2016. aasta kokkuvõte

Blogimist on jäänud järjest vähemaks, aga aasta kokkuvõtte teen enda jaoks ikkagi ära, sest aasta kahe või või kümne pärast enam täpselt ei mäletaks mida mingil aastal siis täpsemalt tehtud sai. Käesolev aasta on olnud väga mitmekesine ja tegus.

Jaanuari esimesel nädalal elasin ja töötasin veel Tallinnas. Et ma olin juba oma eelmise korteri üürileandjale tagasi andnud, elasime Baileyga kahekesi venna korteris Alajaama tänaval. 8. jaanuaril kolisime tagasi Tartusse. Kasutades ära kahe töökoha vahele jäetud aega, käisime Raivo ja tema sõpradega Tais. See oli mu esimene Tai külastus ja mulle väga meeldis. Nüüd ma mõistan, miks need, kes sinna korra lähevad, ikka ja jälle uuesti sinna tagasi lähevad.

Alates 1. veebruarist asusin tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekontrolli teenistusse. Tartus on võimalust minu erialast tööd teha vähestes kohtades ja kliinikum tundus mulle hea väljakutsena. Veebruari algusse jäi ka My Brand kenneli koerte kokkutulek, kus Bailey pesakonna neli koera olid kenneli kõige vanemad esindajad. Bailey kokkutulekust eriti vaimustunud ei olnud, vaatas igavledes ringi umbes nagu öeldes: "Siin pidi mingi kokkutulek olema, aga ma näen siin ainult koeri...".

Veebruari keskel panin oma kodu müüki. Olin seda mitu aastat edasi lükanud, aga Tallinnas erinevates kohtades elades tahtsin, et oleks vähemalt üks pidepunkt ning kindel koht ja soe kodu ootamas.

Veebruaris sain pakkumise kandideerida ühe projekti raames kohapealseks nõustajaks Moldovasse. See oleks eeldanud just saadud töökohast loobumist ja ka edasiste plaanide edasilükkamist. Olin meelitatud, aga ütlesin siiski ära. Kuu lõpus nägin Facebook´is sellist uudist, mille peale ma algul mõtlesin, et keegi teeb väga rumalat nalja. Tuttavates käest küsides, aga selgus kurb tõsiasi, et meie hulgast on tõesti lahkunud trikomootorrattur Mart Multer, poiss, kes oli just isaks saanud ja hulga plaane jäi teostamata. Aasta jooksul olen korduvalt Mardi peale mõelnud ja tunne on nagu ta oleks juba nii kaua ära olnud. Loodan, Mart, et leidsid sealpool endale ka väärilise ratta, millega wheelies´id ja stoppie´sid teha.

Märtsi alguses tegime Alariga PRIA kovisioonigrupile seminari mõjustamisest Cialdini teooria baasil. Märtsi keskel käisime Raivo ja tema sõpradega Stockholmi kruiisil. Viimati sai seal käidud täpselt pool elu tagasi ehk 1998. aasta märtsis keskkooli lõpureisil. Käisime fotograafiamuuseumis ja sõime kaneelisaia.

Aprilli algul asus meie juurde elama 1,5 aastane kass Kratt, kelle perenaine Maarja läks ajutiselt Austraaliasse.

Aprilli lõpus sai Bailey 11 aastaseks. Õnneks on hoolimata vanusest tervis ja tuju head.

Mais jõudsid meieni inimesed, kes olid huvitatud mu kodust ning hakkasime vaikselt välja kolima. Kolisime Raivo pere suvilasse Vara vallas. Samal ajal panin müüki oma pikaajalise ustava sõiduki Voltsi ja leidsin üsna pea talle ka uue omaniku Tallinnas.

Juuni algul käisin Tamperes vaatamas kuidas Soome kolleegid mootorrattureid koolitavad.

Juuni alguses sai käidud notaris vormistamas maa ostu Haaslava vallas. Mais leitud korterihuvilised kadusid ära, sest maja taha hakati ehitama garaaži, mille ehitamiseks on linn andnud kahtlastel tingimustel ehitusloa. Maakleri alustas läbirääkimisi järgmiste huvilistega. Kahju, et õigel ajal õigesti reageerida ei osanud. Minu küsimusele, et millal ja mida ma tegema oleks pidanud, et seda ära hoida, vastas Linnavalitsuse ehitusosakonna ametnik: "Linn ongi tiheasutusega ala, te peategi sellega arvestama, et siin ehitatakse. Kui ei meeldi, kolige maale!" Juuni keskel andsin sisseastumisavalduse Tartu Ülikooli õigusteaduskonda õppimiseks.

Juulis jõudis kätte kauaoodatud aeg Rumeenia reisiks. Reisikirjeldus on kättesaadav ikka vanal aadressil.

Tegin enne reisi endale modiil-ID, et saaksin, juhuks kui osutun sobivaks kandidaadiks õppimaasumiseks, reisi jooksul seda kinnitada.  Musta mere ääres Constantas meie üürikorteri köögilaua taga tegin otsuse õppimaasumiseks. Juuli lõpus tagasi tulles selgus, et mu korteri pind kinnistusregistris on tegelikust vähem ja pank annab laenu ainult kinnistatud pinnale, mis tähendab, et korteriostjatel oli kaheksa ruutmeetri jagu laenuraha puudu ning muud võimalust seda lahendada ei ole, kui need andmed ära muuta.

Terve augustikuu kuluski joostes linnavalitsuse, kinnistusregistri, notari ja naabrite vahel. Augusti lõpus tehti kinnistusraamatus kanne ära ning mu korter oli äkki suuremaks saanud. Augusti lõpus olid meie juures suvilas ka Moto Survivali suvepäevad. Õnneks oli just selleks nädalavahetuseks antud sooja ilma ja rohkelt päikest. Augustisse mahtus ka väike reis Leetu Palangasse. Bailey sai samuti mere äärde kaasa, millega sai Bailey kirja ka oma esimese välisreisi. Loomulikult leidis Bailey endale palju sõpru.

Augustisse ja septembrisse mahtusid ka vigurmootorratturite võistlused Maanteeameti Tartu platsil, mida koos Motohundiga korraldasime.

Septembri algul asusin õppima Tartu Ülikooli. Septembri keskel toimus korteri müügitehing ning oligi mulle jäänud varade nimekirja ainult kinnistamata maatükk ja mootorrattas. Ainus siduv kohustus oli tööleping.

Augustis olin alustanud enda harjutamist jooksmisega, mis mulle siiani kohe üldse ei olnud meeldinud. Maal elades oli hea koos koeraga metsa vahel joosta. Oktoobris panin ennast sügisjooksule kõnni asemel kirja hoopis jooksudistantsile. Kümne kilomeetri aeg 59:06 ei ole üldse paha. Lasin SynLabil ka oma verd analüüsida. Kõik näitajad on korras, küll võin vabalt suurendada veelgi D-vitamiini võtmist ja silma peal hoidma neerude tööl. Oktoobrisse jäi ka ühe ettevõtte asutamine.

November ja detsember on suuresti olnud rutiin kooli, kodu ja töö vahet. Veidi sai käidud ka kulturismitrennis. Detsembris käisime veel sama seltskonnaga Stockholmi´s, seekord siis Skanseni vabaõhumuuseumis.

21. detsembril lõime kopa maase ja hakkasime uut elusaset ehitama. Loodetavasti tuleb selle kohta ehk järgmisel aastal ka postitusi.

Facebook´i andmetel sain sel aastal 46 uut tuttavat. Uute reisisihtkohtadena lisandusid Tai ja Rumeenia. Endomondo andmetel olen liikunud 611 km (112 h), millest 385 km kõndinud (72:41), 153 km jooksnud (18 h), 53 km sõitnud rattaga (3:12) ja 19 km rulluiskudega (1:27) ning 2 h keeglit mänginud ning 15 h jõusaalis rauda kangutanud.

Kokkuvõttes oli väga huvitav ja mõnus aasta. Ootan põnevusega uut!

Baileyga Pirital

Oleme Baileyga sel suvel palju Pirital käinud, sest meie kodust on sinna ainult 25 minutit läbi Kadrioru jalutamist. Ükskord saime ka Onu Mupo käest pahandada, et meil rihma polnud.

Mind linnaujulas ujumine ei rõõmusta, aga kui Russalka juurde jõuame, muutub Bailey juba kärsituks ja kui luban, siis tormab kohe lainetesse hullama. Ei mäleta korda, mil oleksime sinna läinud ja Bailey mõne teise koeraga mängida poleks saanud. Viimane kord kohtusime teise labradoriga, kellega mängiti sellist mängu, mida ma polnud teda veel mängimas näinud - seista vastamisi teise koeraga ja haukuda vahetpidimata. Seni koerad haukusid, kuni üks mees ligi astus ja palus meid, kas saaksime lasta koertel 5 minutit vaikselt olla. Neil käisid filmivõtted.

Rannas ja Õllesummeril

Möödunud nädalavahetuse veetsime sõpradega rannas. Laupäeval käisime Viimsi poolsaare tipus, kus on pisike väga eraldatud rand ja koer sai vahetpidamata ennast vette hüppamise ja liivas püherdamisega lõbustada. Pühapäeval käisime Valkla rannas, kus meid kimbutasid suured mustad sipelgad ja teised inimesed, mis ei lubanud koeral just päris vahetpidamata vee vahet joosta (mida ta siiski aegajalt iseseisvalt tegi). Nii pruun pole olnud sellest ajast saati, kui Martiniga 2013. aastal Horvaatias käisime. 2. juuniks pruuniks ei saanud, küll aga 5. juuliks. Loodame, et need ei jäänud Eestimaa selle suve ainukesteks ilusateks ilmadeks.

Burger Villa Marys, kus saime kokku Andresega ja sattusime juhuslikult ka slaavi pulma.

Laupäeva õhtul käisime Õllesummeril, mis oli väga mõnus üritus, kus erinevatel lavadel astusid üles Koit Toome, Lauri Liiv oma Michael Buble kavaga, Terminaator ja välisesinejatest The Gardigans. Et viimased kaks samal ajal erinevatel lavadel esinesid, siis The Gardigansile kogu publiku tähelepanu ei jätkunud, sest suur osa inimesi oli otsustanud Terminaatori kasuks.

Võimalustele avatud

Viimaste aastatega on tehtud üha huvitavamaid pakkumisi nii tööalaselt kui hobidega seoses. Näiteks Moto Survivali koolitamine Haapsalus ja samal ajal Haapsalu pitsikeskuses oma tehtud kleidi eksponeerimine või Tartu linnas Tartu Mill triatlonil jalgratturite turvaliselt läbi linna juhatamine. Mida aeg edasi, seda huvitavamaks läheb. Kui 2010. aastal valisin, kas hakata kitarrimängu õppima või tsikliga sõit ära õppida, siis valisin teise. Mis siis kui oleks esimese valinud, annaks nüüd kontserte või? Eks ta vist rohkem nii ole, et sõltub endast - kui oled erinevatele võimalustele avatud, seda rohkem neid võimalusi tekib. Siinkohal saan teha jällegi kokkuvõte oma järjekordest huvitavast ja toimekast nädalast.
Kui oled pikka aega (loe: 9 ja pool aastat) olnud seotud ühe organisatsiooniga ja selle töötajatega, siis on väga armas, et mind kaasatakse tema tegemistesse ka peale seda kui ma enam seal ei tööta. Aprillis aitasin läbi viia seminari terviseteemadel. Esmaspäeval osalesin taaskord nende seminaril, mis seekord rääkis reisimisest, kus minu roll oli rääkida Gruusia reisist ja teine endine kolleeg rääkis mägimatkamisest.

Veebruari lõpus läbisin rahvusvahelise avaliku sektori siseaudiitori sertifitseerimise eksami (CGAP). Et aga audiitortegevuse seaduse järgi selle põhjal riikliku kutset ei anta, käisin teisipäeval rahandusministeeriumis siseaudiitori riiklikul riigihaldusõiguse (RHÕ) kutseeksamil. Vastupidiselt rahvusvahelisele eksamile, riiklikul eksamil tulemusi kohe teada ei saa. Loodetavasti sain ikka läbi.

Kolmapäeval viisin läbi viimase koolituse ettevõttele, mis tegeleb lendude koordineerimisega Tallinna lennujaamas. Sinna jõudes märkasin fuajees laual kahte küünalt koos piltidega - neil olid Peruus hukkunud mägironijad. Tuleb välja, et tegemist oli väga kogenud lennujuhtidega ehk lisaks väga headele mägironijatele kaotasime ja väga vastutusrikast ülesannet täitvad lennujuhid. Kaastunne nende peredele ja sõpradele.

Pilt: https://alittlebithigher.files.wordpress.com/2012/09/dsc5263_800-2.jpg

Neljapäeval saime Baileyga lõpuks arsti juures käidud ja abi päris tõsisele kõrvapõletikule. Arst arvas, et bakteriaalne põletik on tekkinud ujumise tagajärjel kõrva jäänud veest. Nüüd tuleb viis päeva kõrva panna põletikuvastast salvi ja hoiduda ujumisest.

Mu uus töökoht ja asukoht Tallinnas pakub mulle nii palju võimalusi, et vahetevahel tundub endalegi uskumatu. Mai lõpus viisin koos Andro Kulliga siseaudiitoritele läbi koolituse Eesti Siseaudiitorite Ühingu palvel. Teemaks IT audit siseaudiitorile. Reedeks oli mind kutsutud Eesti Infosüsteemide Audiitorite (EISAÜ) suurseminarile rääkima sellest kuidas IT riskid siseaudiitorile paistavad.

Peale seminari tõttasin kodust läbi, haarasin koera kaasa, et otse töökoha suvepäevadelt Kose lähedalt Kuke talust Tartusse minna. Personalijuht palus enne suvepäevade ja sellele eelneva seminari toimumist, kas saaksin rääkida seal oma hobidest, kuid olin ennast juba EISAÜle ära lubanud. Küll siis mõni teine kord saab. Ilm oli suurepärane ja seltskond ei jäänud sellele ka teps mitte alla.

Laupäeval sai minu isakene 60 aastaseks, tervitasime tema sünnipäeva vaarikakoogiga ja peale lõunal istusime tädi juures aias. Samal õhtul pidas ka kursavend Rain koos oma naise Aigiga sünnipäeva. Oma armas seltskond jälle koos, mõned veel armsamad kui teised.

Hoolimata meeleolukast sünnipäevapeost, tuli hommikul kella 9ks vormis olla. Võtsin juba suuna Tallinna poole, sest olin kutsutud naismoototratturite klubi WIMA naistepäevale rääkima grupisõidust. Peale loengut Salzburgi hotellis suundusime gruppide kaupa Laitse graniitvillasse, kus meid võttis vastu Tauno Kangro isiklikult. Väga mõnus õritus ja soe vastvõtt võõrustajate poolt - lubati kõik toad üle vaadata. Kui juba mootorite põrinal väikse seltskonnaga lahkusime, hõikas Tauno veel meile järele: "Küll te olete ikka ägedad, mul suu nugrast ila voolab!" :)

Selline nädal oligi, ikka suure leegiga :)

Möödunud nädal

Et mitte jälle teha postitust tervest aastast, teen ülevaate viimasest nädalast. Nagu suvisel ajal ikka, jätkub tegevust nii palju, et ei jõua kõike äragi teha.

Reedel sai alguse järjekordne Tour of Estonia, kuhu ma ei plaaninud sel aastal vabatahtliku mootorratturina minna, ikka selleks, et jääks aega ka nendele tegevustele, mida tahaks ise ette võtta. Aga kui Epp Tartu Maratonist helistas ja mind ära moosis, siis suutsin vastamiseks kulunud mõtlemisaja juba vähemalt 5 sekundi peale venitada. Küll jõuan muid asju ka siis teha. Mis muidugi veel otsustavaks sai, on asjaolu, et mu tööandja pakub motivatsioonipaketi osana aastas kolm heategevuseks ettenähtud tööpäeva palga säilitamisega. Nii sain töölt reede vabaks ja olin kell 9 Ülemiste hotelli juures, et paak täis panna ja starti numbritele järgi minna. Tanklas said teised mind positiivselt tögada kui kaasavõetud pooleliitrise pudeli ka täis panin.

 Start kell 11 ja läbi Kesk-Eesti ilusate kohtade 200 km Tallinnast Tartusse kella 15:30ks.

Laupäevasel Tartu GPl sel aastal mu abi õnneks vaja polnud, kuigi peab möönma - ei ole paremat praktikat kui kitsastel tänavatel aedade vahel koos 100 jalgratturi ja 10 autoga kohati 100 km tunnikiirusega sõita jälgimas lisaks teele jooksvaid jalakäijaid. Laupäev oli ainult enda jaoks ja veetsin selle kalli inimesega kahel rattal mööda Eestimaa metsaradu ja järveääri liikudes.

Pühapäeval oli rattaralli, seal olin abiks lühikese distantsi turvamisel. Tsiklipolitseinikke tundub rohkem olevat kui paar aastat tagasi. Kõik nad on toredad laheda huumorimeelega inimesed.

Nädala esimesel poolel tegelesin Tallinnas ühe ilusa kollase Kawasaki Versyse testimise, ülevaatuse, ostu ja registreerimisega. Täitsa sümpaatne ratas. Jätsin oma Dorsiku peale nädalavahetust Tartusse puhkama, et juba homme saaks Versyse Tartusse viia.

Teisipäeva pealelõunaks olid töökaaslased  mind ära moosinud osalemaks ... Oot, miks mind koguaeg kuskile ära moositakse. See selleks. Osa meie meeskonnnast kontorirottide jooksul Rat Race nägi välja selline:

Kolmapäeval käisime Andresega Motardis Versysel järel ja peale tsikli garaaži jätmist jääb tee peale Vapiano. Sinna suundusimegi koos pisikese assistendi Baileyga. Kuidas mulle meeldib, et Tallinnas saab peaaegu igale poole koera kaasa võtta. Täna käis ka Bailey tööl ja lõuna tegime jälle Vapianos, kuigi Bonaparte´is on Bailey ka juba oma. Isegi Benu apteegis räägib turvanaine meiega koerajuttu, mitte ei viska meid välja :)