Haapsalu sall

Eelmise aasta veebruaris märtsis alustasin oma sõbranna Kairi õhutusel Haapsalu salli kudumist. Et tegemist on salliga, mille ajalugu ulatub isegi pooleteise sajandi kaugusele, oli aukartus väga suur. Kõrgetele riigipeadele kingitakse Haapsalu salle - nii Hispaania kuninganna Sofiale, meie kolmele presidendiprouale kui ka Rootsi kuningale Carl Gustavile. Viimasele kingitud salli muster kannab nime kroonprintsi sall, mille muster on päris keerukas jälgida, kuid salli ilu see-eest aga mitmekordne. Kairil on kroonprintsi salli keskosa valmis ja ehk ei jää need äärepitsid ja nende õmblemine ka enam mägede taha, et ta saaks lõpuks sa selle salli ilu presenteerida.

Mina valisin oma salli mustriks pööratud piibelehe kirja ning äärepitsiks samuti ohtralt nuppe. Looduslikud lille ja lehe mustrid on vanimad Haapsalu salli koekirja mustrid, sest need on inspiratsiooni saanud meie ümber loodusest.

Haapsalu sall raamil:

Haapsalu sall raamil (lähivaade):

Haapsalu sall raamil (veel lähem vaade):

Üks pilt ka tegelasest, kes valvas ja jälgis hoolega salli kuivamist:

Haapsalu sall peaaegu täies hiilguses:

Kui ilmad ilusamaks lähevad, siis tuleb üks suurem käsitööna valminud asjade presentatsioon koos kandjaga :)

Ithaka Maria - Hoppa Pa-Rei!

Olle tungival soovil midagi rõõmsamat mu blogis näha. Ära Sina palun blogima hakka, selleks on Vanakas ja Teletupsude õlad!

Kogemus

Koer nagu lapski, õpib läbi kogemuse. Paar nädalat tagasi oli olnud ilm nii niiske ja järsku kõik ära jäätunud, et mu auto tagaluuk ei tulnud lahti. Koera aga olin juba kaasa võtnud. Et talle mitte pettumust valmistada, panin koera eesistuja jalgade kohale. Lippasin korraks poodi ja tagasitulles istus koer eesistuja koha peal. Koer sai sugeda. Ise mõtlesin endamisi, et see on juba teine kord. Esitan endale küsimuse - miks koer arvab, et nii võib? Ma ei ole kunagi lubanud tal istme peal olla.

Täna aga lubasin emal koera kaasa võtta kui ta õele külla läks. Tagasitulles läksin aga mina parasjagu trenni ja nägin, et koer istus tagaistmel. Trennis olles viisin lõpuks otsad kokku ja sain vastuse oma küsimusele. Koer arvab, et nii võib, sest ta on seal ennegi istunud. Nagu ma ütlesin, koer õpib läbi kogemuse. Et mulle ei meeldi, kui koer istme poriseks istub ja pahandada ma temaga ka siis ei tohiks (sest ta on ju õppinud, et nii on ok). Rääkisin emaga, et ehk saaks ta teinekord koera ka eesistuja jalgade juurde panna, sest kui mul luuk lahti ei tule, mul valikut ei ole, aga emal on. Ema vabanduseks oli see, et tekk on all. Nojah, aga kui koera seisukohast vaadata, siis ta vaatab, et see mu oma viga, et ma talle oma autosse tekki alla pole pannud.

Eks see ole nii, et kui muna õpetab kana, siis sellest midagi head välja ei tule. Nö kompromiss on siis see, et ema ei võta teda kunagi kuskile kaasa. Eks ta rahuneb maha ja saab ise ka aru, et valikuid ju on teisigi kui koera istme peale istuma õpetada.

 

Smilers - Annika

Oli öö või oli päev...
tal oli sellega harjund,et igal pool kui võluväel jäid kõik teised ta varju.
Ta suveöödes hõljus kuningannana.
Neid aegu tagasi ei saa...

Väikses köögis üksinda,istub vaikselt Annika...
väljas ulub tuul ja lehed on maas.
Sadatuhat pisarat sajab alla vihmana,suvi armutult on sügiseks saand...

Murtud saak ja südamed jäid tast roiskuma maha,
ei valinud kohta ega vahendeid,tal oli vaja vaid raha.
Kuid kell käib kõigile ja aeg teeb oma töö..
kõik haihtus õhku üle öö... 

Travis - Love Will Come Through

Maru käpikud

Maru on üks äge tüdruk. Kokkab ja koob. Tema kokaraamat on mul riiulis olemas. Aga ammu olen mõelnud endale teha sellised kindad nagu Maru neid 7 aasta jooksul kõvasti teinud on. Isegi lõng oli juba ammuilma ostetud. Ei jõudnud nende kinnaste tegemiseni enne, kui sõbranna palus, et ma talle sellised kindad teeks. Aukartus oli suur - terve õhtu pusserdasin proovilappi ja samal ajal Excelisse skeemi teha, et mummud käpikute peale ühtlaselt ära jaguneks ja üksteisel liiga otsas ei oleks ning et mummud ikka glamuurse mõõdu ka välja annaks. Tulemuseks said sellised käpikud:

Bruno Mars - Grenade

Suhteline

Kõik on suhteline. Alati sõltub hinnangu andmine sellest, millise nurga alt vaadata.

Ühel õhtul läksime Baileyga  jalutama. Peale tunnist jalutuskäiku Toomemäele ja tagasi tahtsin Selveris asuvast sularahaautomaadist raha välja võtta. Et ma koera mitte mingi hinna eest üksi välja ei jäta, mitte sellepärast, et ta ära jookseks, vaid halvad inimesed võiksid temale liiga teha või ta minult üldse hoopis ära võtta. Jalutasin koer jala kõrval automaadini, mis on üsna välisukse lähedal. Olin juba toiminguid lõpetamas, kui turvamees küsis, et kas see on minu koer? Jah. Selle peale ütles ta mulle nii leebelt antud olukorras kui veel sai olla: "Iseenesest siin koeraga olla ei või!" Vastasin, et tean jah, ma kohe lähengi ära. Eks ta pidi seda teiste inimeste pärast ütlema. Samas, aga Saksamaal ja Austrias võib koertega minna igale poole, kus toidukaupu ei müüa. Ma võiksin vabalt Baileyga Kaubamaja Toidumaailma vorstilettide vahel läbi jalutada ja ma tean, et ta ei teeks seal midagi, mis kedagi häirida võiks. Teised seda ei tea. Novembris käisime sõpradega Kohtla-Nõmmel seiklemas ja ööbisime mõisahotellis. Baileykesel lubati isegi hotellis ööbida ja valge diivani peal magada, aga näed Selverisse ei tohi.

Või näiteks üle-eile sain trahvi parkimispiirkonna algust tähistava märgi vahetus läheduses (olin unine ja prillideta, jälgisin  muidu küll märke). Trahvi summa 15 euri sentidega. Eelmisel nädalavahetusel olin just sõbrannale käpikud kudunud sama raha eest. Kulutasin nende tegemiseks vast kokku 15 tundi, sest ühe käpiku pidin näpuka pärast üles harutama. Hea, et siis teenisin endale trahvi maksmiseks raha. Või siis võin seda trahvi võtta ka kui parkimistasu. Terve päeva eest peaaegu kesklinnas parkimise eest ei olegi see nii palju. Tallinnas saab Balti jaama juures selle tasu eest ainult paar tundi parkida. Ahjaa, kui käpikute kudumisele kulunud aja eest oma põhipalka küsinud oleksin, siis oleksin pidanud 3 korda rohkem küsima :)

Kõik on suhteline.