Ootamatult...

...võib lõppeda see elukene. Ühel hetkel sõidad bussis lootuses jõuda kohta, kus on silmale palju vaadata ja ihuga mõnus tunda, kuid äkki juhtub nii, et buss sõidab teelt välja, sest  bussijuht jäi tõenäoliselt varajasest hommikutunnist ja turismihooajal rabamisest tekkinud väsimuse tõttu roolis magama...

Kohale jõudes oleks eest ootanud neid vapustavad vaatepildid Pamukkalest (türgi keeles pamuk - puuvill ja kale kindlus ehk puuvilla kindlus) ja selle ümbruses asuvatest Kreeka-Rooma-aegsetest Hierapolise (kreeka keeles: püha linn) varemetest:

Jah, et kuidas minul need pildid siin on... Sest meie bussijuht juhtumisi ei jäänud magama, kuigi ta meid hotelli juurest kell 3:50 peale võttis ja järgmisel ööl kell 1:30 tagasi hotelli tõi. Sõitis 8 tundi sinna ja 8 tundi tagasi, kohapeal saime olla 3,5 tundi. Ülejäänud aeg kulus peatustele, mida reisi müües ei mainitud, kuid mis alati kujutasid endast kohta, kust sai midagi osta. Lõunapaus toimus giidi hea sõbra juures 2 km kaugusel enne sihtkohta. Venelastega koos viisime giidi nii kaugele, et ta oli sunnitud oma sõpra paluma meid oma kastiga džiibiga ära viia (vene mehed ronisid džentelmenlikult selle kasti ja lubasid meid salongi), millega võitsime teistega võrreldes pool tundi. Kanade mäss on hea kirjeldus sellele, mis seal siis toimus :)

Sellest sillast, kus täna buss terve bussitäie turistidega alla sõitis, oleme meie 4 korda üle sõitnud. Nagu narriks jälle õnne!

Pavlova tort

Mu kallil emal on tulemas sünnipäev, suur sünnipäev. Emakene saab 50. Selleks puhuks pani ema laua kinni ja kutsub 17 külalist. Võõrustajate poolt on juubelilaual aga ainult kringel. Mõeldud, mõeldud. Ega siin ei ole millegi ees risti ette lüüa. Tort tuleb ja tuleb uhke. Minu poolt traditsiooniline kräsupea tundus seks puhuks liialt argine. Et aga toidublogides kõvasti Pavlova torti tehaks, oli idee olemas. Tegin proovitordi. Kasutasin Toidutegu blogis olnud retsepti ning tulemuseks sain maasikate ja kiividega kaunistatud Pavlova tordi:

Proovitorti degusteerisid lisaks emale ka vend ja tema tüdruk. Kuigi kavalpead tahtsid rohkemate torti saamise kavaluses mulle öelda, et tee veel mõni, oli siiski otsus toidukriitikutel üks - see tort on väga hea. Üldse mitte seda, mida algul oleks selle välimuse järgi arvanud. Palju parem! Kolmveerand torti söödi ära neljakesi ühe jutiga. Raasukese viisin ka töökaaslasetele. Seal öeldi läbi lillede, et järgmine kord, eks, siis kui meil seminar on, paluks üks suur, aitäh!

Tore töö

Puhkuse ajal täitus minu riigiametisse asumisest 5 aastat. Ma olen nüüd staažikas töötaja. Isegi nii staažikas, et boss pidi tegema ettepaneku mu palga vähendamiseks :) No selleks, et staaži eest makstav tasu mahuks koos diferentseeritud palga osaga sama summa sisse.

Tegelikult on mul väga tore vaheldusrikas töö, ise mõtlen välja mis tegema peaks, mida teha võiks ja siis teen töö ära. Väike miinus siin on - ise peab endas leidma motivatsiooni: Ei ole nii et kala jookseb liini pealt maha kui ma teda kiirelt karpi ei topi. Lisaks on mul on toredad töökaaslased. Oma osakonnas on meil nii kenakene suur punt, et kui täna šokolaadi jagama hakkasin, siis napilt mõni tükk jäi järele. Kui kambaga kellegi sünnipäevale majas lähme, siis meid on terve koridor täis nii et inimesed kohkuvad arvates, et miskit hullu majas lahti - siseaudit liigub terves koosseisus ringi.

Kui ma Türgis tuhavangis olin, siis kolleeg oma osakonnast vastas kenasti arendusnõunikule: "Kärti ei ole, ta on Türgis vangis!" Juhtumisi oli 3 türklast türgi samasugusest agentuurist Eestis stažeerimas - koosolekul oli aruteluks, et ehk saaks piirile saata türklased ja ehk saaks minu vastu. Ainuke tingimus oli - üks Kärt võrdub rohkem kui üks türklane. Nii kena neist, eks. Ühel koosolekul ütles peadirektori asetäitja: "ahah, Kärt on sundpuhkusel jah", mille peale vastas IT osakonna juhataja: "Noh, nii hästi tal vast ka päris ei läinud". On ikka naljatilgad eks. Toredad. Terve juhtkond tegi enne järjekordse koosoleku algust ristküsitlust teemal Türgi põllumajandus, vee ja õhtu temperatuur, täpne viibimiskoht, päevade arv, mis ma olin "sunnitud" puhkama... Ma ütlen mul on tore töö. Üks suur tore pere ja põnev töö.

Postituse ilustuseks mahlased lõigud apelsini - türklased kasvatavad ju apelsini.

Alanya

Eile tekkis lõpuks tunne, et nüüd olen reisil saadud muljetest üle saanud ja argipäeva rutiini suutnud lülituda. Alati on väga kerge ära minna ja väga raske tagasi tulla - hing on uutele elamustele nii avatud, et argipäev lihtsalt lajatab peale reisi ühe suure malakaga vastu pead.

Et mis tundeid siis "tuhavangiks" olemine tekitas. Ütlen ausalt - mina ennast vangina ei tundnud. Rahaga tulin välja ja oleks veelgi võinud sinna jääda, kui ainult töö oleks võimaldanud. Tulin neljapäevase 22. aprilli lennuga ja jõudsin reedeks tööle. Järgmine grupp tuli tagasi pühapäeval - tagantjärgi mõeldes oleks võinud ju ka seniks sinna jääda. Ilm oli ju super, vesi Vahemeres parajalt soe ujumiseks, inimesed toredad ja rõõmsad... Mis sa hing ikka veel tahta oskad? Kõik muidugi seda nii kergelt ei võtnud, eriti need kes oma viimaste säästudega olid väga täpselt arvestanud ning lisaraha (10 eurot ööpäev "kõik hinnas", samapalju maksis TopTours iga inimeses eest ka ise hotellile) valukohad välja tõi. Reisikorraldaja TopTours esindaja suutis väga hästi ennast valitseda arvestades inimeste käitumist. Siiski rahuneti maha, sest reisikorraldaja andis neile võimaluse maksta arvega tagantjärgi.

Mõnusat reisi jäävad meenutama pildid lõhnavatest õites apelsinipuudest, millel samal ajal ka viljad küljes on...

türkiissinine meri...

Alanya kindlus ja poolsaare päikselised nõlvad...

palmid, meri ja liivarand...

öine linnamelu ja tuledes linn...

tohutus valikus kaupa... (läksin 11 kg kohvriga, tulin 20 kg)

käsitöö on ka sealmail hinnas...

Suvepuhkuse veedan ka seal, sest meie külm suvi ei ole võrreldav selle ilmaga seal.