Alates ajast kui ma oma uude koju kolisin, mõlkus mu peas mõte, et mul võiks rõdu peal üks mänd olla. Et mu üks väga hea sõber ja reisikaaslane on aednik, siis tema aeda vaadates ja tema nõuandeid kuulates, sai selgeks, et see võiks olla musta männi väike vorm. Mändidega on mul kuidagi oma suhe. Märkamatult on mu kodus uksed ja aknalauad ning isegi vannitoa kapp männipuidust.
Vaatasin ühtesid ja teisi, kuni ühel päeval tõi see sama hea sõber mulle minu männi ladina keelse nimega Pinus Nigra "Helga". Terve suvi kasvas ta rõõmsalt, ajas uusi võrseid ja läks mu reisi ajal eriti roheliseks, sest noortest kasvudest ilmusid nähtavale okkad.
Nüüd aga on ilmad järjest jahedamad ning pidin mõtlema ka selle peale kuidas aidata oma okkalisel sõbral talv üle elada, juhuks kui peaks sama käre talv tulema nagu viimased kaks. Et emal-isal olid mõned puidujäägid keldris, rääkisin neile ideest. Andsin mõõdud ning varsti oligi kast valmis. Täna olles maganud kella 14ni, võtsin peale ärkamist kätte ja immutasin seda nii seest kui väljastpuidukaitsevahendiga.
Mõni tund hiljem peale koeraga jalutamist, tulin koju ja hakkasin penoplastiga kasti soojustama. Ehituspoes küll pakuti, et peno on koos paigaldusega töömehelt, siis ma viisakalt keeldusin selles öeldes, et aitäh ma saan ise hakkama.
Valmis kast näeb välja nagu kookospähkel - väljast tumepruun koorik ja seest pehme valge.
Et penoplasti oli veel järel ning kastis peale männi kasti proovimist ruumi veel oli, sai kast kaks kihti 2 cm penoplasti. Mänd sisse, männile pai ja tagasi rõdule oma kliimasse.
No comments:
Post a Comment