Klassika uues kuues

Mitmed kaasaegsed muusikakollektiivid on võtnud klassikuid ning nende lood pannud tänapäevasesse versiooni. Näiteks avastasin täna imestusega Vennaskonna (usun, et üsna) täielikku diskograafiat otsast kuulates, et Vennakond on võtnud minu kõige lemmikuma klassikalise loo Johann Pachelbeli Canoni

 ja teinud sellest midagi hoopis teistsugust. Canonit arvatakse olevat loodud 1694. aastal Bachi pulmadeks.

Tiësto Adagio for Strings´i kuulates ei tulnud ma enne selle peale, et see on klassika Samuel Barberilt, kui juhtusin Barberi verisooni (1936. aastast) kuulama ja see mulle kahtlaselt tuttav tundus:

Roosid

Kaks õhtut olen polümeersavist "Cernit" voolinud selliseid lillekesi nii, et täna on peopesas olevad luud lausa valusad :)

Armastus

Kui ma 2008. aasta sügisel juurdlesin armastuse üle, siis panin tookord need mõtted enda jaoks siia kirja. Kuid siis ma neid ei avaldanud.

Nüüd on aeg küps. Tookord olid mõtted sellised:

"Mis on armastus? On see armastus kui sa oled tema üle uhke, kui sa tunned et ta on väärt, et tema pärast pingutada, kui sa usud, et just tema on see, kellega on saatus sind kokku viinud, kui sa tahad olla ilus just tema jaoks, kui sa tahad talle jõuludeks kududa tema lemmikvärvi sokid, kui sa ei taha mõnd võõrast maad üksi külastada vaid avastamisrõõmu temaga koos kogeda, kui sa tahad talle peale väsitavat tööpäeva valmistada tema lemmikrooga, kui sa tahad teda fotodele jäädvustada sellisena nagu sa teda näed, kui sa ei hooli rikkustest, vaid mõistmisest ja heast jutuajamisest, kui sa tahad teda üllatada, kui sa tahad teha kõik endast sõltuva, et teda naeratamas näha, kui sa tead, mida ta tunneb, kui sa tahad koos temaga vanaks jääda, kui sa tead, et ta usaldab sind ja sa võid teda usaldada..."

Ajaga on aga siiski üht-teist mu väärtushinnangutes muutunud. Need, kes päkapikkudesse usuvad, ei tohiks siitmaalt edasi lugeda. Sellist asja nagu armastus ei ole olemas (nagu ka päkapikke.) On lihtsalt kombinatsioon kiindumusest, usaldusest, sõprusest, kompromissidest, enda tegemiste juurde jäämisest, ühistest jututeemadest ja hirmust üksinduse ees. Seda kõike lihtsalt kutsutakse hellitavalt armastuseks. Nunnu eks :)

Mis sul plaanis on?

Hüvasti kroon, tere euro

Vanal ajal talletasid inimesed oma mälestusi enamasti ainult mõtetesse. Neid mälestusi räägiti tulevastele põlvedele edasi kui oli keegi neid lugusid kuulamas. Heal juhul sai sinna juurde ka tolle aja pilti kõnealustest isikutest juurde näidata, sest pildi tegemine oli tol ajal luksus ja ainult inimestest pilte siis tehtigi. Nüüd on teised ajad. Meil on digifotod ja meil on võimalus oma mõtted praegu kirja panna ning aastate pärast on nendest saanud mälestused.

See postitus on minu tulevastele lastelastele. Siis saavad nad lugeda kuidas nende vanaema jaoks kroon läks ja euro tuli.

Esimese ostu peale euro tulekut tegin 2. jaanuaril kroonide eest Lõunakeskuse Maksimarketis, kust ma ostsin kolm võiroosi, 0,5 l Kellukese limonaadi, paki keefiri koerale ja tuunikala konservi. Et mul oli soov maksta järelejäänud kroonide eest, ütles müüja mulle arve summaks 49,60 krooni. Andsin 100 krooni ja 60 senti, et siis hea 51 krooni tagasi anda. Kui müüja müntidega kolistama hakkas, meenus, et mis täpselt ma siin ikka tagasi saan.. Tagasi sain 3 eurot ja 26 eurosenti. Need olid esimesed Eesti euromündid, mida ma käes hoidsin. Ilusad läikivad ja tagaküljel Eesti kaardi kujutis.

Müüja andis 1 euro rohkem tagasi kui oleks pidanud. Selle euro sõin ära :)

Esmaspäeva lõuna ajal püüdsin viimastest kroonidest lahti saada - arve oli 47 krooni (3 eurot), aga mul oli ainult 44,40. Häda neist lahtisaamisega. Siis tegin oma esimese kaardimakse eurodes.

Esimene sularahas ost eurode eest oli siis kui käisime teisipäeva õhtul Kairiga Lõunakeskuse Du Nordis pannkooki söömas. Pannkook maksis 2,05 ja piim 0,77 eurot, kokku arve 2,82 eurot.

Viimased kroonid kulutasin eile laevalgustitele (295,1 krooni) ja lõunale (friikartulid, salati ja kastmega) Siiriuse kiirtoidu kohas (23 krooni).

Nüüd on kogu meie pere peale 5 kroonine paberraha ja 4,80 krooni sente ja münte, mis ootab Eesti Toidupanka viimist.

Elfas

Kaks tsikki sisenevad Elfa elektoronika kauplusse. Valinud vitriinist sobiva toote (nii väärtuslikke asju riiulitelt ei leia), pöörduvad kontsaklõbinal kassasse.

Esimene tsikk: "Tere! Sooviksin osta need peenelektoonika lõiketangid sealt klaasvitriinist, hind 310 krooni."

Müüja: "Eeee... mmm... jah, palun!"

Esimene tsikk: "Aitäh!"

Teine tsikk: "Tere! Kas silikon on hea elektrijuht?"

Müüja: "Eeee... mmm... jaa..."

Teine tsikk: "Juhib elektrit või siis ikka isoleerib?"

Müüja: "Jajaa, isoleerib küll"

Teine tsikk: "Selge. Aitäh!"

Meist jäid maha hämmeldunud nägudega müüjad, kes veel tööpäeva lõpuski võisid omavahel arutada, et misasja nad nende tangide ja silikoniga teevad.

Asi oli tegelikult lihtne. Esimesel tsikil oli vaja peenelektroonika lõiketange ehete valmistamiseks - mõnikord hea mõnest kitsast kohast traati lõigata. Ja teine tsikk lasi akvaariumile öövalgustuse klaastorusse panna, mille otsad oli plaanis silikoniga hermeetiliseks teha.

 Hea et analoogostsillaatorit veel seekord vaja ei läinud.

Head uut aastat!