Euroopa MV maanterattasõidus

Augusti alguses toimusid Tartus Euroopa meistrivõistlused maanterattasõidus. Kuigi see on suur võistlus ja võiks Eestile au ja tähelepanu tuua, siis leidub ikka inimesi, kes virisevad selle üle, et jälle on tänavad kinni ja kuskile sõita ei saa. Tartusse olid kokku kutsutud noored alates Lätist ja Leedust lõpetades Bulgaaria, Itaalia ja Albaaniaga. Võistluse hea korralduse eest saadi kiita ka rahvusvahelistelt kohtunikelt. Peaksime uhked olema.

Kuigi Tartu Maratonist Epu kiri abiliste vajaduse kohta oli mul juba ammu postkastis, siis Pühajärvel kuulsin, et mõned rattad on ikka veel puudu. Andsin Epule teada, et saan neile appi minna. Kasutasin augusti esimese reede puhul oma tööandja poolt lubatud vabatahtliku päeva ja olingi 7. augustil stardis koos teiste mootorratturitega.

Üks asi, mis mulle nende võistluste turvamise juures meeldib lisaks sellele, et saan kasulik olla ja tõesti kellegi ohutuse eest seistes abiks olla, on see, et me teeme seda tööd koostöös politseinikega. Eesti tsiklipolitseinikud on mõnusa huumorimeelega toredad poisid, kes ei pea ennast vabatahtlikest kuidagi paremaks või tähtsamaks, vaid nad on sümpaatsed, sõbralikud ja koostöövalmid. Minu silmis on nad endale nende võistlustega väga head reklaami teinud ja ainult positiivses mõttes. Eelistan kohtuda nendega seal, kui maanteel, kus ei neil ei tohikski põhjust olla mind kinni pidada, sest kihutada mulle ei meeldi.

 Pilt: Kaimo Puniste

Pilt: Kaimo Puniste

Nädala enne seda võistlust sõitis mu vend tsikliga Ringtee tänaval 70 km/h alas ligi 120 km/h ja tõstis vastutulevale tsiklile käppa nagu kord ja kohus. Seekord teine tsiklimees käppa vastu ei tõstnud, vaid vangutas kiivris pead, keeras ringi ja sõitis mu vennale järele. Hea, et asi piirdus 400€ trahviga, mitte enda vigaseks sõitmisega - selleks ju politsei väljas on, et ühtesid kaitsta enda ja teisi teiste eest. Peaks venna hoopis võistlustele kutsuma, siis saab siin nendega lähemalt tutvust teha, mõtleb natuke ohutuse teemadele ja tunnek häbi kui peaks maanteel poistega kohtuma. Vabandust, neil on üks tüdruk ka, kes on ka mulle väga sümpaatne inimene.

Baileyga Pirital

Oleme Baileyga sel suvel palju Pirital käinud, sest meie kodust on sinna ainult 25 minutit läbi Kadrioru jalutamist. Ükskord saime ka Onu Mupo käest pahandada, et meil rihma polnud.

Mind linnaujulas ujumine ei rõõmusta, aga kui Russalka juurde jõuame, muutub Bailey juba kärsituks ja kui luban, siis tormab kohe lainetesse hullama. Ei mäleta korda, mil oleksime sinna läinud ja Bailey mõne teise koeraga mängida poleks saanud. Viimane kord kohtusime teise labradoriga, kellega mängiti sellist mängu, mida ma polnud teda veel mängimas näinud - seista vastamisi teise koeraga ja haukuda vahetpidimata. Seni koerad haukusid, kuni üks mees ligi astus ja palus meid, kas saaksime lasta koertel 5 minutit vaikselt olla. Neil käisid filmivõtted.

Pühajärve triatlon

Augusti algul kui selleaastane motoreis oli seljataha jäänud, olime koos Motohundi meeskonnaga abis Trismile klubil Eesti suurimat triatlonivõistlust turvamas. Nagu viimase aasta võistlustel, oli ka seekord mu ülesandeks veest väljunud ja jalgrattaga maanteele suundunud liidri turvamine. Seekord sain turvata naiste liidrit. Ferroline 111 võistlusel oli suur au tagada Alma Sarapuu turvalisust, kes oma sünnipäeval peale jalgrattal liidriks tõusmist enam kedagi ka jooksurajal mööda ei lasknud ning sellega ka naiste arvestuses võistluse võitis.

Saime ka veidi vihma, kuid võrreldes reisi jooksul Poolas saadud vihmaga, oli see nagu pisike vihmasabin.

Sel aastal on "teenekad" turvajad saanud uhked neoonvestid. Tavapäraselt kasutavad neid mootorratturid, kes sõidavad valgel rattal ja peatavad mõnikord teisi liiklejaid, et nendega näiteks kiiruse teemal juttu ajada.