Eile hommikul läksin tööle nagu igal tavalise töönädala alguses. Lõuna ajal läksin koju sööma. Kodus olles helistas mulle J., et ta annaks mulle kiirelt andmed tema ühe ettevõtte majandusaasta aruande kokkupanekuks, mida oli talle lubanud teha. Samal ajal tõi ta mulle pakiteate, mida olin juba vähemalt nädala ootanud - minu uued päevitused otse Hong Kongist :) J. kõnet lõpetades avastasin, et olen V. käest saanud kõne. Peale lõunat tõin paki postkontorist ära, läksin tööle ja panin kiirelt aruande kokku. Siis helistas V. uuesti ja ütles, et neil M.-ga tuli hullult hea idee, et ma tuleksin kolmveerand kolme ajal harjutusplatsile. Seal olles sattusin vastamisi Motoaida poisiga - mõlemad jäime pikalt otsa vaatama, et kust ma seda nägu tean, siis mulle meenud ja aitasin temalgi meenutada. Ta aitas mul kolmapäeval lõpuks tsikli keti normaalsesse pingutusastmesse panna, sest kaks eelmist katsetust rehvitöökojas ja oma maja taga remonditöökojas jätsid keti nii pingule, et valus kuulata ja veel valusam sõita. Mitte, et Tartus poleks enam kuskil ketti pingutada, vaid sõit Puhja (Motoaita) sai võetud ette, sest vennal oleks ka ikka lõpuks ratast vaja. Lisaks oli platsil ka L., kellega just eelmisel päeval tegime Raadil põikeharjutusi. Idee seisnes selles, et kolmapäeval on Jõgeval linnamäe krossirajal rahvusvaheline motokrossi võistlus ja seal oleks vaja üle anda üks peaauhindadest. Vaatasin kiirelt kalendrisse ja ütlesin, et saan õpilastega nii räägitud küll, et kolmapäeval tundi ei tee ja eksami lükkasime nagunii järgmisse nädalasse. Enne tööpäeva lõppu saatis üks väga hea, aga praegu eemalviibiv sõber hea muusikalingi. Õhtul rääkisime loengus õpilastega ka järgmise nädala plaani läbi, kõik olid nõus, et eksami teeme järgmisel neljapäeval ja selleks, et materjal ikka läbi saaks võetud, tegime eile tunni 40 minutit pikema. Kannatliku põnevusega istusid õpilased 2 tundi ja 10 minutit paigal, et iga tehniline nüanss auto ehituses ja selle hooldamisel ei jääks tähelepanuta. Ainult 4 õpilast ei saanud päris lõpuni jääda :) Loengu ajal kuulsin vaikse värina järgi kuidas keegi mu telefonile helistab. Kursavend oli helistanud. Peale loengut helistasin kohe tagasi. Alati rõõmsal K. oli väga tõsine hääl ja ta küsis kus ma olen ning palus väga kohkunud olekuga kas oleks võimalik minuga kokku saada. 10 minutit peale mu kojujõudmist oli ta minu juures. Viimati rääkisime neljapäeval kui ta hakkas paduvihmas ja äiksetormis Tallinna poole teise kursavenna P. juurde minema, peale mida pidi ta Soome sõitma. Sünnipäev Soomes oli lõppenud sellega, et sünnipäevalapse vend oli teiste ärgitamisel alkoholijoobes pea ees jõkke hüpanud, korra vee peale tulnud ja kadunud peale seda jäädavalt... Kõik olid sügavas šokis ja nii ka temagi, kes otsis enda seest vastust kas ta oleks saanud veel midagi teha, et saaks lõpuks südamerahu tagasi. Rääkisime õnnetuse üksikasjadest ja sellest, kuidas keegi antud olukorras käitus. Aitasin teda veidi lähemale sellele, et see, mida nad tegid oli niigi palju, mida teha, sest teda leida oleks olnud praktiliselt võimatu, sest aeg on sellisel juhul väga lühike ning Soome päästjadki ei rutanud kohale, sest seal ei ole enam midagi teha. Sügav kummardus Soome süsteemile, kus kutsuti kohe ka psühholoogid kohale, kes aitasid šokis olijatel hakkama saada. Käisime koos söömas, tegin talle ühe sõbrakalli ning peale seda läks ta koju, kus lootis sel õhtul üle hulga aja und saada. Võtsin auto ja koera ning plaanisin Prismasse minna, et lõpuks kassidele süüa osta. Kodutänavalt välja keeramise järel helises telefon ja R. kutsus Statoili kohvile. Tegin teda nähes talle ühe sõbrakalli, sest sel päeval oli üks poiss Eestis tsikliga surma saanud ning see tuletab meelde, et kalleid inimesi enda ümber tuleb hoida. Prismasse ei jõudnudki, aga selle asemel sai Bailey Statoilis hängida (loe: kõigi tähelepanu endale nuruda), mille tulemusel ta oli õhtul kohe silmnähtavalt väsinum kui tavaliselt. Läbi linna väikse ringiga koju sõites avastasin, et kursavend oli tänuliku sõnumi saatnud, saatsin talle lisaks mõned lohutussõnad veel sõnumi teelgi. Läksin koju magama. Iga päev on tavaline kui me võtame seda tavalisena. Kui me oleme iga antud päeva eest tänulikud ja oskame iga kingitud päeva hinnata, on iga päev meie jaoks eriline.
No comments:
Post a Comment