Montenegro

Viimasest postitusest (kus paistab üks poolelijäänud fotoväljakutse) on möödas 87 päeva.  See aga ei tähenda, et midagi ei ole olnud postitada. Vastupidi - olen nii töörindel kui vabal ajal olnud seotud igasuguste põnevate asjadega ja nii mõnedki teemad on peas ka blogi jaoks küpsemas. Õigupoolest olengi homme ühe uue seikluse alguses ja lubasin endale, et kui see seiklus teoks saab, siis pean enne blogiga kuigipalju järjepeale saama. Sellest seiklusest blogin vast järgmisel nädalal ja võibolla avaneb võimalus seda isegi jooksvalt teha.

Tagasi tulles siis blogimata teemade juurde. Kaks aastat tagasi kirjutasin alla lepingule, mille järgi olin nõus osalema projektis, mille eesmärgiks on aidata Montenegro kolleegidel Euroopa Liiduga liitumiseelsete programmide rakendamisel. Montenegro on väike riik, mille naabriteks on Horvaatia, Serbia, Kosovo, Makedoonia ja Albaania. Pindala 13 tuhat ruutkilomeetrit ja elanike arv 600 000, millest 200 000 elab pealinnas Podgoricas. Riik on iseseisev alates 2006. aastast, mil toimus eraldumine Serbiast.
Aprilli teisel nädalal juhtuski see, et istusin pühapäeva öösel vastu esmaspäeva kodu ukse ees taksosse, mis viis mind kell 6:35 Tallinnast Kopenhaagenisse väljuvale lennule , sealt edasi lendasin Viini ja sealt viis lennuk mind Podgoricasse. Kogu reisiaeg kodust hotelli jõudmiseni võttis aega 12 tundi. Lennujaamas ootas mind Miloš, kes tutvustas mulle lennujaamas ka teist eksperti Jurgitat Leedust. Pühapäeva õhtu veetsime Jurgitaga kohalikus pubis vaadete ühtlustamiseks, et ei juhtuks seda, et lähme kohapeale ja hakkame seal vaidlema, kellel õigus on. See on üsna tõenäoline juhtuma ja võib olla üsna piinlik olukord. Meil õnneks ühisele meelele jõudmine oli kerge - leidsime, et läheneme erineva nurgal alt - mina üldiselt üksikule, tema üksikult üldisele.
Podgorical ei ole väga palju ajaloolisi ehitisi säilinud ning tuntuimaks maamärgiks on 2005. aastal avatud Milleeniumi sild:

Montenegrolased püüavad moodsale ajastule järele jõuda, kuid siin-seal on siiski näha kontraste. Näiteks on Eurokvartrali lähedusse Annelinna sarnase elamurajooni keskele ehitatud uus õigeusukirik, mille ees on üks vana lobudik:

Viis kuidas montenegrolased Rahandusministeeriumi ees streigiga oma soovi jõuliselt väljendavad näeb välja selline, et plakatid on toetatud vastu hekki ja streikijad seisavad, istuvad või isegi lamavad seal kõrval.

Üldiselt öeldakse, et mehed kipuvad olema laisad. Seda kinnitas ka Miloš, kellega sai elust-olust pikemalt räägitud. Ütles, et ta ei viitsi tööd teha, emal-isal raha on, aga nad talle seda ei anna, sest tahavad, et ta tööd teeks, tema aga tahaks pidu panna! :) Näitas isegi meile oma vanemate maale ehitatud nädalavahetuse peomaja:

Ta pakkus meile, et viib meid mere äärde, aga et tema poolt pakutud hind oli liialt kõrge, lasime ennast ainult Skadari järve äärde viia.

Siiski kui kõige raskem tööpäev selja taha sai ja meie visiidi peamine ülesanne täidetud, kiirustasime bussijaama ja lasime bussil ennast Aadris mere äärde Budvasse viia. See on üks merekuurort, kus peamisel ainult venelasi näha ja kuulda on. Sadamas ankruski näeb suuri luksusjahte, millel vene keelsed nimed peal. Muidu on aga tegemist väga armsa linnakesega.

Enne töö...

ja siis lõbu...

Et lõunapool on värske tooraine kättesaamine kergem ja taimekasvuperiood pikem, on seal hea süüa kohalikku värsket sööki. Mu lemmik on Cesari salat ja seda sõin peaaegu iga päev lõunaks. Siiski erinevates kohtades on sellest salatist erinev arusaam :)

Tegemist oli mõnusa töise reisiga. Suutsime kahekesi nemad ära väsitada, mitte vastupidi. Sel nädalal käisid montenegrolased Eestis külas. Külastasid ühte farmi, Salvesti tehast ja neljapäeva õhtul oli Alatskivi lossis ekskursioon ja pidulik õhtusöök.

19. päev - naer

Viljandis naistepäeva kontserdil tegid Matvere ja kaasesinejad kõvasti nalja nii et terve saal naeris :)

18. päev - relaksatsioon

Selline sõna on eesti keeles tõepoolest olemas, näiteks spaades on relaksatsioonikambrid. Minu tänane rahusti peale üht koosolekut oli Werner, kus ma enda premeerimiseks või teinekord ka kurvastuse peletamiseks käin.

17. päev - mummud

Ainuke mummuline riideese on üks pluus, mille eest olen komplimendi saanud perearsti ukse taga oodates :)

16. päev - sõber

Minu väga hea sõbranna, kellega oleme tuttavad juba peaaegu 25 aastat!

15. päev - roosa

Lumi tuli maha ja kel suusad veel selleks hooajaks ostmata, siis Puistee tänava vanakraami poes on suur valik erinevaid suuski, sealhulgas ka roosad suusad.

14. päev - kleit

Ükskord tulin reede õhtul koju ja õmblesin kleidi.

13. päev - pits

Mõned kuud tagasi ostsin pitsi, et see suvepükstele külge õmmelda. Et suvi veel viibib, on pits veel kapipõhjas oma järge ootamas.

12. päev - raamatud

11. päev - balloon

Täna oli veidi teistsugune päev. Äratus kell 6:30, väljasõit 7:30, 10 km enne Haapsalu liiklustrahv kiiruse ületuse eest 10:30 ajal kui pidi algama koolitus Haapsalus, 15:00 koolituse lõpp, peale väikest ekskursiooni 17:00 õhtusöök Talumehe kõrtsis ja kell 18:00 sain sisse vastavatud pitsikeskusse. Nüüd veidi pikutada ja siis magama, et homme kell 10:00 Pärnus olla. Ei mingit kiirustamist! Tulekustutusballoon Haapsalu büroos:

10. märts - kook

Selveri koogiletist võib leida päris suure valiku kooke.

9. päev - postkaart

Hea sõber Andres oli neljakordselt visa ja läbis kõik nelikürituse spordivõistlused. Tema hooaja lõpupeo kutse on aga mu kätte jäänud.

8. päev - lilled

8. päev ehk 8. märts ehk naistepäev ja lilli ei pea kaugelt otsima.

7. päev - indulgents

6. päev - diiva

Sõnaga diiva kangastub mulle silme ette Evita Peron. Diiva peaks tähendama tuntud lauljat, silmapaistva talendiga ooperilauljat, teatri- või filminäitlejat. Et mul täna mitte ühtegi diivat kaamera ette ei jäänud, pidin ise täna diivat kehastama. Diivaks saab kehastuda ka kasvõi alasti, kandes jumestusena tugevat lainerijoont ja tulipunaseid huuli.

5. päev - armastus

Ma olen ikka arvamusel olnud, et armastust pole olemas, vaid armastus on segu erinevatest tunnetest nagu usaldus, austus, õrnus, hoolimine jne. Sain sellele ka hiljaaegu kinnitust kui leidsin internetist selle sildi. Täna aga käisin peale tööd Tasku keskuses, et sõbrannale sealt kingitus osta ja seal nägin hoopis sellist pilti, mis on  ka minu tänase päeva pilt.

4. päev - müts

Emal on alles veel üks väga vana jänesekarvast läkiläki. Wikipedia järgi on läkiläki allapööratavate karusnahksete kõrvadega talvemüts.

3. päev - naeratus

Seekord tahaksin vastupidiselt jaanuarikuisele fotoväljakutsele, teha enamus pilte kodust eemal. Naeratuse saamiseks tegin lõuna ajal töökaaslasest pilti, aga et ta hästi isikukaitse- ja andmekaitset reguleerivaid õigusakte liiga hästi teab, ei julgenud ma tema pilti tänaseks pildiks valida. Peale tööd läksin Raekoja platsi ja 10 minuti jooksul sain nii mõnegi naeratuse pildikasti. Üks kitarriga poiss tuli ümber Raekoja hoone naeratus näol, jäin teda pikisilmi vaatama, aga eestlane minus lõi ikka välja ja ma ei julgenud küsida kas ma pilti temast teha võiks. Niisiis tegin ikkagi kaugelt lootes, et keegi ei märka, aga eks nad ikka märkasid.

Siiski peab ütlema, et enamus Eesti inimesi käivad üsna tõsiste nägudega ringi. Ainsad, kes tõeliselt hoogsalt kehakeelt kasutasid, olid kaks tumma mees ja seda ka ainult lähtuvalt vajadusest omavahel suhelda. Mulle tundus, et nad rääkisid omavahel Hitlerist, aga see tunne võib ka petlik olla :)

2. päev - puhas valge

Puhast valget lund ei ole peaaegu enam kuskilt võtta. Eile hommikul Põlvast sõprade juurest tagasi sõites leidsin küll metsatuka, mille varjus oli suur lumelaik, kuid ei tahtnud maantee ääres seisma jääda. Täna sõitsin mööda ühest majahoovist, kus oli arvestades praegusi ilmaolusid puhta valge Audi.

1. päev - kõrged kontsad

Eile ei olnud mul mitte kuskilt välja võluda kõrgeid kontsi. Nende leidmisega oli ka täna raskusi ja olin juba valmis mõnda jalatsipoodi hiilima, kus kontsadest pilt saada. Sõitsin tähelepaneliku pilguga mööda linna, kuid kõik inimesed armastavad praeguste ilmadega madalaid jalanõusid. Siiski leidsin ühe daami jõe ääres, kellel kontsadega saapad jalas bussipeatuses ootamas ning salamisi ma temast pildi tegingi.

40 päevane fotoväljakutse

Alates eilsest käivitus uus fotoväljakutse, kuid mu pildid viibisid tänaseni. Edaspidi püüan ikka igal päeval pildi üles panna.

Teeme seda koos Marise, Jaanika ja Mariaga.

30. päev - eneseportree

29. päev - must-valge

Kolme hooaja tsiklisõidu riided.

28. päev - lilled

Ema ratsuritäht õitsemas.

27. päev - tähistamine

Jõululaud enne pere saabumist.

26. päev - lähivõte

Selle pildi tegin siis kui käisin eelmisel nädalavahetusel külas Marise ja Raini juures maal. Kui ma pühapäeva lõuna ajal sealt tagasi tulin, mõtlesin veel tükk aega nende ja selle koha peale. Ma olen ammu unistanud, et mul võiksid sellised sõbrad olla, kelle juurde saaks maale külla minna.

Laupäeva hommikul pakkisin asjad kokku, hüüdsin koera kaasa ja juba 30 minuti pärast tervitas Maris meid nende maja juures. Lumi on maas ja puud on härmas, see on kõige mõnusam aeg, mil maal olla - väljas on kõik valge, taevas läheb õhtuhämaruses roosaks, aga toad on soojad. Nende maja on veel eriti soe, mitte temperatuuri pärast, vaid nende inimeste pärast seal toas. Tegime väikse ringkäigu majas ja see, et nadon pingutanud plaanides ja ideid teostades, on kaugele paista. Alates sellest, kus maja asub, mis värvi ta väljast on, kuidas ta vana kivimüüridega kõrvalmajaga kokku läheb, milline on siseviimistlus - kõik on omavahel kooskõlas. Läksime esialgu minu koeraga heinamaadele ja metsaveertesse jalutama. Sealt saingi allpool oleva pildi. Iga kõrrekese otsas oli pisike jäälillede tupsukene. Peale jalutuskäiku tegid nad lõhepastat ja muid hõrgutisi, mul ei lubatud muud teha kui köögis seda mõnusat atmosfääri koos pisikese klaasi veini ja kohviga nautida. Peale õhtusööki käisime veel teise koeraga jalutamas (mõlemad koerad koos hästi ei saanud jalutada). Kui tagasi jõudsime, oli juba pisut hämardunud, kuid maja akendest paistis juba kaugele üle järve sooja valgust. Maja juurde jõudes, paistis suurest köögiaknast, kuidas Rain köögis askeldas. Meie läksime otsejoones sauna. Peale pisikest leiliviskamist, läksime basseini äärde ja seal oli puuviljavaagen koos Mohito-kokteilidega. Mu koer oli ka koos meiega basseini ääres ja tema nägi basseini esimest korda elus. Kui ise ujusime, siis tuli veekoera kõvasti tagasi hoida, et ta ka sisse ei hüppaks. Ka siis kui basseini ääres kokteile ja puuvilju nautisime, ohkas koer vee ääres ja jäi lõpuks sinna serva äärde unistades lamama. Veidi mängisid lapsed veel Rainiga kaarte ja olimegi puhkepäevast väsinud.

Järgmisel hommikul ärkanuna läksin alla, kus Marisel oli juba pannkoogitaigen ja kohvi valmis. Peale hommikusööki tuli Rain meie fotoretkele kaasa ja siis saime mõlema koeraga koos minna. Jälle ainult ilusad lumised vaated ja mõnus olemine. See kõik on mõnus ainult seetõttu, et nad on armsad inimesed, avar ja ilusa maja on ainult boonus.

25. päev - võõrad

Õhtuti võib Tamme staadionil prožektori valguses näha lapsi jalgpalli mängimas, eri võistkondadel erinevat värvi riided seljas.

24. päev - loom(ad)

Mul on kodus kaks loomakest. Seetõttu ei valinud ma selle postituse jaoks neist kumbagi. Tihti istuvad nad tasakesi kõrvuti laua jalgade vahele pandud tekikesel kõrvuti.

23. päev - muster

Enne jõule sain valmis Haapsalu salli mustriga kleidiga.

22. päev - inspiratsioon

Kogu oma inspiratsiooni ammutan Pinterestist, kuhu inimesed panevad justkui silte endale meeldivatest asjadest knopkaga tahvlile.

21. päev - näota eneseportree

20. päev - minu kotis...

...on rahakott, võtmekimp, auto võti, laadija adapter ja hügieeniline huulepulk, mida ma eriti ei kasuta. Lisaks on seal ka telefon, aga see tegi selle pildi ja seetõttu pildile ei mahtunud. Ka on seal peegel, mille kalli sõbranna Merlini vend oma pulmareisilt kaasa tõi tänutäheks selle eest, et pulmapidu korraldada aitasin ja sinna ühe musta Suzuki piltidele aksessuaariks kaasa tõin. Venna antud Samsungi logoga pastakas on nii veereva kirjaga, et tihti "unustavad" inimesed selle peale kirjutamist enda kätte. See roheline lõngatuts on kotis juhuks kui peaksin Tallinna sattuma ja lõngapood peaks veel avatud olema.

19. päev - midagi, mida ma tahan (väga)

See, mida ma tahan ja millele ma lausa iga päev mõtlen, on iseenesest väga lihtne. Samas sõltub see teistest inimestest ja see teeb asja veidi keerulisemaks, isegi üsna keeruliseks. Ma tahaks, et mu akna all kasvaks suvel roheline rohi ja talvel kataks maad valge lumi ning ma ei peaks kartma puhast voodipesu rõdul kuivatada. Mu akna all kasvaski roheline rohi kuni tulid uued naabrid, kes maa üles kaevasid ja nüüd hoiavad nad seal oma diiselmootoriga autot. Olen palunud neid korduvalt, et nad hoiaksid oma autot maja ees, kus on 19 parkimiskohta ja kunagi ruumipuudust ei ole. Nemad aga ütlevad, et nende auto on peent tehnikat niipalju täis, et nad ei julge maja ees hoida. Samas on seal aga kordades uhkemaid ja kallemaid autosid, millega ei ole midagi juhtunud ja porise ilmaga kannatab autot parklas hoida. Nii mõtlen ma sellele, et kas ma üldse saaksin midagi teha, et seda olukorda muuta. Seni pean leppima sellega, et mu rõdul on paks tolmukiht ja  linu ma päevaseks ajaks rõdule kuivama ei saa jätta.

18. päev - minu kingad

Ühed mugavad kingad ootavad juba pikisilmi suve, aga nüüd tuli hoopis talv ja lumi sadas maha. Kingad peavad veel ootama.

17. päev - tehnoloogia

Venna arvutil on huvitav sisu ja lausa 12 komponenti. Eriti vinge on videokaart (see, millel on roheline tekst peal). Täna on minu emapoolse vanaisa 100. sünniaastapäev, kuid tema ei jõudnud arvutite ja interneti Eestisse jõudmist kahjuks näha.