Montenegro

Viimasest postitusest (kus paistab üks poolelijäänud fotoväljakutse) on möödas 87 päeva.  See aga ei tähenda, et midagi ei ole olnud postitada. Vastupidi - olen nii töörindel kui vabal ajal olnud seotud igasuguste põnevate asjadega ja nii mõnedki teemad on peas ka blogi jaoks küpsemas. Õigupoolest olengi homme ühe uue seikluse alguses ja lubasin endale, et kui see seiklus teoks saab, siis pean enne blogiga kuigipalju järjepeale saama. Sellest seiklusest blogin vast järgmisel nädalal ja võibolla avaneb võimalus seda isegi jooksvalt teha.

Tagasi tulles siis blogimata teemade juurde. Kaks aastat tagasi kirjutasin alla lepingule, mille järgi olin nõus osalema projektis, mille eesmärgiks on aidata Montenegro kolleegidel Euroopa Liiduga liitumiseelsete programmide rakendamisel. Montenegro on väike riik, mille naabriteks on Horvaatia, Serbia, Kosovo, Makedoonia ja Albaania. Pindala 13 tuhat ruutkilomeetrit ja elanike arv 600 000, millest 200 000 elab pealinnas Podgoricas. Riik on iseseisev alates 2006. aastast, mil toimus eraldumine Serbiast.
Aprilli teisel nädalal juhtuski see, et istusin pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kodu ukse ees taksosse, mis viis mind kell 6:35 Tallinnast Kopenhaagenisse väljuvale lennule , sealt edasi lendasin Viini ja sealt viis lennuk mind Podgoricasse. Kogu reisiaeg kodust hotelli jõudmiseni võttis aega 12 tundi. Lennujaamas ootas mind Miloš, kes tutvustas mulle lennujaamas ka teist eksperti Jurgitat Leedust. Pühapäeva õhtu veetsime Jurgitaga kohalikus pubis vaadete ühtlustamiseks, et ei juhtuks seda, et lähme kohapeale ja hakkame seal vaidlema, kellel õigus on. See on üsna tõenäoline juhtuma ja võib olla üsna piinlik olukord. Meil õnneks ühisele meelele jõudmine oli kerge - leidsime, et läheneme erineva nurgal alt - mina üldiselt üksikule, tema üksikult üldisele.
Podgorical ei ole väga palju ajaloolisi ehitisi säilinud ning tuntuimaks maamärgiks on 2005. aastal avatud Milleeniumi sild:

Montenegrolased püüavad moodsale ajastule järele jõuda, kuid siin-seal on siiski näha kontraste. Näiteks on Eurokvartrali lähedusse Annelinna sarnase elamurajooni keskele ehitatud uus õigeusukirik, mille ees on üks vana lobudik:

Viis kuidas montenegrolased Rahandusministeeriumi ees streigiga oma soovi jõuliselt väljendavad näeb välja selline, et plakatid on toetatud vastu hekki ja streikijad seisavad, istuvad või isegi lamavad seal kõrval.

Üldiselt öeldakse, et mehed kipuvad olema laisad. Seda kinnitas ka Miloš, kellega sai elust-olust pikemalt räägitud. Ütles, et ta ei viitsi tööd teha, emal-isal raha on, aga nad talle seda ei anna, sest tahavad, et ta tööd teeks, tema aga tahaks pidu panna! :) Näitas isegi meile oma vanemate maale ehitatud nädalavahetuse peomaja:

Ta pakkus meile, et viib meid mere äärde, aga et tema poolt pakutud hind oli liialt kõrge, lasime ennast ainult Skadari järve äärde viia.

Siiski kui kõige raskem tööpäev selja taha sai ja meie visiidi peamine ülesanne täidetud, kiirustasime bussijaama ja lasime bussil ennast Aadris mere äärde Budvasse viia. See on üks merekuurort, kus peamisel ainult venelasi näha ja kuulda on. Sadamas ankruski näeb suuri luksusjahte, millel vene keelsed nimed peal. Muidu on aga tegemist väga armsa linnakesega.

Enne töö...

ja siis lõbu...

Et lõunapool on värske tooraine kättesaamine kergem ja taimekasvuperiood pikem, on seal hea süüa kohalikku värsket sööki. Mu lemmik on Cesari salat ja seda sõin peaaegu iga päev lõunaks. Siiski erinevates kohtades on sellest salatist erinev arusaam :)

Tegemist oli mõnusa töise reisiga. Suutsime kahekesi nemad ära väsitada, mitte vastupidi. Sel nädalal käisid montenegrolased Eestis külas. Külastasid ühte farmi, Salvesti tehast ja neljapäeva õhtul oli Alatskivi lossis ekskursioon ja pidulik õhtusöök.