2017. aasta kokkuvõte

Viimastel aastatel olen nii vähe bloginud, et olengi ainult aasta kokkuvõtteid teinud. Eks ajad muutuvad ja sotsiaalmeedia toob ka uusi võimalusi, nii postitangi pigem üksikuid pilte Instagramis @kartvaht.

Küll aga on blogi hea koht kus teha pikemaid postitusi nagu aasta kokkuvõte.

Et ma 2016. aasta sügisel asusin Tartu Ülikooli õigusteadust õppima, siis tudengile kohaselt kulges jaanuar peamiselt eksameid ja arvestusi tehes. Õppeinfosüsteem ÕIS näitab, et olen sooritanud loogika, õigusfilosoofia, majandusteooria ja õiguse entsüklopeedia eksamid ning saanud arvestuse psühholoogias. Karistusõiguse osas mul arvestust sel aastal sooritada ei õnnestunud, aga see ongi teise kursuse aine. Detsembris sai meil majaehituse osas kopp maasse löödud ja nii tehti jaanuaris ära suurem osa vundamendiehitusest. Kui algul oli plaanis teha lintvundament, siis pärast kopa tööd selgus, et maa on vesine ja sest põhjavesi on kõrgel ning tuli teha plaatvundament. Kokkuvõttes läks see küll kulukamaks, aga et vundament on maja kõige olulisem osa, mille peal kogu maja, siis oli see hädavajalik.

Veebruari alguses veetsime kaks nädalat imelistel Seišellidel. Need on saared keset India ookeani, 1000 km Madagaskarist kirdesse. Käisime Mahé saarel, millel asub pealinn Victoria. Veetsime mõned päevad Takamaka rannas. Siis sõitsime Praslini saarele, millel on imeilusad rannad ja rahvuspark, kus kaitstakse paljusid endeemilisi liike. Muu hulgas coco de mer´i (maailma suurim pähkel) ja musta papagoid. Kõige viimaks sõitsime La Digue saarele. Tõeline paradiisisaar, kus sõidavad vaid mõned autod, enamasti liigutakse ringi jalgrattaga. See on ka väga paljude romantikute lemmikkoht abiellumiseks. Pahupoole pealt on see, et söögi poolest see maa ei hiilga - endise prantsuse kolooniana saab seal süüa röstsaia moosiga ja puuvilju. Hinnad normaalsema söögi söömiseks on üsna krõbedad. Loodus on aga vastukaaluks väga ilus. Mulle meeldis kõige rohkem see, et seal on nii tohutult palju erinevaid linde, keda meil väga raske tabada on. Teiste seas näiteks rookoovitaja, hüüp, hallhaigur, veisehaigrud (turul nagu meil varesed) jne. Lisaks ka kohalikud linnud nagu sinised tuvid ja bülbüllased.

Veebruar ja märts kulusid töö, kooli ja kodu vahel sõites. Et ilmad muutusid juba päikselisemaks ja valgust oli rohkem, leidsin ka aega koeraga rabas käia.

Märtsi algul sain kokku endiste kolleegidega. Tunne on nagu oleks eile jutt pooleli jäänud - ikka nii omad ja head.

Märtsi lõpus hakkasid juba maja müürid kerkima.

Aprilli algul möödus aasta sellest kui kass Kratt meie juurde hoiule tuli. Oleme üksteisega juba nii ära harjunud, et Kratt kannatas ükskord isegi selle ära kui ma kogemata ta saba peal istusin - nuttis kaeblikult, aga küünte ja hammastega vastu ei hakanud.

Aprilli algul käisin ka ühe tellimustööna motokrossi pildistamas. Siis avastasin ka lõpuks RAW-failide pildistamise saladuse. Tavalist JPG-faili enam pildistada ei taha.

Aprilli lõpus sai Bailey juba 12 aastaseks. Kuigi kondid on vahetevahel kanged ja kõrvakuulmine pole ka enam hea, on ta endiselt terve ja rõõmus koer. Käisime tema sünnipäeva puhul Pizza Olives lõunatamas, kus Bailey sai koka poolt tehtud valiku lihalõike.

Mai algul kolisime jälle maale. Ikka hea on kui saab peale tööpäeva värske õhu käes olla. Kõige rohkem rõõmustas muidugi Kratt, kes sai jälle üle poole aasta taaskord vabadust nautida - püüda hiiri, liblikaid ja linde.

Mai alguses korraldasime sõbrannadega pinginaabrile tüdrukuteõhtu ning mai lõpus toimusid ka tema suured ja traditsioonilised pulmad, mida tänapäeval kohtab juba harva.

Mai ja juuni kulgesid peamiselt õppimise tähe all. Kui juunis said lõpuks viimane eksam läbi, siis viskasin ennast muru sisse pikali ja tunne oli nagu võil säriseva panni peal - ma oleks sinna muru sisse ära sulanud. Väga väsitav perioodi oli möödas ning kui suvel sai ainult tööl käimisega piirduda, siis see tunduski justkui puhkus, sest peale tööd võis olla niisama. Kasutasime seda aega Baileyga suvel metsas jalutamas käies ja uut Go Pro 5 kamerat katsetades.

Juuli algul saime jällegi pulma. Seekord siis Raivo venna pulma. Laulatus toimus Peetri kirikus (kirikuõpetaja tegi oma mobiiliga pruutpaarist peale laulatust pilti - moodsad ajad) ja pulmapidu peeti Alatskivi lossis oma pere ja sugulaste ringis.

Käisin ka mitmel triatloni ja jalgrattavõistlusel turvamas või kohtunikuks. Näiteks Tartu Noorte meistrivõistlustel maanterattasõidus, Tartu Mill Triatlonil, Ironmanil ja SEB sügisjooksul. See jäi viimaseks aastaks - enam ei leia enda jaoks selles arengut, see on liialt rutiinseks ja koormavaks muutunud.

Juuli keskel käisime ka American Beuty car Show´l Haapsalus. Bailey võttis ka kogu üritusest osa, sh kiirendusvõistlusest Haapsalu lennuväljal, kus tal oma kõrvakuulmise puudumise tõttu oli suhteliselt mugav olla.

Oktoobri algul käisin oma Veeriku Koolis õpetajate päeva puhul tundi andmas. Võtsin õppealajuhataja loal ka Bailey kaasa, kes laste suurest vaimustusest väga ära väsis lõpuks.

Oktoobris õnnestus mul oma silmaga virmalisi näha. Et ma selleks üldse valmistunud polnud, siis ei saanud pilt just eriti terav. See andis aga uut hoogu juurde, et nende saabumist jälgida ja selleks järgmine kord valmis olla.

Oktoobri lõpus sain lõpuks breketitest vabaks - nüüd saan jälle naeratada.

Sel aastal otsustasime sõpradega, et me suvel tsiklitega kuskile ei lähe (sellest ka suvel tööl käimine) ja puhkame hoopis soojal maal. Novembris ootaski meid järgmine reis, seekord Balile. Balil meeldis mulle loodus, inimesed ja nende söögid. Mõnus koht puhkamiseks. Kuigi vulkaan Agung ähvardas purskama hakata, saime me seal siiski enne suuremat tuhapilve käidud.

Terve aasta möödus vaikselt ehitades. Minu tegevus piirdus küll peamiselt pangaga ja kinnisvarahindajatega suheldes, eelarvet jälgides ja teatud kohtades mingite otsuste tegemist, aga ka näiteks aiapoodides. Peale reisi kolisime sisse oma uude koju.

Kokkuvõttes oli väga edukas aasta. Sai käidud tööl, koolis, maja ehitatud ja reisil!! Loodame, et järgmine aasta on veidi rahulikum ja saab piirduda ainult tööl ja koolis käimisega :)