Ma olen õnnelik, et mul on tore pere, hoolitsev ja muretsev ema, vend, kellele võin alati loota. Mul on oma armas kodu, kus veedan hea meelega palju aega. Mul on toredad sõbrad, kelle juurde sel nädalavahetusel sõita plaanin. Mul on armas koer, kelleta oma elu ette ei kujutaks ja kelle kaotust ma väga kardan. Juba üle 2 kuu on mul ka kaks kassi, kellest üks on arglik, aga lähedust otsiv, teine aga nii julge ja pealetükkivgi, et mu sõbralik labrador aegaajalt urinaga eemal palub hoida. Mul on toredaid hobisid nagu fotograafia, rulluisutamine ja jalgrattaga sõitmine ja kudumine. Mul on oma auto, mis annab mulle vabaduse, minna koos koeraga kuhu iganes ma tahan. Mul on mootorratas, mis tekitab veel suurema vabaduse tunde, kui auto, kahjuks ei saa ma sellega koera kaasa võtta. Majanduslikult on seda kõike võimalik olnud endale lubada, sest mul on hea töökoht, mille olen saanud tänu sellele, et võtsin koolis käimist tõsiselt ning mu koolis ja töö käigus omandatud teadmisi ja oskusi hinnatakse kõrgelt. Mul on ägedad töökaaslased, kellega oleme vaimselt väga ühes elemendis. Kaks korda nädalas seisan klassi ees, kus mul on vastutusrikas ja endale rahuldust pakkuv ülesanne teha õpilastele selgeks, kuidas liikluses käituda.Lisaks on mul üks armas õpilane, kellele ma mootorrattaga sõitmise saladusi õpetan. Tänagi saatis ta mulle sõnumi, et ta eksam on 3 nädala pärast, et kui ta reisilt tagasi tuleb, siis hakkame kõvasti treenima. Sealt tuleb suur emotsionaalne laeng. Mul on oma ettevõte, mida pean oma põhitöö kõrvalt. Sõbrad on lihtsalt palunud, et aitaksin neid raamatupidamise alaselt ja eks kulutatud aja ja mu oskused on nad ju nõus mulle hüvitama.
Selle kõik kipun ma unustama kui vaatan otsa oma tõelisele hirmule, et ma olen üksi. Mida rohkem ma seda kardan, seda väiksemaks läheb võimalus, et ma kellegi leian. Saad, selle, millest loobud. Pean loobuma, sellest kõigest, mis on olnud, nendest inimestest, kes mulle on haiget teinud, nendest, kellele ise olen haiget teinud. Olema ainult iseendaga, üksinda, saama õnnelikuks üksinda, et ma õnnelikuna tõmbaks ligi seda inimest, kes mind tõeliselt väärt on. Ma ei ole egoistlik, ma olen lihtsalt hea. Iga päev.
2 comments:
Tunnen Sind, kuid ei saa öelda, et Sind tunnen.. Sinus on palju rohkem, kui välja näitad.
Meil kõigil on omad hirmud- mõned väiksemad, teised suuremad.
Mõnikord on vaja oma hirme endale tunnistada, mõnikord jällegi eitada.
Oluline on mitte nende peale mõelda...
..eriti siis kui oled leidnud selle "midagi".
Kuidas ja millal me saame aru? Tagantjärgi tarkusena saan Sulle abiks vaid lausuda: Tagantjärgi tarkus on alati kõige suurem! ;))
Mõni kord need "head" ei julge meile ligineda, sest arvavad, et ei vääri meid, ei vääri nii häid...
Tegelikult väärivad ja väga, kuid ka neil on omad hirmud, mistõttu me neist tihti ei tea või ei saa sotti...
Liialt sageli ei oska me tunda rõõmu "leitu" üle, sest meie hirmud taas haiget saada hoiavad pilvi meie õnneliku taeva ees.
Kokkuvõtvalt- oled ulme! Kui Sind ei tunneks, siis ei usuks et oled võimalik ;)
Soovin tugevat kindlust Sinuga kohtumiseks neile, kes Sind tõeliselt väärivad ja keda Sina tõeliselt väärid!
Päikest Sulle!
;)
Aitäh, Enn! Sa ikka kohe oskad hingele kosutust anda sellega, et Sa lihtsalt mõistad, millest iganes juttu ei ole!
Saan Sinu kirjutatust kinnitust, et olen õigel teel. Ma ei tohi liialt muretseda ning võtma asju vabamalt. Samas pean ennast hoidma ja oma väärtushinnangutele toetudes oma mõtete ja tunnete tasakaalu leidma. Eks see postituski ole kinnitus endale tulevikku juhuks kui peaksin jälle oma kindla raja pealt kõrval kalduma kippuma.
Aitäh, et olemas oled, nii lihtne ja hea!
Post a Comment