Ma ei ole veterinaar. Panen kirja need mõtted, mida lugesin, kuulsin teiselt koeraarmastajatelt, mida rääkisid arstid ning mida tunnen ja mõtlen ise. Jah, see kõik võib kõlada nagu hüsteerilise kanaema hoolitsus.
2011. aastal kui koer oli saamas kuueseks, otsustasin, et enam edasi lükata ei saa ning tuleb lõpuks steriliseerimine ette võtta. See, et tema kunagi kutsikaid ei peaks saama, sai selgeks 2007. aastal kui selgus, et Baileyl on epilepsia. Aasta hiljem selgus, et tegemist on geneetilise haigusega, sest samas pesakonnas oli veel teinegi kutsikas, kel krambihood aeg-ajalt peale tulid. Kui kutsikaid nagunii ei ole plaanis, siis võiks juba 2-3-aastaselt steriliseerimise ette võtta. Mina aga lükkasin ja lükkasin seda otsust edasi hoolimata sellest et iga jooksuajaga kasvas tõenäosus, et vanemas eas tekib koeral väidetavalt 50% tõenäosusega piimanäärmekasvaja. Põhjuseks justnimelt see sama epilepsia, mille puhul igasuguseid narkoosiaineid kasutada ei tohi ja isegi kui kasutada õigeid aineid, siis võib ka teinekord tulemus olla ootamatu.
Operatsiooniajaks võtsin endale puhkuse. Õigel ajal viisin koera kliinikusse ja jätsin ta headesse kätesse. Mõned tunnid hiljem sain kõne, kus anti teada, et opp jäi ära, sest narkoosi ajal tõmbas kõht kollaseks, mis võib tähendada, et on maksa või neerude funktsioneerimisega mingeid probleeme. Peale maksa ja neerude kontrolli tunnistati need korrasolevateks. Hea et need tehtud said, sest nagunii oleks pidanud need tegema, et kindlaks teha, et epilepsiahoogude ärahoidmiseks kasutatavad rohi pole koera organismile halvasti mõjunud. Siis aga läks asi minu jaoks kahtlaseks, pärast tavalist uriiniproovi hakati peale käima, et võtaks nõelaga läbi kõhunaha ka uriiniproovi, sest kuseteedest uriiniproovi võttes olevat proovis liiga palju baktereid. Minu loogika ütles, et kui neid põies sees oleks liiga palju, siis väljenduks see põiepõletikus ja oleks tavalises uriiniproovis nende osakaal ka märgatavalt kõrgem. Lisaks ei olnud arst enam kindel, et kõht opi ajal kollasekski läks. Jaa, õppekliinik, ma saan aru et kuskilt peavad ju loomaarstid ka alustama, aga et seda tehakse kliendi rahakotis tasudes. Samal ajal usun mina, et viin oma looma usaldavatesse kätesse. Kas ma julgeksin teda veel sinna jätta... võibolla teevad käe harjutamiseks minu teadmata seal veel mingeid proove ja teste. Sellega minu usaldus kadus, läksin teise kliinikusse ja rääkisin neile loo ära. Nad tegid mõned järelepärimised esimesse kliinikusse ja opp oligi edukalt tehtud.
Eile käisime koeraga rutiinsel vaktsineerimisel. Olime vastuvõturuumis kui arst ja praktikant sisse astusid, esimene asi oli ülevoolav emotsionaalne koera tervitamine ja põhjalik füüsiline kontakt. Hetk hiljem paluti koer ära fikseerida. Milleks siis üldse koer "üles kütta"? Lisaks vaktsineerimisele oli mureks ühel silmal olev laik. Silmad vaadati üle ja tehti mingeid teste, mille vajalikkust mulle ei selgitatud. Mulle meeletult meeldib Tartus üks lõualuu kirurg, kes on mu vabastanud operatsiooni teel tarkusehammastest - iga liigutus ja samm räägitakse lahti, et mida nüüd tehakse, miks see hea on jne. Näiteks ei leia ma seost silmal oleva laigu ja pisarate voolamise tugevuse vahel. Ühe silma testis arst, teist lasi praktikandil testida. Viimane ei julgenud koera silma kinni hoida, et tal veidigi mugavam oleks kui minut aega peab indikaatorpaber silmalau vahel olema. Õnneks on Bailey hea närviga ja süstimist ka alati väga hästi talunud. Kui süstimiseks läks, siis esimene süst läks nagu või sisse, koer ei teinud väljagi. Teise süsti ajal koer võpatas (ei niutsatanud isegi mitte), aga praktikant ehmus ise ja torises siis selle peale ise koerale, et mis sa nüüd teed. Midagi ei tee, ma lihtsalt võpatasin, sest veidi valus oli.
Loomaarstid võiksid olla koera kehas ja mõista, et need intelligentsed ja truud loomad ei tee mitte kunagi mitte midagi nö "nimelt", vaid nende pealt peegelduvad vastu meie enda vead.
Bailey usaldab mind, mina pean leidma arstid, keda usaldan.
