1998. aastal lõpetasin keskkooli ja selle tähistamiseks käisime klassikaaslastega Stockholmis. Ega ma sellest muud ei mäleta, et kui omal olid võileivad kaasas, veinipudelit avasime küüneviiliga ja kajutid olid allpool veepiiri nii, et hommikul hakkas jää laevakülgi hõõruma. Aa seda ka, et oli tormine ja 9nda teki diskoteegis polnud tantsimisega palju vaeva näha, laev ise tantsitas meid ühest seinast teise.
Sel korral lihavõttepühade ajal uuesti sinna minnes esines meile laeval Terminaator, kus sai lava ees paari meetri kauguselt kogu bändi näha. Nüüd kirjutades on taustaks nende lugu "Las tuiskab".
Nüüd 18 aastat hiljem oli samasugune atmosfäär nagu siis - päike paistab, inimesed on muretud ja tänava ääres istuvad inimesed juba kevadiselt kohvikutes.
Vanalinnast (Gamla Stan) läbi jalutades jõudsime Södermalmi saareni, kus on valida kas liikuda paremale Monteliusvägenile või vasakule Fjällgatanisse. Valisime viimase, sest soovisin väga minna Fotografiska fotograafiamuuseumisse. Seal oli avatud mitme fotograafi näitused.
Eriti meeldis mulle Erik Johanssoni fotode näitus "Imagine: Created Reality", mis on avatud kuni 10. aprillini.
Veel meeldis mulle vaimse puudega inimestest tehtud fotoseeria, kus minu jaoks oli välja toodud nende sisemine ilu välist ilu rõhutades. Näiteks alloleval pildil on üks tüdruk Kleopatraks grimmeeritud ja kostümeeritud. Näitus on avatud kuni 5. juunini.
Peale jalutuskäiku püüdsime mitmesse populaarsesse kohta sööma minna, kuid kahjuks olid kõik kohad täis ja ilma broneeringuta ei pääsenud löögile või olid päris suletud. Sihtisime mõndasid kohti, mida soovitas veebileht visitstockholm.com, kuid leppisime lõpuks ikka Kebab House praega. Pärast praadi käisime veel kohvikus, et saaks ikka kuulsat kaneelisaia ka süüa, mille kõrvale võtsin Matcha piima.
Nüüd tahaks veel minna, sest vaadata on seal palju. Järgmisel korral võtaks ette Djurgardeni saare, kus on loomaaed, akvaarium, Skanska vabaõhumuuseum, Vaasa laevamuuseum ja ABBA muuseum.
