Paide lastekodus

Käisime eile sõpradega Paide lastekodus lastele veidikest vaheldust ja rõõmu pakkumas. Idee on siis selles, et punt tsiklimehi ja naisi tuleb kokku, sõidutatakse lapsi, aetakse nendega juttu, mängitakse mänge, julgemad sõidavad kohale toodud ATVdega, trikipoisid teevad ratastega trikke, grillitakse ja kõik on üldse väga südamlik ja armas. Et me seekord saime autoga, võtsin ma kaasa Bailey ja fotoka.

Väga armsad ja asjalikud lapsed. Enne kui ratta peale läksid, siis küsisid: juhiluba on, kiiver on? Ah, et on, no siis palun kas sõita saaks? Üks poiss küsis mu käest, et onju koerale ei tohi neid hot-dog´e anda. Vastasin, et ei tohi jah. Siis lisas, et magusat ei tohi üldse anda, siis nad jäävad pimedaks, ainult soolaseid asju. Küll nad on vahvad. Järgmise aastani.

Riia maraton

Igal aastal toimub mai keskel Riia maratoni nime kandev spordiüritus, kus saab koos teiste spordisõpradega erinevail distantsidel koos joosta ja omavahel mõõtu võtta. Sattusin eelmisel pühapäeva isegi sinna. Päris kindlalt võib öelda, et kui vend mind sinna kutsunud poleks ja tingimused poleks just nii head olnud, siis ma sinna kindlasti läinud poleks. Mina suurem asi jooksja ei ole ning seetõttu panin ennast 5 km jooksule kirja.

Kõik meie osalemisega seotud mured olid Samsungi tiimi poolt ära korraldatud, nii, et endal tuli ainult kohale minna ja joosta. Esiteks ootas meid laupäeval kell 14:30 väike buss Vanemuise parklas, mis viis meid Pärnusse, kus istusime kuuekesi ümber Tallinnast tulnud suure Hansabussi peale ja liitusime teiste kaasvõistlejatega. Lisaks oli veel teinegi buss, kus ka kõik Eesti Samsungi sportlikud töötajad, nende pereliikmed, sõbrad ja äripartnerid. Kella poole kaheksa ajal jõudsime võistluskeskusse, kust saime kätte oma kiibiga stardinumbrid, juhendi ja osaleja särgi.

Pärast seda viidi meid hotelli, kust ma enne hommikut enam väljuda ei tahtnud. Mõnusa interjööriga heas kohas hotell koos väga rikkalikku hommikusöögiga.

Pühapäeva hommikul kell 11:30 hakkasime liikuma stardikohta, kust 12:30 startisid 10 km jooksjad ja tund aega hiljem 5 km jooksjad.

Enne seda saime ennast veel Samsungi terrassil kosutada vee, banaanide, õunte, küpsiste ja kõige muu heaga. Maratoni või poolmaratonidistantsi lõpetanuile oli ettenähtud ka massaaž. Peab ka lausa pikema distantsi peale mõtlema hakkama ;)

 Saatsin venna, ta sõbra ja äripartnerid 10 km distantsile ja tegin ise veel tunnikese parajaks. 

Oma distantsi starti oodates vaatan pulsikella, hmm 140 lööki minutis ja ma pole veel startinudki.... Muudan näidu kellaaja peale, pole vaja jooksu peale teada kui palju see pulss on, mõjub sooritusele kehvasti. Eesmärgiks alla 30 minuti ehk alla 6 min/km. Stardipauk käinud, panen Endomondo ja pulsikella tööle. Aga liikuma ei saa, inimesi on niipalju, et kohe esimeses kurvis saab minuti või paar lausa seista. Pärast Vanšu silla ületamist kuskil 4 km peal on ikka veel rahvast oi kui palju.

Kui jooksma sain, siis nägi ka asi pigem jänesehaakide moodi välja. Hingamisrütmi unustan kohe täitsa ära. Endomondo audio coach teatab kilomeetri läbimiseks kulunud aega alla 6 minuti, väga hea, püsin graafikus!

Finishi aeg 32:47 ja stardipaugust 35:00. Selle distantsi naiste võitja, eestlastest kolmas, seda siis ainult meie tiimi eestlaste osas :) Tagant startimist ja alguses toimunud seismist ma enam tagasi ei teinud, kuid alla 6 min/km on täiesti teostatav. Kellal on koledad näidud: keskmine pulss 188 ja maksimumpulss 210, kulutatud 486 kcal. Peab südamega midagi ette võtma, sest mine tea, kus veel tuleb mõte joosta!

Ohutus eelkõige!

Laupäeva lõuna ajal helistas tuttav ja ütles, et homsele jooksumaratonile oleks vaja mootorratast koos juhiga raadioside vahendaja vedamiseks. Rada on mulle juba Tartu Rattamaratonist tuttav, seega teadsin täpselt, et minu rattaga pole sinna ennast ja oma ratast ning eriti veel kaassõitjat lõhkuma mõtet minna. Küsisin otse kas sõita on vaja rajal või raja kõrval. Peale mitmeid kordi pärimisi sain oma tuttavalt kinnitust, et raja kõrval. Helistas ka korraldaja, kes kinnitas, et ei mulla ja märja peal ei ole vaja sõita. Sõitsime laupäeva õhtul rajani viivad kõrvalteed läbi, et kindel olla, et need sõidetavad on. Väga head teed olid.

Hommikul 20 minutit enne starti sain korraldusmeeskonna esindajalt teada, et siiski on vaja rajal liidri ees sõita... Paha, väga paha... Küsisin kas rajal on libedat pehmet mulda ja muda. Ei tohiks olla, ei tea.

Kahtlane... Oeh, annan oma parima.

Hoolimata sellest, et mu ratas olemasolevate rehvide tõttu pole ettenähtud mudas ja märjal mullal sõitma, piirdusime õnneks Madis Kiviloga ainult ühe korra kohe alguses suures mülkas kukkumisega. Esiratas kaotas paksus mudas juhitavuse. Ehk oleks saanud suure hooga sealt läbi, aga ei ole ka kindel, võib-olla oleks siis tagajärjed hullemad olnud. Porine ratas ja marraskil säär. Madisega kõik korras, vähemalt nii ta väitis.

Peale finišit (kus ma ka ilma instruktsioonideta valesse kohta sattusin) jäin finišikoridori lõppu Madise palvel ootama. Inimesi aga muudkui tuli ja tuli juurde ning arvestades korraldaja esmast tagasisidet, et ma valest kohast sisse tulin, otsustasin juba väga hullu ülerahvastatuse vältimiseks koridorist teisele poole piiret ettenähtu alasse minna. Sõitsin külaliste ala lähedusse ja püüdsin sinna sisse saada nagu jutt oli, et sealt leiab mind Madis ka üles. Sinna sisse ei lastud, öeldi, et pressi ja moto käepaelad viidi sekretariaati. Vantsisin seal unarusse jäetuna ringi, ise koguaeg ringi vaadates, et kus Madis on, juhuks kui tal mind veel vaja on. Läksin lõpuks siis sekretariaadi suunas kui nägin et korraldaja püüab mulle helistada, aga võrgu ülekoormuse tõttu ta minuga ühendust ei saanud.Sekretariaadis jooksis korraldaja mulle vastu ja ütles, et helistas mulle 4 korda, Madis otsis mind, meil oli kriis aga nüüd on see juba möödas. Küsisin et mis ma teha saaksin? Ei midagi. Küsisin siis tagasihoidlikult, et kust ma käepaela saan? Külaliste alast. Ei sealt ei tahetud anda ega sinna ka sisse lasta, sellepärast olengi kadunud olnud. Tule siia, ma annan. Sel hetkel tundsin ennast halvasti. Tulen vabatahtlikuna appi, infot olude kohta ei saa või saan valeinfot, teen asjaolusid arvestades asja maksimaalselt hästi ära ja siis olen nurka visatud. Ei saa süüa ega tänugi. Olin enda ja kõigi peale pahane. Miks ma lasin ennast siia kaasa tõmmata?
Nii ei saa, et vabatahtliku tööga tekitad endale ja teistele ohte juurde. Oma vanemate ja lähedaste jaoks on kõik inimesed armsad ja vajavad hoidmist. Hoolimata sellest, et meil on seljas mootorratturi riided, ei tee need meid purunematuteks. Selle maastiku jaoks on olemas eraldi rattad, kuid kehva ja hilise kommunikatsiooni tõttu oleks võinud ennast, oma ratta ja kaassõitja ära lõhkuda. Noh ennast lõhkusingi, õnneks see mu nädal hiljem toimuvat jooksuvõistlust vast väga ära ei riku. Aga kes selle eest siis vastutanud oleks kui keegi viga oleks saanud? Kui ma oleks jalaluu ära murdnud? Omal vastutusel, sest vastutust ju kokku ei lepitud. Aga ratta kinni maksnud? Tõenäoliselt ise. Ma saan aru, et pealtvaatajate ja osalejate jaoks on väga tore saada ülevaadet rajal toimuvast, aga see ei saa tulla teiste inimeste ohutuse arvelt. Ma saan aru, et triatlonil ma saan ratta peal ehk vähem viga kui siis kui ma ei hoiaks ära auto jalgratturite gruppi sisse sõitmist. Antud juhul oli aga tegemist ju kõigest meelelahutusega. Ohutuse tagamiseks tuleb aega võtta. Kõige rohkem olin enda peale kuri, et ma endale kindlaks ei jäänud! Õnneks mu Dorsik pidas vastu, tubli!

Moto Survival

Eesti vanim mootorrattaklubi Eesti Motomatkajate Klubi korraldab juba alates 2003. aastast ohutu sõiduviisi koolitust nimetusega Moto Survival. See on ohutu sõiduviisi koolitus, mis õpetab kahel rattal liikudes tänavatel ja liikluses selliselt hakkama saama, et tõenäosus ohuolukorras hakkama saada oleks suurem. Koolitused toimuvad Haapsalu lähedal Kiltsi lennuväljal. Pisike klõps Haapsalu taastatud vaksalist, millele mõeldes hakkasin juba Haapsalu poole sõites ümisema lugu vanast vaksalist.

Ajast, mil ma õppisin mootorrattaga edasi liikuma, olen ma  Moto Survivalist teadlik olnud, sest minu sõiduõpetaja Enn ja sõber Karujänes, kes  mind omakorda kruusaga sõbraks tegi, on samuti selle koolitusgrupi liikmed. Millegipärast aga on selle koolituse puhul olnud, nii minul kui mitmel teisel motosõbral, hirm hakkamasaamise ees. Seda hoolimata asjaolust, et oleme mitmetel täiendkoolitustel käinud ja teoreetiliselt ja veidi praktikaski tehnikaga tuttavad.

Ikka küsitakse, et kas keegi kukkus ka, kas ratas jäi terveks jne. Ei sõbrad, ei midagi sellist. Kõiki harjutusi tehakse tasa ja targu, pisikeste enesekindlust kasvatavate sammude toel. Ka päevaplaan on selline seatud, et saad platsiharjutuste ajaks ilusti oma energia söödavast ja joodavast kätte.

Seega, kes kahtleb, kindlasti pane ennast kirja ja käi ära. Kaks mõnusat päeva mõnusalt asises seltskonnas ja sõidutehnikat mõjutavad aspektid saavad läbi arutatud nii teoorias kui ka praktikas. Hirm oli asjatu :)

Pildil Enn ja Aldis hindamas Rauli ja Kalle pidurdusharjutust. 

Lahkumisõhtul pisike pilt sealsamas kõrval asuvast Ungru lossist koos kaherattaliste sõpradega.