2017. aasta kokkuvõte

Viimastel aastatel olen nii vähe bloginud, et olengi ainult aasta kokkuvõtteid teinud. Eks ajad muutuvad ja sotsiaalmeedia toob ka uusi võimalusi, nii postitangi pigem üksikuid pilte Instagramis @kartvaht.

Küll aga on blogi hea koht kus teha pikemaid postitusi nagu aasta kokkuvõte.

Et ma 2016. aasta sügisel asusin Tartu Ülikooli õigusteadust õppima, siis tudengile kohaselt kulges jaanuar peamiselt eksameid ja arvestusi tehes. Õppeinfosüsteem ÕIS näitab, et olen sooritanud loogika, õigusfilosoofia, majandusteooria ja õiguse entsüklopeedia eksamid ning saanud arvestuse psühholoogias. Karistusõiguse osas mul arvestust sel aastal sooritada ei õnnestunud, aga see ongi teise kursuse aine. Detsembris sai meil majaehituse osas kopp maasse löödud ja nii tehti jaanuaris ära suurem osa vundamendiehitusest. Kui algul oli plaanis teha lintvundament, siis pärast kopa tööd selgus, et maa on vesine ja sest põhjavesi on kõrgel ning tuli teha plaatvundament. Kokkuvõttes läks see küll kulukamaks, aga et vundament on maja kõige olulisem osa, mille peal kogu maja, siis oli see hädavajalik.

Veebruari alguses veetsime kaks nädalat imelistel Seišellidel. Need on saared keset India ookeani, 1000 km Madagaskarist kirdesse. Käisime Mahé saarel, millel asub pealinn Victoria. Veetsime mõned päevad Takamaka rannas. Siis sõitsime Praslini saarele, millel on imeilusad rannad ja rahvuspark, kus kaitstakse paljusid endeemilisi liike. Muu hulgas coco de mer´i (maailma suurim pähkel) ja musta papagoid. Kõige viimaks sõitsime La Digue saarele. Tõeline paradiisisaar, kus sõidavad vaid mõned autod, enamasti liigutakse ringi jalgrattaga. See on ka väga paljude romantikute lemmikkoht abiellumiseks. Pahupoole pealt on see, et söögi poolest see maa ei hiilga - endise prantsuse kolooniana saab seal süüa röstsaia moosiga ja puuvilju. Hinnad normaalsema söögi söömiseks on üsna krõbedad. Loodus on aga vastukaaluks väga ilus. Mulle meeldis kõige rohkem see, et seal on nii tohutult palju erinevaid linde, keda meil väga raske tabada on. Teiste seas näiteks rookoovitaja, hüüp, hallhaigur, veisehaigrud (turul nagu meil varesed) jne. Lisaks ka kohalikud linnud nagu sinised tuvid ja bülbüllased.

Veebruar ja märts kulusid töö, kooli ja kodu vahel sõites. Et ilmad muutusid juba päikselisemaks ja valgust oli rohkem, leidsin ka aega koeraga rabas käia.

Märtsi algul sain kokku endiste kolleegidega. Tunne on nagu oleks eile jutt pooleli jäänud - ikka nii omad ja head.

Märtsi lõpus hakkasid juba maja müürid kerkima.

Aprilli algul möödus aasta sellest kui kass Kratt meie juurde hoiule tuli. Oleme üksteisega juba nii ära harjunud, et Kratt kannatas ükskord isegi selle ära kui ma kogemata ta saba peal istusin - nuttis kaeblikult, aga küünte ja hammastega vastu ei hakanud.

Aprilli algul käisin ka ühe tellimustööna motokrossi pildistamas. Siis avastasin ka lõpuks RAW-failide pildistamise saladuse. Tavalist JPG-faili enam pildistada ei taha.

Aprilli lõpus sai Bailey juba 12 aastaseks. Kuigi kondid on vahetevahel kanged ja kõrvakuulmine pole ka enam hea, on ta endiselt terve ja rõõmus koer. Käisime tema sünnipäeva puhul Pizza Olives lõunatamas, kus Bailey sai koka poolt tehtud valiku lihalõike.

Mai algul kolisime jälle maale. Ikka hea on kui saab peale tööpäeva värske õhu käes olla. Kõige rohkem rõõmustas muidugi Kratt, kes sai jälle üle poole aasta taaskord vabadust nautida - püüda hiiri, liblikaid ja linde.

Mai alguses korraldasime sõbrannadega pinginaabrile tüdrukuteõhtu ning mai lõpus toimusid ka tema suured ja traditsioonilised pulmad, mida tänapäeval kohtab juba harva.

Mai ja juuni kulgesid peamiselt õppimise tähe all. Kui juunis said lõpuks viimane eksam läbi, siis viskasin ennast muru sisse pikali ja tunne oli nagu võil säriseva panni peal - ma oleks sinna muru sisse ära sulanud. Väga väsitav perioodi oli möödas ning kui suvel sai ainult tööl käimisega piirduda, siis see tunduski justkui puhkus, sest peale tööd võis olla niisama. Kasutasime seda aega Baileyga suvel metsas jalutamas käies ja uut Go Pro 5 kamerat katsetades.

Juuli algul saime jällegi pulma. Seekord siis Raivo venna pulma. Laulatus toimus Peetri kirikus (kirikuõpetaja tegi oma mobiiliga pruutpaarist peale laulatust pilti - moodsad ajad) ja pulmapidu peeti Alatskivi lossis oma pere ja sugulaste ringis.

Käisin ka mitmel triatloni ja jalgrattavõistlusel turvamas või kohtunikuks. Näiteks Tartu Noorte meistrivõistlustel maanterattasõidus, Tartu Mill Triatlonil, Ironmanil ja SEB sügisjooksul. See jäi viimaseks aastaks - enam ei leia enda jaoks selles arengut, see on liialt rutiinseks ja koormavaks muutunud.

Juuli keskel käisime ka American Beuty car Show´l Haapsalus. Bailey võttis ka kogu üritusest osa, sh kiirendusvõistlusest Haapsalu lennuväljal, kus tal oma kõrvakuulmise puudumise tõttu oli suhteliselt mugav olla.

Oktoobri algul käisin oma Veeriku Koolis õpetajate päeva puhul tundi andmas. Võtsin õppealajuhataja loal ka Bailey kaasa, kes laste suurest vaimustusest väga ära väsis lõpuks.

Oktoobris õnnestus mul oma silmaga virmalisi näha. Et ma selleks üldse valmistunud polnud, siis ei saanud pilt just eriti terav. See andis aga uut hoogu juurde, et nende saabumist jälgida ja selleks järgmine kord valmis olla.

Oktoobri lõpus sain lõpuks breketitest vabaks - nüüd saan jälle naeratada.

Sel aastal otsustasime sõpradega, et me suvel tsiklitega kuskile ei lähe (sellest ka suvel tööl käimine) ja puhkame hoopis soojal maal. Novembris ootaski meid järgmine reis, seekord Balile. Balil meeldis mulle loodus, inimesed ja nende söögid. Mõnus koht puhkamiseks. Kuigi vulkaan Agung ähvardas purskama hakata, saime me seal siiski enne suuremat tuhapilve käidud.

Terve aasta möödus vaikselt ehitades. Minu tegevus piirdus küll peamiselt pangaga ja kinnisvarahindajatega suheldes, eelarvet jälgides ja teatud kohtades mingite otsuste tegemist, aga ka näiteks aiapoodides. Peale reisi kolisime sisse oma uude koju.

Kokkuvõttes oli väga edukas aasta. Sai käidud tööl, koolis, maja ehitatud ja reisil!! Loodame, et järgmine aasta on veidi rahulikum ja saab piirduda ainult tööl ja koolis käimisega :)

2016. aasta kokkuvõte

Blogimist on jäänud järjest vähemaks, aga aasta kokkuvõtte teen enda jaoks ikkagi ära, sest aasta kahe või või kümne pärast enam täpselt ei mäletaks mida mingil aastal siis täpsemalt tehtud sai. Käesolev aasta on olnud väga mitmekesine ja tegus.

Jaanuari esimesel nädalal elasin ja töötasin veel Tallinnas. Et ma olin juba oma eelmise korteri üürileandjale tagasi andnud, elasime Baileyga kahekesi venna korteris Alajaama tänaval. 8. jaanuaril kolisime tagasi Tartusse. Kasutades ära kahe töökoha vahele jäetud aega, käisime Raivo ja tema sõpradega Tais. See oli mu esimene Tai külastus ja mulle väga meeldis. Nüüd ma mõistan, miks need, kes sinna korra lähevad, ikka ja jälle uuesti sinna tagasi lähevad.

Alates 1. veebruarist asusin tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekontrolli teenistusse. Tartus on võimalust minu erialast tööd teha vähestes kohtades ja kliinikum tundus mulle hea väljakutsena. Veebruari algusse jäi ka My Brand kenneli koerte kokkutulek, kus Bailey pesakonna neli koera olid kenneli kõige vanemad esindajad. Bailey kokkutulekust eriti vaimustunud ei olnud, vaatas igavledes ringi umbes nagu öeldes: "Siin pidi mingi kokkutulek olema, aga ma näen siin ainult koeri...".

Veebruari keskel panin oma kodu müüki. Olin seda mitu aastat edasi lükanud, aga Tallinnas erinevates kohtades elades tahtsin, et oleks vähemalt üks pidepunkt ning kindel koht ja soe kodu ootamas.

Veebruaris sain pakkumise kandideerida ühe projekti raames kohapealseks nõustajaks Moldovasse. See oleks eeldanud just saadud töökohast loobumist ja ka edasiste plaanide edasilükkamist. Olin meelitatud, aga ütlesin siiski ära. Kuu lõpus nägin Facebook´is sellist uudist, mille peale ma algul mõtlesin, et keegi teeb väga rumalat nalja. Tuttavates käest küsides, aga selgus kurb tõsiasi, et meie hulgast on tõesti lahkunud trikomootorrattur Mart Multer, poiss, kes oli just isaks saanud ja hulga plaane jäi teostamata. Aasta jooksul olen korduvalt Mardi peale mõelnud ja tunne on nagu ta oleks juba nii kaua ära olnud. Loodan, Mart, et leidsid sealpool endale ka väärilise ratta, millega wheelies´id ja stoppie´sid teha.

Märtsi alguses tegime Alariga PRIA kovisioonigrupile seminari mõjustamisest Cialdini teooria baasil. Märtsi keskel käisime Raivo ja tema sõpradega Stockholmi kruiisil. Viimati sai seal käidud täpselt pool elu tagasi ehk 1998. aasta märtsis keskkooli lõpureisil. Käisime fotograafiamuuseumis ja sõime kaneelisaia.

Aprilli algul asus meie juurde elama 1,5 aastane kass Kratt, kelle perenaine Maarja läks ajutiselt Austraaliasse.

Aprilli lõpus sai Bailey 11 aastaseks. Õnneks on hoolimata vanusest tervis ja tuju head.

Mais jõudsid meieni inimesed, kes olid huvitatud mu kodust ning hakkasime vaikselt välja kolima. Kolisime Raivo pere suvilasse Vara vallas. Samal ajal panin müüki oma pikaajalise ustava sõiduki Voltsi ja leidsin üsna pea talle ka uue omaniku Tallinnas.

Juuni algul käisin Tamperes vaatamas kuidas Soome kolleegid mootorrattureid koolitavad.

Juuni alguses sai käidud notaris vormistamas maa ostu Haaslava vallas. Mais leitud korterihuvilised kadusid ära, sest maja taha hakati ehitama garaaži, mille ehitamiseks on linn andnud kahtlastel tingimustel ehitusloa. Maakleri alustas läbirääkimisi järgmiste huvilistega. Kahju, et õigel ajal õigesti reageerida ei osanud. Minu küsimusele, et millal ja mida ma tegema oleks pidanud, et seda ära hoida, vastas Linnavalitsuse ehitusosakonna ametnik: "Linn ongi tiheasutusega ala, te peategi sellega arvestama, et siin ehitatakse. Kui ei meeldi, kolige maale!" Juuni keskel andsin sisseastumisavalduse Tartu Ülikooli õigusteaduskonda õppimiseks.

Juulis jõudis kätte kauaoodatud aeg Rumeenia reisiks. Reisikirjeldus on kättesaadav ikka vanal aadressil.

Tegin enne reisi endale modiil-ID, et saaksin, juhuks kui osutun sobivaks kandidaadiks õppimaasumiseks, reisi jooksul seda kinnitada.  Musta mere ääres Constantas meie üürikorteri köögilaua taga tegin otsuse õppimaasumiseks. Juuli lõpus tagasi tulles selgus, et mu korteri pind kinnistusregistris on tegelikust vähem ja pank annab laenu ainult kinnistatud pinnale, mis tähendab, et korteriostjatel oli kaheksa ruutmeetri jagu laenuraha puudu ning muud võimalust seda lahendada ei ole, kui need andmed ära muuta.

Terve augustikuu kuluski joostes linnavalitsuse, kinnistusregistri, notari ja naabrite vahel. Augusti lõpus tehti kinnistusraamatus kanne ära ning mu korter oli äkki suuremaks saanud. Augusti lõpus olid meie juures suvilas ka Moto Survivali suvepäevad. Õnneks oli just selleks nädalavahetuseks antud sooja ilma ja rohkelt päikest. Augustisse mahtus ka väike reis Leetu Palangasse. Bailey sai samuti mere äärde kaasa, millega sai Bailey kirja ka oma esimese välisreisi. Loomulikult leidis Bailey endale palju sõpru.

Augustisse ja septembrisse mahtusid ka vigurmootorratturite võistlused Maanteeameti Tartu platsil, mida koos Motohundiga korraldasime.

Septembri algul asusin õppima Tartu Ülikooli. Septembri keskel toimus korteri müügitehing ning oligi mulle jäänud varade nimekirja ainult kinnistamata maatükk ja mootorrattas. Ainus siduv kohustus oli tööleping.

Augustis olin alustanud enda harjutamist jooksmisega, mis mulle siiani kohe üldse ei olnud meeldinud. Maal elades oli hea koos koeraga metsa vahel joosta. Oktoobris panin ennast sügisjooksule kõnni asemel kirja hoopis jooksudistantsile. Kümne kilomeetri aeg 59:06 ei ole üldse paha. Lasin SynLabil ka oma verd analüüsida. Kõik näitajad on korras, küll võin vabalt suurendada veelgi D-vitamiini võtmist ja silma peal hoidma neerude tööl. Oktoobrisse jäi ka ühe ettevõtte asutamine.

November ja detsember on suuresti olnud rutiin kooli, kodu ja töö vahet. Veidi sai käidud ka kulturismitrennis. Detsembris käisime veel sama seltskonnaga Stockholmi´s, seekord siis Skanseni vabaõhumuuseumis.

21. detsembril lõime kopa maase ja hakkasime uut elusaset ehitama. Loodetavasti tuleb selle kohta ehk järgmisel aastal ka postitusi.

Facebook´i andmetel sain sel aastal 46 uut tuttavat. Uute reisisihtkohtadena lisandusid Tai ja Rumeenia. Endomondo andmetel olen liikunud 611 km (112 h), millest 385 km kõndinud (72:41), 153 km jooksnud (18 h), 53 km sõitnud rattaga (3:12) ja 19 km rulluiskudega (1:27) ning 2 h keeglit mänginud ning 15 h jõusaalis rauda kangutanud.

Kokkuvõttes oli väga huvitav ja mõnus aasta. Ootan põnevusega uut!