhtuvad, Ida-Virumaalt või Kuult.

Pildil: Sindi Maxima

Millegipärast on nii, et kui enda tööga hakkab tekkima tundmine, et töö ei rahulda mind, siis esimesena meenuvad mulle Maxima kassapidajad. Peale seda tunnen jälle, et mul üks maailma parimaid töökohti.

Karud tantsutunnis

Viimased kaks nädalat sai kuidagi suure hooga nii trennis käidud, et trennikordi kogunes nädala  peale tükkis 5. Eile bodypump´is käies oli aga lihas kuidagi väsinud ja koormused said tavapärasest mõnede kilokeste võrra kergemad võetud. Noh, et kükke 13 kg ja selga 11 kg kangiga. Väljaasteid ei teinud aga seekord jalg stepipingil vaid maas olles. Et me Kairiga tavaliselt ainsad hullukesed oleme, kes väljaasteid stepipingil teevad, siis ei saanud treener mitte üle saali küsimata jätta: "Ja kus teie jalad on???!!!!"

Täna käisime bodybalance´i trennis ja peale trenni garderoobi poole liikudes tuli treener meie juurde küsimusega, et kas neljapäeval siis stepi tulete. Eelmisel neljapäeval käisime tõepoolest sama treeneri stepis ja kergelt öeldes, meil see asi seal hästi välja ei tulnud. Kui pidi stepipingil olema, siis olime maas ja kui pidi maas olema, siis olime pingil, kui pidi keerutama, siis seisime ühel kohal nagu karud ja kui sirgelt pidi kõndima, siis me nagunii seisime jalad sõlmes. Eks sellepärast treener tuligi innustama, et me alla ei annaks ja kinnitas, et ega see ei olegi kerge algul. Lubasime mitte alla anda ja järgmine neljapäev platsis olla.

Ei tea kas peaks tagasihoidlikkust ilmutama, liiga palju paistame silma kui tagareas kõhud kõveras naerame nii, et treener 30 inimese ees meie naermise peale ise itsitama hakkab :)

Cesis

Lätis käik ei läheks justkui välisreisina kirja, sest Valgast Valka sõites ei märkagi ju vahet. Maxima on ka seal Maxima ja välimuselt on ju inimesed samad. Ainult lätikeelseid sildid ja võõrapärased kohanimed reedavad, et tegemist ei ole meie armsa Eestiga. Siiski jah üks asi veel - Lätis on kohutavad teed. Eriti suur on kontrast Läti poolelt Valga maanteele sõites. Siis on tunne nagu oleks välismaale jõudnud. Leidsin arvutis selle aasta pilte lehitsedes mõned pildid enne jaanipäeva toimunud Cesises käigust.

 

 

 

 

Bailey kott-tool

Sel aastal tulid jõulud minu koerale Baileyle veidi varem kui teistele. Rääkisin ühel päeval emale, et olen mõelnud koerale kott-tooli tegemisest. Järgmisel päeval tuli ema minu juurde tagasi jutuga, et talle meenus, et tema õde ehk minu tädi tegi hiljaaegu kott-tooli, millega tal endal mitte midagi teha ei ole. Üks väike kõne tädile ja juba olidki järgmisel hetkel astusin auto võtmed näpus uksest välja. Tädi ei tahtnud selle eest isegi mitte materjali raha saada, andis selle võrra odavamalt ära, mille osas ma talle selle äraviimisega koju ruumi tegin.

Esimesel õhtul oli Bailey veendunud, et ma talle mingit trikki tahan selle kotiga teha ja need krudisevad asjad selle asjanduse sees, mille otsa tal magama minna palutakse on üks kahtlane pinnas silma looja lasmiseks. Õhtuhämaruses kasutas ta kott-tooli külge ainult selja toetamiseks, aga hommikul ärgates ajas ennast kott-toolist püsti. Nüüd on nii armas vaadata kuidas ta magab seal mõnusat und:

Kui "tavalise teki" ajastul ajas ta mind isegi voodist välja kui peale kraapimist õnnetu näoga mu juurde seisma tuli, siis nüüd seda probleemi enam ei ole. Magab nagu uss päiksepaiste käes samblasel mättal justkui lõug saba peale toetatud:

 

Isegi Bailey mänguasi lehm, keda me kutsume põdraks, mahub pessa magama. Lehma kutsume me põdraks , sest sõna "lehm" on väga sarnane sõnale "rihm" ja see tähendab juba käsklust, mida ei pea igale poole alati valmis minevale koerale kaks korda ütlema

Ühel päeval keerasin tema kott-tooli peal oleval magamistekil tumeda poole peale poole ja koer ei saanudki seal korralikult magatud. Küll magas jälle seljaga vastu kotti või ühe külje peal praktiliselt ainult koti kanga peal. Ei tea kas kartis, et kaob sinna musta värvi sisse ära.

Sidruni-kodujuustukook

Isadepäeval leidus meie kodus laual sidruni-kodujuustukook. Kui peaksin sama kooki teinekord tegema, siis asendaksin kodujuustu kohupiima või kohupiimapastaga, sest kodujuust oli mu jaoks liialt tükiline. Samuti paneks täidisesse rohkem suhkrut või lisaks kihtide vahele moosi. Muidu oli hea kook.

Kaelakeed

Sügiseste ilmade saabudes jääb rohkem aega tegelda tubaste hobidega. Valminud ja viimistluse saanud on mõned kaela- ja käekeede komplektid:

 

 

 

Mõnedki neist on leidnud endale uue omaniku.

Õpin autoga sõitma!

Eelmisel aastal käisin autoga teeninduses ja kurtsin, et kui suure hoo pealt käik välja võtta ja peale seda  pidurdada, siis mootori pöörete arv hakkab kõikuma. Teeninduses (väga viisakas teeninduskoht) öeldi, et kui nemad minu autoga sõitsid, siis pöörded ei kõikunud. Lisaks küsiti veel, et kas Teile autokoolis ei õpetatud käikudega pidurdamist? Pidurdage palun edaspidi käikudega ja Teil pöörete kõikumise muret ei ole!

Sel aastal läksin jällegi autole aasta hoolduse tegemiseks samasse teenindusse. Peale 2,5 h tööd anti mulle teada, et võin autole järele minna. Astusin kenasti teenindusleti äärde, kus siis loeti ette asjad, mida vaja teha võimalikult kiiresti, mida tuleb teha tõenäoliselt enne järgmise aasta hooldust ning millega kannatab järgmise hoolduseni. Lõpuks küsiti, et kas ma sõidan oma autoga vähe, et pidurikettad roostes on? Ma ütlesin, et nädalavahetusel jah 3 päeva seisis, aga muidu sõidan ikka iga päev. Selle peale öeldi: ahah, asi on siis järelikult selles, et te pidurdate kas liiga vähe või liiga nõrgalt. Palun pidurdage edaspidi kuidagi sportlikumalt!

Alates selle nädala teisipäevast pidurdan ma (B-kategooria juhtimisõigus alates 1998. aastast) käiku sees hoides sportlikult. Seega kui te näete mind suure hooga foori alla kiirustama ja seal sportikult pidurdamas, siis asi on selles, et ma hõõrun roostet piduriketastelt maha!

Kipun selle sportliku pidurdamise peale nüüd ka sportlikult kiirendama... Ei ole julgenud vaadatagi kuidas see keskmisele kütusekulule mõjub...