Koer nagu lapski, õpib läbi kogemuse. Paar nädalat tagasi oli olnud ilm nii niiske ja järsku kõik ära jäätunud, et mu auto tagaluuk ei tulnud lahti. Koera aga olin juba kaasa võtnud. Et talle mitte pettumust valmistada, panin koera eesistuja jalgade kohale. Lippasin korraks poodi ja tagasitulles istus koer eesistuja koha peal. Koer sai sugeda. Ise mõtlesin endamisi, et see on juba teine kord. Esitan endale küsimuse - miks koer arvab, et nii võib? Ma ei ole kunagi lubanud tal istme peal olla.
Täna aga lubasin emal koera kaasa võtta kui ta õele külla läks. Tagasitulles läksin aga mina parasjagu trenni ja nägin, et koer istus tagaistmel. Trennis olles viisin lõpuks otsad kokku ja sain vastuse oma küsimusele. Koer arvab, et nii võib, sest ta on seal ennegi istunud. Nagu ma ütlesin, koer õpib läbi kogemuse. Et mulle ei meeldi, kui koer istme poriseks istub ja pahandada ma temaga ka siis ei tohiks (sest ta on ju õppinud, et nii on ok). Rääkisin emaga, et ehk saaks ta teinekord koera ka eesistuja jalgade juurde panna, sest kui mul luuk lahti ei tule, mul valikut ei ole, aga emal on. Ema vabanduseks oli see, et tekk on all. Nojah, aga kui koera seisukohast vaadata, siis ta vaatab, et see mu oma viga, et ma talle oma autosse tekki alla pole pannud.
Eks see ole nii, et kui muna õpetab kana, siis sellest midagi head välja ei tule. Nö kompromiss on siis see, et ema ei võta teda kunagi kuskile kaasa. Eks ta rahuneb maha ja saab ise ka aru, et valikuid ju on teisigi kui koera istme peale istuma õpetada.
No comments:
Post a Comment