Kas te olete hulluks läinud?

Mitu aastat rääkisime Kairi ja Taneliga, et teeme endale A-kategooria juhiload. Eelmise aasta ühel augusti õhtul istusin mina Türgis hotelli restoranis ja Kairi Eestis ning otsustasime, et nüüd teeme ära. Lihtsalt oli mingi hullu tembu tegemise tuju. Et siis pidi uuest aastast ka liikluseeskiri muutuma, oli ka vana eeskirja järgi teooria õppimine omaette argumendiks.
Tulin Eestisse ja võtsin ühe sõbraga ühendust, kes koos oma naisega sõidab tsikliga. Otsus kooli minna oli tehtud, aga nii isu äratamiseks ja ka võibolla väikseks soojenduseks, et kus miski tsiklil asub. See juhtus 7. augustil 2010, kui ma sain esimest korda seda tunnet tunda:

Kool algas 10.augustil ja ARK sõidueksami sooritasin ja mootorratta juhtimisõigus omistati mulle 15.septembril. Selle aja sisse mahtus 4 teooriatundi kogumahus 8 tundi ning 13 sõidutundi. Esimest korda viis sõiduõpetaja Enn mind linna sõitma 27. augustil. Päris hirmus oli, sõitsin ainult kiirusega 40 km/h. Kartsin, et ei saa pidama kui vaja :) Linnas sõitsin 6 korda. Eksamipäeva hommikul võtsin sisse 2 palderjani ja läksin platsile. Mõtlesin ikka, et kas ma tegelikult ka oskan, et mis nalja ma siin teen, mina ja mootorratta eksamile. Meil aga oli õnne sattuda parimasse autokooli - Motohunti, kus teooriat andis Verliin ja sõitu õpetasid siis Enn ja Tarmo. Teadsin, et nad ei lase eksamile enne kui ma päriselt-päriselt oskan. Sõiduõpetaja Tarmo andis teada, et mu eksamit võtab vastu Kalju Soots, et ta on hea eksamineerija. Sõitsin ennast platsil soojaks ja tegin suuremalt jaolt ainult kaheksat, sest kaheksa on minu "Achilleuse kand". Eksamil just kaheksat ei pidanudki tegema. Kaldtee pealt kohaltminek, peale seda pidurdus, siis aeglussõit, siis slaalom. Muidu tegin slaalomit alt üles, aga eksami hommikul Tarmo ütles, et ma teeks ülevalt alla, et tuleb kuidagi hoogsamalt välja ja eksamil nii juhtuski. Siis linna minek. Trajektoor: Sepa - Võru - Aardla - Raudtee - Riia - Turu - Sepa. Mitte ühtegi viga, nagu ka ARK teooriaeksamil, mida ma tegin hirmus hoolikalt ja aega läks ikkagi 7 minutit. Ju siis oli teooria nii selge :) Nüüd autoga ka kindlam sõita kui  jälle eeskiri selgeks tehtud. Kaks nädalat hiljem taipasin - eksamineerija oli hirmus tuttav, aga ei olnud mahti mõelda, kust. See oli ju minu B-kategooria väga hea sõiduõpetaja.
16. september tekkis autoregistrisse kanne mu esimese päris enda sõiduki kohta ja selleks on Suzuki GSF 600S Bandit. See sama, millega ma augusti algul proovisõitu tegin. Ostsin oma Suuzu sõbra naise käest. Olin sunnitud oma sõidukitele nimed panema - Suuzu ja Volts, sest nad kippusid segamini minema. Nüüd, kus neil on nimed, enam ei lähe :) Praeguseks olen oma Suuzuga päris heaks sõbraks saanud, kui juhtub ratta alla kruusa või killustikku, siis saame Suuzuga sealt ilusti üle.
Et kui paljusid me selle asjada nakatanud oleme? Täna panid kaks trennikaaslast (Gret ja Bret) ennast 27. juulil algavale kursusele kirja :) Neid me kokku lugeda ei suutnud, keda me Motohundi tiimiga Motoexotical ära moosisime :)

Nüüd küsime endilt: miks me seda varem ei teinud? Kuidas me suutsime nii kaua oodata?
Paljude on hirm, et see asi on kulukas. Nii nagu meile siis öeldi, et kui load juba käes, küll see ülejäänu siis tekib juba iseenesest. Täpselt nii oligi. Päeva peale eksamit ostsin Suuzu, kombe ja kiiver olid selleks ajaks juba olemas. Saapad ja kindad sain sel aastal. Seda kõike uue kodu soetamise ja sisustamise kõrval. Kui ikka väga tahta, siis saad kõik, mis tahad. Pilt sügisesest Motohundi koolituselt "Põikav hunt":

Meie tutvusringkond on kasvanud plahvatuslikult. Esiteks juba need, kes meid õpetasid. Nii ägedad õpetajad, et viisime nad peale eksamite sooritamist õhtusöögile Tsink Plekk Pange. Pang suleti, aga meil jäid pooled jutud veel rääkimata. Sõpruskonnaga on märkamatult liitunud ka need inimesed, keda varem vaid vaevu tundsime, kuid kes samuti mootorratastega sõidavad.
Ja siis leidub inimesi, kes küsivad, et kas te olete päris hulluks läinud? Miks te seda küll teete? Muud teha ei ole? See on ohtlik!!!

Seda on raske sõnadesse panna. Seda peab proovima, see vabaduse tunne ja see rahu, mis saabub siis kui sa paned pähe kiivri, kätte kindad, vajutad alla siduri, käigu sisse ja lased tasakesi siduri lahti samal ajal gaasi keerates...
Üldse on elu pärast seda otsust eelmise aasta augustiõhtul, muutunud värvikamaks, positiivsemaks ja tasakaalukamaks. Sest noh nagu Enn ütleb: Põlved paaki ja pilk kaugusse!
Pilt motohooaja avamise paraadilt 30. aprillil Tartus:

Põhjus, miks ma sellest alles nüüd kirjutan, on see, et alles nüüd saime Gerlile ja Ollele seda uudist väikse paraadiga mootorimürina taustal teada anda. Vahepeal oli küll hirm vahele jääda, sest teada on, et Olle on põhjalik ajalehelugeja ja mõned pildid meie tegevusest tuli avalikus Postimehes ja Valgamaalases.