Laupäeva lõuna ajal helistas tuttav ja ütles, et homsele jooksumaratonile oleks vaja mootorratast koos juhiga raadioside vahendaja vedamiseks. Rada on mulle juba Tartu Rattamaratonist tuttav, seega teadsin täpselt, et minu rattaga pole sinna ennast ja oma ratast ning eriti veel kaassõitjat lõhkuma mõtet minna. Küsisin otse kas sõita on vaja rajal või raja kõrval. Peale mitmeid kordi pärimisi sain oma tuttavalt kinnitust, et raja kõrval. Helistas ka korraldaja, kes kinnitas, et ei mulla ja märja peal ei ole vaja sõita. Sõitsime laupäeva õhtul rajani viivad kõrvalteed läbi, et kindel olla, et need sõidetavad on. Väga head teed olid.
Hommikul 20 minutit enne starti sain korraldusmeeskonna esindajalt teada, et siiski on vaja rajal liidri ees sõita... Paha, väga paha... Küsisin kas rajal on libedat pehmet mulda ja muda. Ei tohiks olla, ei tea.
Kahtlane... Oeh, annan oma parima.
Hoolimata sellest, et mu ratas olemasolevate rehvide tõttu pole ettenähtud mudas ja märjal mullal sõitma, piirdusime õnneks Madis Kiviloga ainult ühe korra kohe alguses suures mülkas kukkumisega. Esiratas kaotas paksus mudas juhitavuse. Ehk oleks saanud suure hooga sealt läbi, aga ei ole ka kindel, võib-olla oleks siis tagajärjed hullemad olnud. Porine ratas ja marraskil säär. Madisega kõik korras, vähemalt nii ta väitis.
Peale finišit (kus ma ka ilma instruktsioonideta valesse kohta sattusin) jäin finišikoridori lõppu Madise palvel ootama. Inimesi aga muudkui tuli ja tuli juurde ning arvestades korraldaja esmast tagasisidet, et ma valest kohast sisse tulin, otsustasin juba väga hullu ülerahvastatuse vältimiseks koridorist teisele poole piiret ettenähtu alasse minna. Sõitsin külaliste ala lähedusse ja püüdsin sinna sisse saada nagu jutt oli, et sealt leiab mind Madis ka üles. Sinna sisse ei lastud, öeldi, et pressi ja moto käepaelad viidi sekretariaati. Vantsisin seal unarusse jäetuna ringi, ise koguaeg ringi vaadates, et kus Madis on, juhuks kui tal mind veel vaja on. Läksin lõpuks siis sekretariaadi suunas kui nägin et korraldaja püüab mulle helistada, aga võrgu ülekoormuse tõttu ta minuga ühendust ei saanud.Sekretariaadis jooksis korraldaja mulle vastu ja ütles, et helistas mulle 4 korda, Madis otsis mind, meil oli kriis aga nüüd on see juba möödas. Küsisin et mis ma teha saaksin? Ei midagi. Küsisin siis tagasihoidlikult, et kust ma käepaela saan? Külaliste alast. Ei sealt ei tahetud anda ega sinna ka sisse lasta, sellepärast olengi kadunud olnud. Tule siia, ma annan. Sel hetkel tundsin ennast halvasti. Tulen vabatahtlikuna appi, infot olude kohta ei saa või saan valeinfot, teen asjaolusid arvestades asja maksimaalselt hästi ära ja siis olen nurka visatud. Ei saa süüa ega tänugi. Olin enda ja kõigi peale pahane. Miks ma lasin ennast siia kaasa tõmmata?
Nii ei saa, et vabatahtliku tööga tekitad endale ja teistele ohte juurde. Oma vanemate ja lähedaste jaoks on kõik inimesed armsad ja vajavad hoidmist. Hoolimata sellest, et meil on seljas mootorratturi riided, ei tee need meid purunematuteks. Selle maastiku jaoks on olemas eraldi rattad, kuid kehva ja hilise kommunikatsiooni tõttu oleks võinud ennast, oma ratta ja kaassõitja ära lõhkuda. Noh ennast lõhkusingi, õnneks see mu nädal hiljem toimuvat jooksuvõistlust vast väga ära ei riku. Aga kes selle eest siis vastutanud oleks kui keegi viga oleks saanud? Kui ma oleks jalaluu ära murdnud? Omal vastutusel, sest vastutust ju kokku ei lepitud. Aga ratta kinni maksnud? Tõenäoliselt ise. Ma saan aru, et pealtvaatajate ja osalejate jaoks on väga tore saada ülevaadet rajal toimuvast, aga see ei saa tulla teiste inimeste ohutuse arvelt. Ma saan aru, et triatlonil ma saan ratta peal ehk vähem viga kui siis kui ma ei hoiaks ära auto jalgratturite gruppi sisse sõitmist. Antud juhul oli aga tegemist ju kõigest meelelahutusega. Ohutuse tagamiseks tuleb aega võtta. Kõige rohkem olin enda peale kuri, et ma endale kindlaks ei jäänud! Õnneks mu Dorsik pidas vastu, tubli!
Nii ei saa, et vabatahtliku tööga tekitad endale ja teistele ohte juurde. Oma vanemate ja lähedaste jaoks on kõik inimesed armsad ja vajavad hoidmist. Hoolimata sellest, et meil on seljas mootorratturi riided, ei tee need meid purunematuteks. Selle maastiku jaoks on olemas eraldi rattad, kuid kehva ja hilise kommunikatsiooni tõttu oleks võinud ennast, oma ratta ja kaassõitja ära lõhkuda. Noh ennast lõhkusingi, õnneks see mu nädal hiljem toimuvat jooksuvõistlust vast väga ära ei riku. Aga kes selle eest siis vastutanud oleks kui keegi viga oleks saanud? Kui ma oleks jalaluu ära murdnud? Omal vastutusel, sest vastutust ju kokku ei lepitud. Aga ratta kinni maksnud? Tõenäoliselt ise. Ma saan aru, et pealtvaatajate ja osalejate jaoks on väga tore saada ülevaadet rajal toimuvast, aga see ei saa tulla teiste inimeste ohutuse arvelt. Ma saan aru, et triatlonil ma saan ratta peal ehk vähem viga kui siis kui ma ei hoiaks ära auto jalgratturite gruppi sisse sõitmist. Antud juhul oli aga tegemist ju kõigest meelelahutusega. Ohutuse tagamiseks tuleb aega võtta. Kõige rohkem olin enda peale kuri, et ma endale kindlaks ei jäänud! Õnneks mu Dorsik pidas vastu, tubli!
No comments:
Post a Comment