Nüüd, kus ma olen oma kodus saanud elada juba peaaegu 3 kuud, olen siin saanud natuke asju märgata. Selle tulemusel on veendumus, et see kodu on mulle armas, ainult kasvanud.
Tulin reedel turult pistsin peterselli teetassi, lõikusin sibulaid ja tilli, et keedukartulite kõrvale värsket salatit teha ja äkki on see vaatepilt mulle nii armas. Leian ennast mõttelt, et kas see on minu kodu, mis mulle vastu vaatab. Kõik asjad on nii minu moodi ja sobivad omavahel.
Isegi tükeldatud rabarber oma roosaka-roheka varjundi seguga on armas vaadata ja tekitab isu seda jäädvustada. Talveõhtul vaatan seda pilti ja meenub, et sügavkülmas on rabarberit, millest kooki kuuma tee kõrvale teha.
Segadus vannitoa kapil ei peaks olema asi, mida tahaks meelde jätta ega ammugi jäädvustada. Mulle aga jällegi mitte, sest segadus tekib ju siis kui elatakse ja ma elangi siin. Minu tegevusest jääb midagi maha, näiteks väike naiselik segadus.
Mu kodu asub linnas, aga kui tahan siis jalutan 10 minutit ja saan endale vaasi korjata peotäie kortslehe õisi ja piimanõgeseid. Nii lopsakaid kortslehti ja nii palju ei ole ma mitte kuskil näinud.
Täna õhtul tegin pildi pannitäiest pastast, mille retsept on omalooming. Kanahakkliha, riivitud porgandi ja brokkoliga pasta. Kairi ja Veiko käisid söömas. Gerli ja Olle, kus te jäite? Igal aastal saab mai lõpus mu juures pastat - omamoodi traditsioon juba tekkimas enne rattarallit :)
No comments:
Post a Comment