Haapsalu sall vol 4

Selle aasta kolmandat ja üldse neljandat salli alustasin 1. septembril. 23. septembril oli minu sirelililla Silvia juba nii kaugel.

Siin on salli keskosa veel pitsidest eraldi. Seekord võtsin huvi pärast aega, kui kaua võtab pitside õmblemine aega. Kairi ütles, et tal kulub 3 tundi, aga seda tundus kuidagi palju. Jah, mul kulus ka 3 tundi. Uskumatult ajamahukad on need sallid.

Sall sai raamile 1. detsembril. Millegipärast valmivad mul sallid alati mingil märkimisväärsel päeval. Jaa, ka 1. detsember on minu peres oluline tähtpäev, eriti veel sel aastal, kus minu väikevend sai 30 aastaseks :)

 Ainult sellel pildil on salli värv õige. Ei oska seda va fotovärki nii hästi veel :)

Lubasin küll endale, et enne märtsi ma ühtegi ei alusta, aga sain reedesel käsitöölaadal tellimuse, mille valmimistähtaeg on veebruari keskpaik. Eks loon silmad vardale ja hakkan tegema :)

Karbid

Nüüd on see siis ametlik - üks haigus on veel küljes. Karbid, mulle meeldivad karbid, eriti ilusad karbid. Ostad telefoni ja selle karp on nii ilus, et hoiad seda keldris veel 5 aastat, kuigi telefoni enam ammu pole. Õnneks on minul selle haiguse kergem vorm, mu vennal on veel hullem see haigus.Tundub, et geneetiline. Aga mis saab siis kui see, kellel karbifetiš on, saab karpide meisterdamise selgeks...

Laupäeval oli Kairi sünnipäev ja kingiks oli talle koos sõbrannadega karpide meisterdamise õpituba. Karpe õpetas meisterdama Kadi. Siit on näha kuidas nii Kadil kui meil on pisike kohmetus, et mida, mis, kuidas, millest?

Siit on juba näha, milline süvenemine, visioon, milline peab olema, kust seda ja seda saab?

Valmis 5 karpi, üks ilusam kui teine. Minu karp sai mustast kartongist, seest roosiline ja peal unistuste mootorratta pilt. Sellest saab rahakarp, kuhu hakkan ratta jaoks raha koguma :)

Eile tegin pisikese investeeringu tööriistadesse ja õhtul tekkis tahtmine üks ära proovida. Noh nii proovimise käigus valmis selline karp.

Ise tehtud kingid

Ise tehtud kingitusi kinkides kingiks justkui tükikese endast oma heale sõbrale või pereliikmele. Võtad veidike oma eluaega, veidike materjali, pisut käesoojust, väike idee ja ongi armas kink valmis. Novembri lõpus kinkisin pinginaabrile palmikutega käpikud, millega tal oleks hea käruga ringi sõita. Peale kingituse saamist, selgus, et eelmistele oligi juba auk sisse tulnud. Kaunistuseks pisike naiselik nööbike.

Kuu aegatagasi käisin albumi meisterdamise töötoas. Kui ma albumi lõpuks valmis sain, oli kindel, et seda ma endale ei jäta, vaid selle ma kingin ära. Endale jätta oleks tundunud kuidagi egoistlik ja väärtusetu, aga teisele kinkides oleks selle väärtus suurem. Täna andsin oma 30-seks saanud vennakesele üle albumi, kus sees pildid tema vanaemast-vanaisast, tädist ja onudest ning sellest ajast kui me veel väiksed olime ning ka sellest ajast kui ema-isa meist  palju nooremad olid.

Minu jaoks on kingituse pakkimine veel omaette tseremoonia, kus kingile antakse viimane lihv. Kingitust ettevaatlikult lahti pakkides püüdis vennake kinki ära arvata, aga ta ei arvanud ära :) Sellepärast ongi pakitud kingitused head, et nad aitavad ootusärevust veel omakorda juurde lisada. 

Suuzu korda vol 3

Täna harutasin laiali Suuzu saba. Selleks tuli kõigepealt eemaldada kohver, selle alus ja kohvri raam. Tund aega mutrite, poltide ja kruvidega mängimist ja Suuzu ilme muutus hoopis teiseks. Paak, sadul ja saba kadunud.

Pisikene abiline on garaažis endale pisut soojema koha, kui külm kivipõrand, leidnud. Abiline aitas garaažist  kaasa viia suure koti täie kohvreid ja gondlit koos hoidnud mutreid ja polte.

Järgmisena läheb paak laiali ja teen lõpuks bensuklapi korda.

Volvo S60 "põdratest"

Baileyga mere ääres puhkamas

 

 

Kvaliteedikontroll

Kuidas tagada lennuhoolduses selline kvaliteet, et lennuk peaks vastu 9-10 km kõrgusel -40 kraadise temperatuuri juures? Selleks on eraldi protseduurid, mida jälgitakse, et kõik tehtud saaks. Siin on näha kahe lennuki hooldus, mis parasjagu käimas. Keskmiselt hooldatakse ühte lennukit 10 päeva.

 Hoolduse käigus eemaldatakse nii lae- kui põrandapaneelid ning vaadatakse üle kas õhuvahetus, elekter ja kõik muu toimib. Iga hooldustöö kohta on oma tööleht, mis vatavalt tööde järjekorrale ning saadaolevatele hooldusmehaanikutele jaotatakse töölehtede kaudu ära.

 Lennuki salong, kus pole istmeid, põrandapaneelid ning peaaegu kõik laepaneelid on juba tagasi pandud,

 Lennuki kokpitis on hooldus juba lõpetatud, kuid  lennuki lendamise mittevalmisolekust annavad teada juhtimisseadmetele lisatud sildid.

 Vaade mõne mehe kontorist :)

Tekk väiksele Karlile

Põhikoolis oli mul pinginaaber, kellega olime nagu sukk ja saabas, sõitsime ringi kokukatega, kandsime ketse, polnud ei mingeid facebooke, iPade ega PSPsid. Tal oli bokser nimega Santa ja meie perel oli siis veel kolli Marbel - need näpu otsas kõndisime kui vaja linna teise otsa, keegi ei pidanud meid autoga vedama. Kui siis meenub, et ükskord vedas üks meist teist kelguga läbi Ropka-Tamme kalmistu talvisel ja pimedal ajal. Seal samas kalmistul on tiik, kust püüdsime suvel kaladele igasuguseid tõukureid, sõudureid ja jumal teab veel kuidas neid nimetati. Ükskord võtsime kätte ja läksime koertega Kiidjärvele tema tädi majja ööbima, noh niisama seikluse pärast. Seal majas gaasiballoon lekkis ja ise naljatasime, et teab kas hommikut näemegi. Hommikul ärkasin üles, ise elus, aga mõlemad koerad olid minu jalgade peal maganud, nii, et andis jalgu ikka uuesti verevarustusega turgutada. Pärast põhikooli lõppu läksime erinevatesse koolidesse, aga läbi käima jäime ikkagi.

Põhikooli klassist (muuseas Veeriku kooli ainus tüdrukute klass kooli 25 aasta jooksul) läksime 4 tüdrukuga koos samasse gümnaasiumisse, kus minu pinginaabriks sai see klassiõde, kelle pojale kudusin eelmises postituses toodud püksid. Teise klassiõe lapsele kudusime pinginaabriga koos püksid ja kampsuni. Kolmanda klassiõega saan üle pooleteise aasta uuesti reedel kokku.

Põhikooliaegsele pinginaabrile lähen aga sel neljapäeval külla. Vaatan nende uue suvel lisandunud pereliikme üle. Sel puhul viin kingiks neile eile õhtul valmis saanud vankri- või lihtsalt toas tudumise teki. Tegin käpamustrilise, sest seal majas elab veel 3 koera ja kolm kassi ning palju muid loomi.

 Kuuest kooliaegsest sõbrannast neljal on poisid. Poisse nagu seeni peale vihma, kust nad endale niiviisi naised leiavad.

Karupüksid

Sõbranna pojakene, kes sai või on kohe saamas kolmeseks (no ei mäleta täpselt õiget päeva), sai kolm aastat tagasi endale kingiks teise sõbrannaga kahasse kootud komplekti kampsunist ja pükstest. Selle aasta 4. augustil kui me parasjagu Sloveeniasse olime jõudnud, tegime ühes järjekordses tanklas enda ja rataste tankimise peatuse. Avastasin telefoni vaadates, et sõidu ajal oli läbi traatide ja õhu minuni jõudnud üks hea uudis - pinginaaber on ühe pika poisi emaks saanud.

Et see uudis aga minuni juba varem oli jõudnud ning see reisi ajal lihtsalt teoks sai, oli juba enne teada. Seetõttu sain ka teda omavalmistatud kingitusega üllatada. Ta teadis, et ma teen tema pisikesele püksid, aga et millised, seda mitte. Soojad ohtrate palmikutega villased karupüksid.

Püksid märtsi lõpus tegemisel:

Püksid novembris väikemehe jalas:

Suuzu korda vol 2

Suzuki Banditit peetakse tüübi poolest naked bike´iks. Neid kutsutakse sellepärast "alasti" ratasteks, et nad on sportlikud, kuid neil pole gondleid. Suuzul aga on gondlid täitsa olemas ja matkarattaks peetakse teda ka, sellepärast läheb ta paremini sport touringu tüübi alla. Siiski sai täna Suuzust päris naked bike või lausa isegi streetfighter. Kui veel see gondliraam ka ära võtta, ei oleks ratta ees otsas muud kui rehv, kahvlid, ja lenks.

 Kõik plastikud sh porikas, tuuleklaas, esituli ja "kellad" kodus.

 Porilaud, mis tahab parandamist nii kinnituste juurest kui otsast, kus 5 cm lõhe sees.

 Vasak küljegondel.