Stockholm

1998. aastal lõpetasin keskkooli ja selle tähistamiseks käisime klassikaaslastega Stockholmis. Ega ma sellest muud ei mäleta, et kui omal olid võileivad kaasas, veinipudelit avasime küüneviiliga ja kajutid olid allpool veepiiri nii, et hommikul hakkas jää laevakülgi hõõruma. Aa seda ka, et oli tormine ja 9nda teki diskoteegis polnud tantsimisega palju vaeva näha, laev ise tantsitas meid ühest seinast teise.

Sel korral lihavõttepühade ajal uuesti sinna minnes esines meile laeval Terminaator, kus sai lava ees paari meetri kauguselt kogu bändi näha. Nüüd kirjutades on taustaks nende lugu "Las tuiskab".

Nüüd 18 aastat hiljem oli samasugune atmosfäär nagu siis - päike paistab, inimesed on muretud ja tänava ääres  istuvad inimesed juba kevadiselt kohvikutes.

Vanalinnast (Gamla Stan) läbi jalutades jõudsime Södermalmi saareni, kus on valida kas liikuda paremale Monteliusvägenile või vasakule Fjällgatanisse. Valisime viimase, sest soovisin väga minna Fotografiska fotograafiamuuseumisse. Seal oli avatud mitme fotograafi näitused.

Eriti meeldis mulle Erik Johanssoni fotode näitus "Imagine: Created Reality", mis on avatud kuni 10. aprillini.

Veel meeldis mulle vaimse puudega inimestest tehtud fotoseeria, kus minu jaoks oli välja toodud nende sisemine ilu välist ilu rõhutades. Näiteks alloleval pildil on üks tüdruk Kleopatraks grimmeeritud ja kostümeeritud. Näitus on avatud kuni 5. juunini.

 Peale jalutuskäiku püüdsime mitmesse populaarsesse kohta sööma minna, kuid kahjuks olid kõik kohad täis ja ilma broneeringuta ei pääsenud löögile või olid päris suletud. Sihtisime mõndasid kohti, mida soovitas veebileht visitstockholm.com, kuid leppisime lõpuks ikka Kebab House praega. Pärast praadi käisime veel kohvikus, et saaks ikka kuulsat kaneelisaia ka süüa, mille kõrvale võtsin Matcha piima.

Nüüd tahaks veel minna, sest vaadata on seal palju. Järgmisel korral võtaks ette Djurgardeni saare, kus on loomaaed, akvaarium, Skanska vabaõhumuuseum, Vaasa laevamuuseum ja ABBA muuseum.

Wallprint

Ühel reedesel päeval helistas mulle kuller ja ütles, et tal on mulle pakk. Olin seda päeva juba oodanud. Sain kulleriga kokku, helistasin kohe Mariale ja teatasin ka talle rõõmsat uudist - meile oli tulnud pakk. Pakk, mis sisaldas endas kolme panoraam fotolõuendit ja ühte fotoakrüüli. Maria tuli minu juurde ja pakkisime need lahti. Rõõm oli veel suurem kui oma pilte nägime - need olid väga kvaliteetsed ja ilusad nagu kingitused, mida oleks rõõmuga tahtnud.

Esiteks oli kõige suurem panoraam fotolõuend Mariale mõõtudes 150x50 cm tema magamistuppa seinale, mis oli juba ammu sinna mingit pilti oodanud.

Väärtuslikumaks muutis selle panoraami foto 2014. aasta jõuludest, mil me kolmekesi koos Veronikaga võtsime kätte ja sõitsime jõuludeks Saksamaale. Et see aga oli nii lähedal Austriale ja ka Itaaliale, külastasime igal päeval üht riiki. See konkreetne foto on tehtud Col Raiseris Selva di Val Gardena lähedal Itaalias.

Teiseks sain ma magamistuppa fotolõuendi Austria Alpidest vaatega Grossglocknerile, kust sõitsime läbi mu esimese motoreisi ajal 2012. aastal teel Horvaatiasse. Lõuendi mõõdud 120x30 cm.

Kolmandaks sai elutuba veel elavust juurde vaatega Tai mägedele. See foto sai tehtud Tai reisi ajal Wat Tham Suea (Tiger Cave Temple) templit külastades. Templi juurest viisid 1237 trepiastet (mõned koguni 30 cm kõrged) meid 278 m kõrgusele mäe otsas asuva buddha kuju juurde. Omamoodi palverännaku tasuks oli just selline vaade Taile nagu ma olin Taid ette kujutanud.

Fotoakrüül annab pildile eriti särava ja tõelise mulje ning tunne on nagu pildi sees olekski päriselt koer.

Miks see üldse teoks sai ja just nüüd? Kui ma siiani olin pilte tellinud Minu Prindi Timo käest, siis nüüd sain tänu Motoexotical üles pandud väljapanekule teada, et on olemas ka ettevõte, mis tegutseb Wallprint kaubamärgi all ning Mariliis tegi messil sellise pakkumise, et otsustasin oma ammuse soovi täita ja oma fotod seintele panna. Wallprinti eristab Minu Prindist väga mugav kasutajaliides. Kõik tellima!

Väike maailm

Kes veidi fotohuviline, siis on kindlasti märkanud sotsiaalmeedias, et tehakse pilditöötlust, mille tulemuseks on pisike maakera moodi pilt.

Ei saanud ka proovimata jätta ja võtsin esimese ettejuhtuva pildi, millest enamvähem saaks asja. Üks juhuslik klõps Bangkokis vastas kriteeriumitele, et pildi üks serv peaks enamvähem kokku sobima pildi teise servaga.

Kuidas sellist pilti siis teha? Üks võimalus on panna Youtube´i sisse Tiny World ja saada sealt õpetust (nagu ma tegin). Teine variant on teha mu eestikeelse õpetuse järgi.

Esiteks on selleks vaja pilditöötlusprogrammi, soovitatavalt Adobe perekonnast Photoshopi. Seal tuleb pildi suurus venitada ruudukujuliseks, mis aitab lõpptulemusel tagada, et maailm saaks ikka ümmargune. Valid Image Size ja märgid pildi kõrguseks tema laiuse, enne välja lülitada Constraint Proportions. Ära muretse pildi veidra väljanägemise pärast, sest kogu see töötlus ongi üks pildiväänamine. Järgmiseks on juba lihtne Filter - Distort - Polar Coordinates - Rectangular to Polar. Ongi pilt valmis!
Väike katsetus ka Andamani mere taha loojuva päikseloojanguga. Siit on ka paremini näha, et pildi üks serv vajab pildil veel kokkusulatamiseks töötlemist.

7. päev - indulgents

6. päev - diiva

Sõnaga diiva kangastub mulle silme ette Evita Peron. Diiva peaks tähendama tuntud lauljat, silmapaistva talendiga ooperilauljat, teatri- või filminäitlejat. Et mul täna mitte ühtegi diivat kaamera ette ei jäänud, pidin ise täna diivat kehastama. Diivaks saab kehastuda ka kasvõi alasti, kandes jumestusena tugevat lainerijoont ja tulipunaseid huuli.

5. päev - armastus

Ma olen ikka arvamusel olnud, et armastust pole olemas, vaid armastus on segu erinevatest tunnetest nagu usaldus, austus, õrnus, hoolimine jne. Sain sellele ka hiljaaegu kinnitust kui leidsin internetist selle sildi. Täna aga käisin peale tööd Tasku keskuses, et sõbrannale sealt kingitus osta ja seal nägin hoopis sellist pilti, mis on  ka minu tänase päeva pilt.

4. päev - müts

Emal on alles veel üks väga vana jänesekarvast läkiläki. Wikipedia järgi on läkiläki allapööratavate karusnahksete kõrvadega talvemüts.

3. päev - naeratus

Seekord tahaksin vastupidiselt jaanuarikuisele fotoväljakutsele, teha enamus pilte kodust eemal. Naeratuse saamiseks tegin lõuna ajal töökaaslasest pilti, aga et ta hästi isikukaitse- ja andmekaitset reguleerivaid õigusakte liiga hästi teab, ei julgenud ma tema pilti tänaseks pildiks valida. Peale tööd läksin Raekoja platsi ja 10 minuti jooksul sain nii mõnegi naeratuse pildikasti. Üks kitarriga poiss tuli ümber Raekoja hoone naeratus näol, jäin teda pikisilmi vaatama, aga eestlane minus lõi ikka välja ja ma ei julgenud küsida kas ma pilti temast teha võiks. Niisiis tegin ikkagi kaugelt lootes, et keegi ei märka, aga eks nad ikka märkasid.

Siiski peab ütlema, et enamus Eesti inimesi käivad üsna tõsiste nägudega ringi. Ainsad, kes tõeliselt hoogsalt kehakeelt kasutasid, olid kaks tumma mees ja seda ka ainult lähtuvalt vajadusest omavahel suhelda. Mulle tundus, et nad rääkisid omavahel Hitlerist, aga see tunne võib ka petlik olla :)

2. päev - puhas valge

Puhast valget lund ei ole peaaegu enam kuskilt võtta. Eile hommikul Põlvast sõprade juurest tagasi sõites leidsin küll metsatuka, mille varjus oli suur lumelaik, kuid ei tahtnud maantee ääres seisma jääda. Täna sõitsin mööda ühest majahoovist, kus oli arvestades praegusi ilmaolusid puhta valge Audi.

1. päev - kõrged kontsad

Eile ei olnud mul mitte kuskilt välja võluda kõrgeid kontsi. Nende leidmisega oli ka täna raskusi ja olin juba valmis mõnda jalatsipoodi hiilima, kus kontsadest pilt saada. Sõitsin tähelepaneliku pilguga mööda linna, kuid kõik inimesed armastavad praeguste ilmadega madalaid jalanõusid. Siiski leidsin ühe daami jõe ääres, kellel kontsadega saapad jalas bussipeatuses ootamas ning salamisi ma temast pildi tegingi.

29. päev - must-valge

Kolme hooaja tsiklisõidu riided.

27. päev - tähistamine

Jõululaud enne pere saabumist.

26. päev - lähivõte

Selle pildi tegin siis kui käisin eelmisel nädalavahetusel külas Marise ja Raini juures maal. Kui ma pühapäeva lõuna ajal sealt tagasi tulin, mõtlesin veel tükk aega nende ja selle koha peale. Ma olen ammu unistanud, et mul võiksid sellised sõbrad olla, kelle juurde saaks maale külla minna.

Laupäeva hommikul pakkisin asjad kokku, hüüdsin koera kaasa ja juba 30 minuti pärast tervitas Maris meid nende maja juures. Lumi on maas ja puud on härmas, see on kõige mõnusam aeg, mil maal olla - väljas on kõik valge, taevas läheb õhtuhämaruses roosaks, aga toad on soojad. Nende maja on veel eriti soe, mitte temperatuuri pärast, vaid nende inimeste pärast seal toas. Tegime väikse ringkäigu majas ja see, et nadon pingutanud plaanides ja ideid teostades, on kaugele paista. Alates sellest, kus maja asub, mis värvi ta väljast on, kuidas ta vana kivimüüridega kõrvalmajaga kokku läheb, milline on siseviimistlus - kõik on omavahel kooskõlas. Läksime esialgu minu koeraga heinamaadele ja metsaveertesse jalutama. Sealt saingi allpool oleva pildi. Iga kõrrekese otsas oli pisike jäälillede tupsukene. Peale jalutuskäiku tegid nad lõhepastat ja muid hõrgutisi, mul ei lubatud muud teha kui köögis seda mõnusat atmosfääri koos pisikese klaasi veini ja kohviga nautida. Peale õhtusööki käisime veel teise koeraga jalutamas (mõlemad koerad koos hästi ei saanud jalutada). Kui tagasi jõudsime, oli juba pisut hämardunud, kuid maja akendest paistis juba kaugele üle järve sooja valgust. Maja juurde jõudes, paistis suurest köögiaknast, kuidas Rain köögis askeldas. Meie läksime otsejoones sauna. Peale pisikest leiliviskamist, läksime basseini äärde ja seal oli puuviljavaagen koos Mohito-kokteilidega. Mu koer oli ka koos meiega basseini ääres ja tema nägi basseini esimest korda elus. Kui ise ujusime, siis tuli veekoera kõvasti tagasi hoida, et ta ka sisse ei hüppaks. Ka siis kui basseini ääres kokteile ja puuvilju nautisime, ohkas koer vee ääres ja jäi lõpuks sinna serva äärde unistades lamama. Veidi mängisid lapsed veel Rainiga kaarte ja olimegi puhkepäevast väsinud.

Järgmisel hommikul ärkanuna läksin alla, kus Marisel oli juba pannkoogitaigen ja kohvi valmis. Peale hommikusööki tuli Rain meie fotoretkele kaasa ja siis saime mõlema koeraga koos minna. Jälle ainult ilusad lumised vaated ja mõnus olemine. See kõik on mõnus ainult seetõttu, et nad on armsad inimesed, avar ja ilusa maja on ainult boonus.

24. päev - loom(ad)

Mul on kodus kaks loomakest. Seetõttu ei valinud ma selle postituse jaoks neist kumbagi. Tihti istuvad nad tasakesi kõrvuti laua jalgade vahele pandud tekikesel kõrvuti.

23. päev - muster

Enne jõule sain valmis Haapsalu salli mustriga kleidiga.

21. päev - näota eneseportree

17. päev - tehnoloogia

Venna arvutil on huvitav sisu ja lausa 12 komponenti. Eriti vinge on videokaart (see, millel on roheline tekst peal). Täna on minu emapoolse vanaisa 100. sünniaastapäev, kuid tema ei jõudnud arvutite ja interneti Eestisse jõudmist kahjuks näha.

15. päev - siluett

Bailey on nii must, et enamasti paistab ta meie ilmadega pea kõikidel piltidel nagu siluett.

P.S. tänasega pooled pildid avaldatud!

14. päev - silm(ad)

Tahtsin pildile püüda küll mõlemad kassi silmad, aga kui ta otse mu poole vaatas, siis päike paistis talle otse silma ja ta silmad on alati veidi päiksekartlikud olnud. Siiski näeb aga sellelt üheltki silmalt, kui erilised on kasside silmad. Arvatakse, et nad on küllaltki väikse vaateväljaga, kuid see eest on selles selgelt nähtavas alas tema jaoks väga terav. See võimaldab neil pisikesi väledaid närilisi toiduks püüda.

13. päev - ei suuda elada ilma

Algul tundus see raske teema - mul ei ole ju midagi otseselt puudu. Kuni mulle tuli pähe, et mul on tõesti midagi ilma milleta ma jääksin oma elus teatud asjadest ilma. Näiteks kinno või teatrisse minnes jääksin enamuses elamusest ilma. Ühtegi tuttavat ei tunneks kaugelt ära ja võiks sõpradest nii ilma jääda kui ei tea. Pimedas autoga sõitma minnes võiks aga lausa eluohtlik olla ilma nendeta ehk ei suuda elada ilma prillideta.