Horvaatia reis vol 2

Eile alustasime hommikut Poola lõunapiirilt hommikul kell 9 ja päeva lõpetasime 12 tundi ja 559 km hiljem. Nii kui hommikul uksest välja astusime, hakkas vihma kallama ja panime kohe vihmariided selga. Neid saime päeva jooksul veel vähemalt 3l korral selga panna, sest enamus päevast pilvitas ja sadas. Poola on minu mälus alati sajune ja kõle. Saime hulganisti teetöid ja väikeste asulate läbimist "nautida". Korraks sattusime kogemata ühe linna raekoja platsile ning peale seda keerasime kolmekesi peateele BMW X5-le ette.

Õhtuks jõudsime Slovakkiasse ning panime oma telgi püsti järve kaldale kohas, mille leiab kaardilt üles Orlovi nime alt.Peale priimusel keedetud õhtusööki nautisid poisid sooja järvevett.

Et filmikaamera aku sai Poola lõunapoolseid teid filmides tühjaks, võtsin viimase voolu arvutist, et kaamerat laadida. Üldse kummitab meid pidev elektriprobleem, sest laadimist vajavad telefonid, GPSid, sidekomplektid, arvuti, filmikaamera ja fotokate akud.

Hommik võttis meid vastu järvele laskunud udu ja sooja päiksega. Uni oli sügav, kui välja arvata, et täpselt mu madratsi all telgi põhja alla oli üks putukas kinni jäänud, kes sealt meeleheitlikult välja püüdis saada :)

Tsiklid olid öösel ilusas kuuskedega palistatud looduslikus garaažis, kus ämblikud olid nad oma imepeenikese niidiga omavahel ära ühendanud :)

Et meil hommikusöögiks vett nappis, ei saanud me putru täna hommikul teha. Seepärast otsisime peale tankimist endale hommikusöögiks kena kohviku. See õnnestus meil suurepäraselt, sest sain seal imeodavalt maailma parimat pannkooki ja head kohvi peale viimati Läti Statoilis saadut. Samal ajal laadisime oma vidinad elektrit täis ja vaatasime eile filmitud materjali.

Peale hommikusööki võtsime suuna Tatrate poole. Kõrg-Tatrates näitas GPS 1200m üle merepinna. Nüüd juba on kurve, kus saab ennast arendada. Tsikliga sõites on palju aega oma mõtteid selgeks mõelda. Täna mägedes pausi ajal aga tsikli peal selitades leidsin ennast mõttelt: ise tulin siia... kodust hakkasin sõitma... ja jõudsin siia, Slovakkiasse, Kõrg-Tatratesse.. imelik... 

Lõunasöögi hankisime aja kokkuhoiu mõttes Lidlist, kust ma hankisin muu hulgas ka 2 reguleeritavat mutrivõtit, millega lootsin tagaratta võlli kiikede küljest lahti keerata, mis aga siiski ei õnnestunud, sest Motoaidas keerati need viimati kinni padrunvõtmega ja sellega saab mutrid väga kõvasti kinni keerata. Mingi jama on ketiga ja tunne on, et võll on kiikede ja ka keti suhtes viltu, aga ehk homme õhtul saab meie võõrustaja Robert selle üle vaadata.

Praegu pikutame Senicas hotellis, pestud ja söönud ning joome veini. Homme Austria Alpid ja õhtuks Kiefersfeldenisse.

Horvaatia reis vol 1

Üleeile peale Jõgevatreffilt tulekut kuhjasin asjad ühte kokku ja hakkasin neid pakkima. Kõik asjad pidid ära mahtuma sabakohvrisse ja paagikotti. Kui ma vaatasin ruumi, millesse asjad mahtuma pidid ja asju, siis tundus asi algul isegi veidi kahtlane.

Veidike alla tunni pakkimist ja pilt on hoopis teine.

Pakitud asjade kõrval on riidehunnik, mis peaks hommikul selga minema. Välistemperatuuri arvestades tundub see hunnik kuidagi liiga suur.

Motomatkaja meigivarustus on enam kui tagasihoidlik.

Alustasime eile reisi Tartust kell 8:20 (üks reisikaaslane alustas tund varem Jõgevalt). Tund ja 20 minutit hiljem tankisime veel viimase paagitäie Eesti kütust ja ületasime Eesti - Läti piiri.

Esimese peatuse tegime Bauska Statoilis, Leedu piirist 20 km. Oma vana hea Statoili kohvi ja kaasavõetud pirukad sisse ning sõit võis jätkuda. Järgmine peatus 15:40 Kaunase lähedal.

Siis tegime veel ühe peatuse enne Mariampolet ning varsti jõudsimegi Poola. Nii kui Poola piiri ületasime, hakkas välku sähvima ja vihma tibutama. Parkisime ennast kogu täiega sihtpunktist Augustowist 50 km asuvasse bussipeatusse. Et vihm üle ei läinud, siis viskasime vihmariided selga, mis õigustas ennast ära, sest saime mitu korda sahmaka selga.

Augustowis võttis meid vastu vähemalt 4-5 km pikkune ummik, milles me arusaadavalt ei seisnud, sest tsikliga saab ikka väga imepisikestest kohtades läbi ronida ka siis kui su rattal on küljekohvrid. Kõige ees sõitis üks Poola vanamees, kes näitas ette kuidas käib. Sealt tekkis meile edaspidise reisi lihtsustamiseks väljend Poolat tegema - sõida eesolevatest autodest ükskõik mis kiirusel, ükskõik kas asulas või maanteel ükskõik kust kaudu mööda. Et Augustowy lähedal ühtegi majutust ette ei tulnud ning ilm ja tagumik sõitmiseks head, sõitsime kuni Bialystoki välja. Et ma juba Augustowys keerasin kütusekraani reservi peale ja sõitnud olime 80-90 km, siis tekkis väike tahtmine tankida. Tanklas selgus, et kütust mahub ainult 9l. Tundub, et mu rattal ongi enamus sõitu reservi peal, sest kütuseklappi ise näinuna oleks seda ju võinud arvatagi. Järjest rohkem hakkab tunduma, et mu ratta tõrkumise probleem võibki olla ainult lenksu ja sadula vahel. Loodetavastki see ongi nii.

Öömaja leidsime Podlaski vojevoodkonnas Bialystokist 20 km lõuna poole ühes hotelllis, kus on ka internet, mis võimaldabki mul praegust postitust teha. Kokku esimese päeva kilometraaž 760 km ja aega 13 tundi.  Mulle võiks nimeks panna "Tüdruk, kelle sabakohvri tuled vilguvad", sest mu sabakohvri kontakti andvad kinnitused tee konarustel hästi ei kontakteeru. Head ööd!

Ikka need ettevalmistused...

Minu päevi täidavadki praegu igapäevatoimetuste kõrval vaiksed ettevalmistused reisiks. Vaiksed ettevalmistused ongi paisunud suureks, sest pühapäeva hommikul on väljasõit ja nii palju tundub veel teha olevat. Kui esmaspäeval oli mul veel tunne, et ma ei lähe mingile reisile, sest ma ei ole veel valmis, siis eile peale kohvriraami pealepanekut tekkis juba tunne, et nüüd võiks küll minna.

 

Eile käisin peale tööd kohvriraami ja kohvri alusplaadi ühendamiseks ekstra selleks tellitud alumiiniumist raamil järel. Õhtul peale üheksat hakkasime isaga sinna auke sisse puurima nii, et kõik klapiks - plaat kinnituks nii raami külge kui ka kohvri alusplaat sobiks sinna peale. Poole üheteistkümneks olid 8 auku puuritud. Koju jõudes viskasin kõik asjad nurka ja hakkasin kohe kohvri alusplaati selle plaadi külge kinnitama. Nii huvitav ju, mulle on alati meeldinud peale mööbli ostmist seda kodus kokku nikerdada, nagu puzzle kokkupanek või mudellennuki liimimine.

Täna lõuna ajal käisin Würthis ja sain sealt täpselt need poldid, mutrid ja seibid, mida mul vaja oli, et plaat raami külge kinnitada. Ega ei anna ju õhtuni nii kiire asjaga oodata, kähku raam peale panna ja vaadata, kuidas asi välja näeb.

 

Seda tegevust saadavad taustal Bailey ja kass, kelle indiaaninimi võiks olla "Kass kes kõnnib nagu elevant", kes püherdas ennast seal samas kõrval suvegarderoobi täiendamise mõttes tolmuseks.

Selline ta siis saigi.

Veel jääb kohvri piduritulede juhtmed ühendada pidurituledega ja õli vahetada, aga seda teen homme õhtul, sest praegu tahab koer jalutama minna.

Iga päev on eriline

Eile hommikul läksin tööle nagu igal tavalise töönädala alguses. Lõuna ajal läksin koju sööma. Kodus olles helistas mulle J., et ta annaks mulle kiirelt andmed tema ühe ettevõtte majandusaasta aruande kokkupanekuks, mida oli talle lubanud teha. Samal ajal tõi ta mulle pakiteate, mida olin juba vähemalt nädala ootanud - minu uued päevitused otse Hong Kongist :) J. kõnet lõpetades avastasin, et olen V. käest saanud kõne.  Peale lõunat tõin paki postkontorist ära, läksin tööle ja panin kiirelt aruande kokku. Siis helistas V. uuesti ja ütles, et neil M.-ga tuli hullult hea idee, et ma tuleksin kolmveerand kolme ajal harjutusplatsile. Seal olles sattusin vastamisi Motoaida poisiga - mõlemad jäime pikalt otsa vaatama, et kust ma seda nägu tean, siis mulle meenud ja aitasin temalgi meenutada. Ta aitas mul kolmapäeval lõpuks tsikli keti normaalsesse pingutusastmesse panna, sest kaks eelmist katsetust rehvitöökojas ja oma maja taga remonditöökojas jätsid keti nii pingule, et valus kuulata ja veel valusam sõita. Mitte, et Tartus poleks enam kuskil ketti pingutada, vaid sõit Puhja (Motoaita) sai võetud ette, sest vennal oleks ka ikka lõpuks ratast vaja. Lisaks oli platsil ka L., kellega just eelmisel päeval tegime Raadil põikeharjutusi. Idee seisnes selles, et kolmapäeval on Jõgeval linnamäe krossirajal rahvusvaheline motokrossi võistlus ja seal oleks vaja üle anda üks peaauhindadest. Vaatasin kiirelt kalendrisse ja ütlesin, et saan õpilastega nii räägitud küll, et kolmapäeval tundi ei tee ja eksami lükkasime nagunii järgmisse nädalasse. Enne tööpäeva lõppu saatis üks väga hea, aga praegu eemalviibiv sõber hea muusikalingi. Õhtul rääkisime loengus õpilastega ka järgmise nädala plaani läbi, kõik olid nõus, et eksami teeme järgmisel neljapäeval ja selleks, et materjal ikka läbi saaks võetud, tegime eile tunni 40 minutit pikema. Kannatliku põnevusega istusid õpilased 2 tundi ja 10 minutit paigal, et iga tehniline nüanss auto ehituses ja selle hooldamisel ei jääks tähelepanuta. Ainult 4 õpilast ei saanud päris lõpuni jääda :) Loengu ajal kuulsin vaikse värina järgi kuidas keegi mu telefonile helistab. Kursavend oli helistanud. Peale loengut helistasin kohe tagasi. Alati rõõmsal K. oli väga tõsine hääl ja ta küsis kus ma olen ning palus väga kohkunud olekuga kas oleks võimalik minuga kokku saada. 10 minutit peale mu kojujõudmist oli ta minu juures. Viimati rääkisime neljapäeval kui ta hakkas paduvihmas ja äiksetormis Tallinna poole teise kursavenna P. juurde minema, peale mida pidi ta Soome sõitma. Sünnipäev Soomes oli lõppenud sellega, et sünnipäevalapse vend oli teiste ärgitamisel alkoholijoobes pea ees jõkke hüpanud, korra vee peale tulnud ja kadunud peale seda jäädavalt... Kõik olid sügavas šokis ja nii ka temagi, kes otsis enda seest vastust kas ta oleks saanud veel midagi teha, et saaks lõpuks südamerahu tagasi. Rääkisime õnnetuse üksikasjadest ja sellest, kuidas keegi antud olukorras käitus. Aitasin teda veidi lähemale sellele, et see, mida nad tegid oli niigi palju, mida teha, sest teda leida oleks olnud praktiliselt võimatu, sest aeg on sellisel juhul väga lühike ning Soome päästjadki ei rutanud kohale, sest seal ei ole enam midagi teha. Sügav kummardus Soome süsteemile, kus kutsuti kohe ka psühholoogid kohale, kes aitasid šokis olijatel hakkama saada. Käisime koos söömas, tegin talle ühe sõbrakalli ning peale seda läks ta koju, kus lootis sel õhtul üle hulga aja und saada. Võtsin auto ja koera ning plaanisin Prismasse minna, et lõpuks kassidele süüa osta. Kodutänavalt välja keeramise järel helises telefon ja R. kutsus Statoili kohvile. Tegin teda nähes talle ühe sõbrakalli, sest sel päeval oli üks poiss Eestis tsikliga surma saanud ning see tuletab meelde, et kalleid inimesi enda ümber tuleb hoida. Prismasse ei jõudnudki, aga selle asemel sai Bailey Statoilis hängida (loe: kõigi tähelepanu endale nuruda), mille tulemusel ta oli õhtul kohe silmnähtavalt väsinum kui tavaliselt. Läbi linna väikse ringiga koju sõites avastasin, et kursavend oli tänuliku sõnumi saatnud, saatsin talle lisaks mõned lohutussõnad veel sõnumi teelgi. Läksin koju magama. Iga päev on tavaline kui me võtame seda tavalisena. Kui me oleme iga antud päeva eest tänulikud ja oskame iga kingitud päeva hinnata, on iga päev meie jaoks eriline.

Piduriklotside vahetus

Eile oli üle hulga ajal üks päev, kus ma ei pidanud tegema mitte midagi vaid sain teha just seda mida tahtsin. Oma tsiklil piduklotside vahetus oli just selline asi, mida ma tahtsin teha. Esmalt just seetõttu, et hooldusraamatu järgi ei ole tegemist raske tööga, millega ise hakkama ei saaks ning tahtsingi proovida, et kas ma siis ikka saan. Teisalt ka seetõttu, et remonditöökojas sellise töö tegemine võtab palju aega ning see maksab omajagu raha. Seda viimast aga oleks vaja hoida eesootava reisi jaoks ning see on ka põhjus, miks ratas praegu niipalju tähelepanu ja hoolt saab.

Esmalt vahetasin tagumised suunatuled samasuguste uute vastu nagu said eelmisel pühapäeval ette pandud. Mu suunamärguanded on nüüd teistele liiklejatele kergemini ja kaugemale märgata. Siis oli kord pidurklotside käes. Alustasin tagumistest, sest kirjakoha järgi nende vahetamine on lihtsam, sest ei pea supprtit küljest ära võtma. Kõik ilus, kena ja lihtne, klotsid küljest, abiks ikka omad head tangid. Pildil on näha splinte ja shims´e (ei tea kuidas neid eesti keeles kutsutakse) ning kulunud klotse.

Uue ja vana klotsi võrdlus: ei tea kas oli viimane aeg vahetada... :)

Kirjakoha järgi oleks pidanud lihtsalt uued klotsid asemele panema, splindid sisse ja asi tehtud. Aga kui piduriklotsid on nii kulunud, siis tähendab see seda, et tuleb ka pidurikolvid tagasi lükata, sest uus klots on ju palju paksem, aga ruumi kolvi ja pidurketta vahel ju vana jagu. See aga ei tahtnud mul eriti õnnestuda, sest kui support on küljes, siis toimub see justkui pimesi. Otsustasin ka tagumise supporti küljest ära võtta. Käisin isa juures ja tõin lehtvõtmed, isa veel küsis, et padrunit ei ole vaja. Ah ei ole. Keerasin paarkorda lehtvõtmega ja läksin uuesti padrunite järele. Siis sain supporti kätte ja sain kolve lähemalt vaadata. Kui nad on ikka mustad, siis nad tagasi ei lähe, ütles samal ajal "Narva bike´il" üritust nautinud nõuga abiks olnud Andres. WD-40 abiks ja kolvid puhtaks. Samal ajal keerasin siis ka tagumise pidurivedeliku anuma kaane maha, et õlisurve kolvide tagasilükkamisel omakorda väljakutseid ei tekitaks. Kolvid puhtad ja tagasi lükatud, mahtusid uued klotsid nagu naksti vahele ja kinni ma nad ka kohe sain. Siis asusin esimeste kallale, millel oli teada, et kindlasti tuleb suppordid küljest võtta. Esimesed paremad uued ja vanad pidurklotsid ning samuti ka nipp kuidas näpitsatele tagumiste splintide väljatõmbamiseks pidamist lisasin:

Et kell sai juba selleks ajaks pool 4 ja kell 4 pidin juuksuris olema, siis jätsin supporti sinna kõkluma, pesin oma mustad käed (sel päeval vist juba 8ndat korda) puhtaks ja käisin juuksuris. Tagasi tulles võttis ülejäänud töö vist küll ainult 30 minutit, sest töö käik oli juba selge. Vasaku esipudir supporti mustad pesadest väljas kolvid:

Üks must kolv ja üks puhastatud kolv:

Esimeste pidurite avatud õlikaan, milleslt tilkuva DOT4-ga sain enda kondlile "armsad" valged söövitunud täpid (jäin puhastamisega hiljaks):

Tagasilükatud puhas kolv, tagasilükkamise ajal ajas ikka pidurivedelikku üle küll:

Alustasin kella 11 ajal suunatulede vahetusega ja lõpetasin kella 18 ajal. Kaks korda käisin ema-isa juures tööriistu toomas, korra juuksuris, peale mida Statoilist üks kohv ja valmis. Tehtud, ratas puhtaks, tööriistad isale tagasi, väike ring sõprade juurde grillima ja siis pisike tiir linna peal.
P.S. nüüd jääb mulje nagu siit edaspidi tulebki ainult mootorratastest juttu ning käsitöö ja hobiblogi enam polegi aga vahetasin (tegin tööd) ju pidurklotse käsitsi ja hobi see ju mul on.
P.P.S - et supporti poldid tuli jutu järgi hüper-mega-giga-nano-njuutonitega kinni keerata, siis seda ma ka tegin, mille tulemusel murdsin ühe poldi ära ja sain lisaks tööriistade äraviimisele terve perega mu rattale uut polti parajaks tuunida :)

Väligaraaž

Suviti teevad inimesed, kel väliköök, süüa võimalikult palju justnimelt seal. Mul välikööki ei ole, mul on hoopis väligaraaž. Iga väikest ilusat asja oma elus püüan hinnata seda endale teadvustades. Väligaraaž on mõnus koht.

Õhtuti paistab sinna loojuv päike, kuid ometi on ta teiste silme eest varjatud. Garaaži serva palistavad rododendronid, kadakad ja elupuud. Seal saab vaikselt oma uue SMASHilt võidetud tööriistaga nokitseda ja näiteks täna timmisin suunatule ühenduse.

Sealt ei puudu ka ketiõli, mida ikka tihti vaja keti eluea pikendamiseks lisada. Omaarust panen seda päris tihti, aga ikka saan kommentaare, et "Kuule tüdruk, su ratta kett on kuiv!" Avastasin eile, et olen kogemata sel aastal juba 6200 km läbi sõitnud. Ju siis pean ikka tihemini õlitama, kui ise ka ei märka kui palju ma läbi sõidan. Kui kõik ootuspäraselt läheb, siis tuleb puhkuse ajal 6500 km veel juurde ;)

Seda kõike vaatavad hoolikalt pealt kvaliteedi järelevalveametnikud Bailey (töö üldist käiku)...

ja veidi põhjalikumalt (loe: põhja alt) Suusi :)

Kui ülehomme head ilma on, vajab kett veidi pingutamist, bensupaagi klapi tahaks ka korra veel põhjalikumalt üle vaadata, lisaks peaks kohe-kohe saabuma piduriklotsid, mis ka vaja alla panna. Kui karbusside puhastamise manuaali järgi selgeks saan, siis teen ehk sellegagi algust ;) Seega kasutan väligaraaži intensiivselt.

WiFu

Eile peale loengut sõitsin läbi Statoilist, et võtta endale üks õhtukohv (mis oli ilmselge põhjus, miks ma eile õhtul magama ei jäänud). Enne Statoili jõudmist näitas auto kompuuter, et saan paagis oleva kütuse kogusega sõita veel 90 km. Peale endale kohvi võtmist näitas aga auto kompuuter, et ka tema on sealt midagi saanud ja nüüd saan sõita hoopis 120 km. Mulle märkamatult oli autole siis vist paaki kütust juurde tulnud jah... Kuidas muidu saaks Tartust sõitma hakates Valga asemel lõunanaabrite juurde peaaegu Valmierasse välja sõita. Tõenäoliselt on tegemist uue tankimisviisiga, mida nimetatakse WiFu ehk Wireless Fuelling.