Infotehnoloogia

Kõlab nagu raketiteadus, eks... Ära karda, loe ikka lõpuni :)
Viimasel ajal on tihti tulnud ette, et oma töö tõttu pean meie igapäevategevusi ja infotehnoloogiat omavahel suhestama. Põhimõte, millest lähtudes ma infotehnoloogiast rääkides pinda jalge alt siiani kaotanud ei ole kõlab lihtsalt - infotehnoloogia on vahend meie tegevuse lihtsustamiseks st. selle abil saame teha massilisi arvutusi (mida muidu teeks palju inimesi pika aja jooksul), säilitada andmeid ja dokumente (mis paberkandjal võtaks palju füüsilist ruumi) jne. Eelmisel nädalal käisin hea kolleegiga asjalikul konverentsil, mis pani mõtted veelgi laiemal tasapinnal liikuma. Üldiselt võttes vaatan nüüd asju teisest küljest. Detailsemaks minnes on minu jaoks nüüd näiteks MSNi, Youtube´i, Flickr´i, Google Earthi jne kasutamine kuidagi erilisem, sest ma oskan mõista ja väärtustada seda, et miski ei toimi iseenesest. Iga infotehnoloogiline lahendus on saanud alguse vajadusest st. kellelgi on tekkinud mõte, et midagi on kas töö tegemiseks või vaba aja veetmiseks või liialdades siis ka elu väärtuslikuks elamiseks puudu. Kes ei teaks et MSN ja Skype on vahendid inimestega suhtlemiseks, Youtube videote jagamiseks, Google interneti otsingu abiline ... seda kõike hoolimata jagajate, saajate ja otsijate geograafilisest asukohast ja praktiliselt ajalise nihketa. Me kasutame neid vahendeid, mis on võrgus üle maailma, massiliselt ja ei mõtle selle peale, et keegi on selleks kulutanud aega, raha ja näinud vaeva, et see kõigile funktsionaalseks ja kättesaadvaks teha. See mis huvi selle vaeva nägemise taga veel peitub, jääbki enamasti teadmata... Minu tagasihoidlik üleskutse - tarbigem neid vahendeid teadlikult ja ärgem unustagem inimlikku sotsiaalset poolt unarusse - selleks, et elu maa peal jätkuks.

Te ei kujuta ette kui lihtsaks on tehtud selle postituse tegemine :)

Armin van Buuren ft Sharon den Adel - In and Out of Love

Cookie vol 2

See postitus on sulle Gerli. Sulle, kes sa ei suutnud üle-eelmist postitust Cookie kurvast loost lõpuni lugeda, kuna silmanägemine läbi vee ei ole eriti kiita.

Kuna Cookiet ei saa üksi koju jätta, kuid seda siiski aegajalt tegema peab, on selleks puhuks soovitatud kasutada puuri - koer on piiritletud alal ning ta ei saa metallpuuris suuremat kahju ei endale ega elamisele teha. Nii sai ka Cookie endale suure uhke ja kalli puuri - parima mis turul pakkuda. Selleks, et koer enne puuri jätmist sellega ka harjunud oleks, sai teda isegi niipalju harjutatud, et ta ise puuri ronis ja maiustust seal rõõmsalt ootas. Ühel päeval näitas oma kiindumust puuri suhtes isegi üles nii, et limpsis seda nagu jäätist :)

Siinkohal aga pean peatuma ja ütlema, et seda looma koos oma üksindusahistusega ei pea ka puur. Ühel päeval pidi peremees kodust tunniks lahkuma, ma rõhutan 1 tunniks. Enne seda pani ta koerale kenasti puuri pehme aseme alla ja fliisist katte puurile peale (ikkagi urukoera segu), et koeral olemist igati mugavaks teha.

Tagasi koju naastes ootas ees vaatepilt, millise peale hakkad paratamatult mõtlema, et see ei ole koer vaid kurat ise. See pesa, mis talle eelmisest kodust kaasa anti ja mille peal ta igal öösel maganud oli ja mis peaks ihule ja hingele väga armas olema, oli rebitud miljoniks tükiks. Kate, mis koera üksi jättes oli puuri peal, oli igast puuri võimalikust võrest läbi tõmmatud selliselt, et puuri seest vaadates oli seal nagu fliisist siil. Tema puuri ei taipanud keegi panna ka seinast ja muudest esemetest ohutusse kaugusse - ta oli kätte saanud teksapüksi sääre, mis oli terve sääre ulatuses puuris. Kõik see oli vürtsitatud ja mäkerdatud millegi vedela ja "lõhnavaga", mis kaasneb alati üksi jätmisega ning mille produkte jätkub tal väikse koera kohta veel mitmesse kohta. Kõige selle keskel sellise näoga "mina ei tea kes nii tegi":