Wednesday, December 30, 2009

Amaryllis ehk ratsuritäht


Jõulupühade ajal saab tegelda nende asjadega, mille jaoks muul ajal aega ei leidu. Jõulu ajal läks üks Amaryllis õitsema. Seda protsessi pildistasin 12 tunni jooksul iga 15 minuti tagant.

Tuesday, December 29, 2009

Saturday, December 26, 2009

Jõuluvana kingikotti läksid...

... sõrmikud lähedastele inimestele





... nimelised taldrikud headele kolleegidele.


Thursday, December 24, 2009

Wednesday, December 23, 2009

Elukene

See juhtus kaks ja pool nädalat tagasi pühapäeva hommikul kella 12 ajal... See oli päev, mis muutis minu elu...
Ärkasin hommikul 9. Andsin kiirelt Baileyle süüa, jõin kohvi ja sõin mõned moosisaiad. Kiirustasin koeraga trenni. Panin selga uue trenni vesti, mille olin ostnud suvel. Väljas oli niiske ja rõske ilm, päike ei paistnud, taevas oli helehall ja maapind oli märg. Sõitsime trenni Raadi vanass sõjaväebaasi, kus me oleme korduvalt ka varem trenni teinud. Tavapärase trennikoha asemel valisime seekord uue koha. Tegime koertega mõned harjutused. Olin koera rihmad koju jätnud arvates, et neid mul täna vaja ei lähe. Seepärast sundisin Baileyt kohapeal lamamiseks tahtejõudu kasutama ajal, mil me teisele koerale harjutusi tegeme. Selle peale lasi Bailey kuuldavale selliseid võikaid hääli, mida ma eales tema suust kuulnud ei olnud. See oli pikk ja ühtlane midagi ulumise, kiunumise ja prääksumise vahepealset. Vahepeal lasi ta ka koha pealt jalga, mille peale ma ta sinna kurjustades tagasi surusin. Hiljem leidsin et selles kohas oli maa sees üks raudork välja ulatumas suunaga koera poole täpselt silmade kõrgusel. Tema häälitsuse ja selle orgi vahel küll seos siis puudus, kuid arvestades hilisemaid sündmusi, häirivad mind need kaks asja koos väga. Trennikaaslane oli ennast koera jaoks suure kulu sisse ära peitnud nind ma otsustasin enne koera otsima saatmist veel teha ühe väikse ringi koeraga enda kõrval, et koer suudaks oma meeli koondada. Siis see juhtuski. Astusin kaks sammu näiliselt siledal maal, mis oli kaetud maha langenud kõrreliste kuluga, kui järsku koera enam minu kõrval ei olnud. See oli jube. Sellest ajast peale kui mul koer on olnud, olen ma kartnud just seda. Koer oli kukkunud kanalisatsiooni kaevu, millel polnud kaant ja mis oli ühtlaselt kaetud kuluga. Kraapisin kiirelt kulu peal ära, et näha, mis seisus koer on. Vaatasin et mulle vaatab vastu kaks süütut säravat silmakest ja vett ei ole ning karjusin trennikaaslase appi. Rakete küljes oli ka armatuurrauast astmed, mida mööda ma ka ise kiirelt alla läksin. Ausalt öeldes, üsna kohe jõudsin mõelda, et sel päeval oli küll "seal üleval" keegi, kes mind ja mu koera hoidis, samas üht väga valusat õppetundi andes. Iial ei tea, millal on see päev, kus ühe silmapilguga meilt keegi ära võetakse. Koer oli täiesti terve. Kaevu põhja kattis pehme savi. Hiljem kodus koera vesti (see oli tal harjutuse tegemise ja kukkumise ajal seljas) pestes, nägin, et ta oli kukkunud tagumise puusa peale - mitte külili, ega ka mitte selili ning tagumine ots ees. Siiani mõtlen, et mis kõik oleks võinud väga palju halvemini minna... Seal oleks saanud olla vesi, mis oleks sundinud koera väsimuseni ujuma, mingid roikad, millega ta viga või surma oleks võinud saada. Sama hästi oleks võinud mina sinna auku astuda, päris kindlasti ei oleks mina ainult ehmatusega pääsenud - jalaluu või peapõrutus oleks kindel olnud. Koer vaeseke oli kõigest veidi kohkunud savine ja masuudine. Esimese hooga võtsin koera kohe sülle nii et esimesed käpad olid üle üle ja tagumistega toetas mu sülle ning hakkasin välja ronima, aga... 32 kilone koer ja meetrine vahe viimase astme ja kaevu serva vahel oli minu jaoks lihtsalt liiga suur. Koer hakkas sülest maha ka vajuma (trennivest on suhteliselt libe) ning ronisin kiirelt alla tagasi, et koer uuesti ei peaks kukkuma. Viimase meetri vajus ikka sülest maha. Siis sain aru, et mul ei ole jõudu juba üksned sellepärast, et ma ise parajalt paanikas olin. Istusime siis kaevu põhjas ja lasime trennikaaslasel endale telefoniga abi kutsuda (enda telefon oli muidugi autos ja kes teab kas seal levigi oleks olnud). Andsin talle maiust, et ta ei mõistaks et midagi väga halba on juhtunud. Selle lõpetasin ma kohe seal samas ka ära, sest temal oli selle üle nii hea meel, et ma sain üleni sopaseks kui ta saba liputama hakkas. Kokku istusime 3 m sügavusel augus, kus oli savi, masuudi, solgi ja niiskuse lõhna, 40 minutit. Aegajalt Bailey ikka natuke andis märku oma vaikse pirinaga, et kas teeks ka nüüd midagi.  Korra proovis vaeseke mulle ka sülle tulla. Uskumatu, et ma just sel päeval otsustasin trenni minnes kummikud jalga panna, ma ei ole kunagi kummikutega trennis käinud. Nendest oli seal kaevus kõvasti kasu, sest kehal hakkas juba küll külm , kuid jalad olid vähemalt soojad ja kuivad. Seda ei olnud kindlasti koera käpad. Abi saabumisel sidusin teise koera rihma tagumiste käppade ja kõhu vahele ning panin auto puksiirtrossi esimeste käppade tagant kinni. Koer oligi üsna kohe väljas ja mina kohe tema järel, igaksjuhuks kindlustamas, et ta kuskile vajuma ei hakkaks. Tema arust oli tegemist järjekordse õppusega, kus teda mingite trossidega tõstetakse ning ta oli tõstmise ajal  rahulik. Välja saades oli ta muidugi nii rõõmus, et hea et suure hooga uuesti auku ei jooksnud. Tegelikult ta käis seda auku ettevaatlikult uurimas. Kange nr 2 häda tuli ka kohe peale (tubli koer, et augus kakale ei hakanud).

Tagantjärele mõeldes läheb veel siiani silm märjaks - vaene loom usaldab mind täielikult kuhu iganes ma teda ei vii, täidab käsku kõrval kõndides ja siis hetkega... Õnn, et seal augus oli pehme savi ja mitte midagi muud (mis oleks palju tõenäolisem olnud), kuid nagu ma ütlesin, keegi hoidis meid. Väga-väga raske oleks olnud oma hingel kellegi elu kaotamist kanda...

Tuesday, December 22, 2009

Sunday, December 20, 2009

Tiivulised maiasmokad

Hallrästastel on võte pesa kaitseks, mis ei sarnane kellegi teise omaga ning mis võib peatada suurima ja ohtlikuma röövloomagi. Kui suur röövlind, nagu vares või viu, satub koloonialiste hallrästaste asumisse, siis seisab ta vastamisi paljude lindude raevuga. Linnud tõusevad kooskõlastatult õhku ja pikeerivad valju vihase läbisegi kriiskamise saatel kiskjat ja külvavad selle üle hästi sihitud väljaheitelaengutega. Ivakese aja kestel tabatakse märklauda mitu korda, ta kaetakse roojaga ja surutakse vastu maad, kui ta pole ettevaatlik. Seetõttu püüab ka hulk teisi linde pesitseda hallrästaste lähikonnas. Selline tore lind jäigi täna minu objektiivi ette.


Siidisaba on ainus Euroopa lind, kes suudab kuude kaupa üksnes puuviljadest ja marjadest elada. Tema ebatavaline värvus ongi tingitud toidust - kollased ja punased laigud koosnevad marjades leiduvatest karotinoidsetest pigmentidest. Ka siidisabake jäi täna mulle puu otsas marju nosimas silma.

(Tekst: D. Couzens "Linnud")

Wednesday, December 2, 2009

Monday, November 23, 2009

Aino

Kas teate seda uut telefoni AinoTM, mida reklaamib 10 korda ühe filmi jooksul, seda telefoni, mis on disainitud sobimaks sinu eluga, sest sa võid telefoni laadida oma lemmik muusika, videod, fotod. Ja kõik need on sinuga koguaeg kaasas ning saad neid nautida 3" tollisel ekraanil, kus sa ka ei viibiks. Selline:

Laupäeval lähen oma kalli ja ainsa tädi soliidsele 60. juubelile. Ta ei tahtnud saada kingitusi, vaid palus kingitust selle kõige likviidsemal kujul, sest ta tahab endale ise kingituse osta. Ta plaanib osta telefoni. Mu tädi nimi on Aino. Kas peaksin soovitama Ainol osta AinoTM?

Wednesday, October 7, 2009

05.10.2009 retk Brünnsteini otsa

10:10 gondliga Oberaudorfist Hocheckisse

10:34 Hochekist Brünnsteini poole teele (tipp paistab)

11:50 on pildilolev mägi jäetud seljataha

12:33 hakkavad esimesed kaljud paistma

13:40 avaneb Brünnsteingasthausist selline vaade

14:05 liigume peale söögi-joogipausi edasi
14:21 muutub maastik juba väga kiviseks ja järsuks


14:47 tegime otsuse, et ilma karabiinideta on edasi minna eluohtlik ning mäe otsas asuv kabel võib olla ka meie mälestuseks, selle mehe jälgedesse me enam ei astunud

Vaated, mis meiele avanesid


Tagasi Oberaudorfis olime kell 18, jalad kõndimisest pehmed, põlved ja hüppeliigesed väänatud, kuid siiski uhked, et käisime jalgsi ära 1500 meetri kandis.

Monday, September 14, 2009

Unelammas

Posted by Picasa

Thursday, August 20, 2009

Wednesday, July 22, 2009

Thursday, July 16, 2009

Kuningas on surnud



Ühest küljest range isa, kes piitsutas poisse nii vaimselt kui füüsiliselt ja teisalt looduse poolt kaasa antud muusikaline anne ja tohutu töötahe lükkasid Michael Jacksoni avalikkuse ette. Ta oli laulja, tantsija ja meelelahutaja, kes pühendas kogu oma elu oma andunud fännidele. Ühest küljest pidev meedia huviorbiidis olek ja teisest küljest austajate soe vastuvõtt saatsid teda kogu elu. Austajad, kes janunesid igasugusest infost, mis puudutas Michaelit ja tema eraelu, andsid ajakirjanikele ainult hoogu juurde röövides sellega Michaelilt igasuguse privaatsuse. Isa kasvatuse läbi lapsepõlvest kaasa saadud vaimne trauma mõjus enesehinnangule rängalt. See tõukas teda mitmetele tema välimust drastiliselt muutnud operatsioonidele ja enesepiitsutamisele, mis omakorda tõstis fännide huvi teda puudutavate üksikasjade vastu. 30 aastat terve maailma luubi all olemist tegid temast omamoodi kiiksudega inimese. Vitiiligo, luupus, esinemiste jooksul saadud vigastused ja kaks pedofiilia süüdistust viisid õrna hingega muusiku vaimse tasakaalu veelgi rohkem rööbastelt välja. See sundis teda leevendust otsima ravimitest. Samuti röövis see temalt söögiisu.
Ta on arvukate albumimüügi ja edetabeli rekorditega läbi aegade edukaim popartist. "King of Pop". Tal ei olnud kahju kogu elu oma edukate albumite müügist saadua raha heategevusse annetada. Terve elu inimestest ja rikkustest ümbritsetuna suri ta siiski üksildasena võlgades.
Tagasivaadates läks kõik läks nii nagu minema pidi. Tundub uskumatu, et ta kõige selle juures nii kaua vastu pidas. Ju andsid lapsed talle jõudu. Siiski 25. juunil 2009 tema eluleek paljude austajate kurbuseks kustus. Mina nende hulgas. Tegemist oli ikkagi väga andeka ja karismaatilise inimesega. Siiski usun, et tal sai kergem. Michael, puhka rahus.

Tuesday, June 16, 2009

Kord tuli...

...väiksel nelja-aastasel tüdrukul mõte vaarikale minna. Sättis siis ennast valmis - hankis väkse ämbri, sidus pähe räti ja pani jalga kummikud. Enne kummikute jalgapanemist sidus ta jalgade otsa helesinised rätid, sest oli ta ju näinud, et suured inimesed nii teevad.
Vaarikalt naasnuna küsis tema vanaema ta käest: "Kui palju vaarikaid sa said?", mille peale tüdruk vastas rõõmsalt, kuid samas tähtsalt "Hulgaaa!!!". Olles veidi oma mõtteid kogunud, lisas ta: "...üks oli roheline...". Sellepeale vanaema küsis: "Kas rohkem ka said?" Tüdruk vastas mõtlikult ja kurvalt: "Ei saanud..."


Monday, June 15, 2009

Järv



Monday, June 1, 2009

Minu pere

Üks keedab mulda, üks imeb tolmuimejaga autovõtit, seejärel harjab seda, üks kannab käekotis viinapitse... Tundub üsna "tore" pere eks...
Tegelikkuses on aga asi nii. Mulda oli vaja keeta selleks, et orhideede juured valgetäpiliseks muutnud mullast ei haigestuks. Autovõtit oli vaja sellepärast tolmuimejaga tõmmata ja harjata, et koera liiva seest sülle võttes oli võti taskus ja võti sai liivaseks. Ja kuhu sa ikka paned oma küla pealt kokkukorjatud viinapitsid - ikka käekotti. Selline ongi minu tore pere.
Üks tore pere on ka surrikaatide pere:

Tuesday, May 26, 2009

Saturday, May 16, 2009

Wednesday, May 13, 2009

Panoraamfotod

Panoraamfotode tegemises ei ole iseenesest midagi uut, kuid mina sattusin nendest vaimustusse kui ma Alari Kivisaare panoraamfotosid vaatasin. Eile tegin oma esimene panoraamfoto (õigemini lasin Photoshopil selle eile kokku panna):


Ka kõige tavalisem põllumaa saab panoraamfotol teise hinguse:


Minu eile õhtul tehtud lemmik on see:


P.S. nüüd on mu huvi köitnud ka HDR aga sellest mõnes järgmises postituses koos pitidega ;)

Tuesday, May 12, 2009

Kevad

Kevad on käes ja aegajalt ilmutab ennast päike. Metsa all on näha ülaseid, sinililli, kannikesi ja konnakapsast, linnukesed askeldavad pesakesi ehitada, kägu on lõunast tagasi ja kukub juba hoolsasti kaasa leidmiseks, hallrähn itsitab oma naeru... Kõik see annab tööd talveunes olnud fotoaparaadile. Siinkohal on mõned jäädvustused kevadisest fotoretkest:

Saturday, April 25, 2009

Linnuvaatlus lodjaga

Seoses supilinnapäevadega on võimalik lodi Jõmmuga teha igasugu põnevaid sõite. Täna hommikul viis Jõmmu huvilisi linnuvaatlusele. Pardal oli ka Eesti Ornitoloogiaühingu juhatuse esimees Andres Kalamees, kes aitas linde tähele panna, ära tunda ja kuulama õppida. Teiste seas nägime pasknääri, jõgitiire, kuldnokki, musträstaid, kiivitajaid, naerukajakaid, sinikael-parte, tuttvarte ja loomulikult ka varblaseid ja vareseid. Kuulda oli ka väikest-lehelindu ehk silksolki. Kõige parema võtte sain lodjakoja juures auto juurde minnes, kus kaks metsvinti olid ametis kas kurameerimisega või territooriumi jagamisega ja nii sattus neist üks suurest hajameelsusest mulle väga lähedale:

Jõe veetase on praegu kõrge - kohati on luhad üleujutatud ja kohati on jalgrada veepinnaga peaaegu tasa või hoopis vee all:

Lisaks sai lodja pealt piiluda ka kellegi tagahoovi peidetud uunikume: