Selle pildi tegin siis kui käisin eelmisel nädalavahetusel külas Marise ja Raini juures maal. Kui ma pühapäeva lõuna ajal sealt tagasi tulin, mõtlesin veel tükk aega nende ja selle koha peale. Ma olen ammu unistanud, et mul võiksid sellised sõbrad olla, kelle juurde saaks maale külla minna.
Laupäeva hommikul pakkisin asjad kokku, hüüdsin koera kaasa ja juba 30 minuti pärast tervitas Maris meid nende maja juures. Lumi on maas ja puud on härmas, see on kõige mõnusam aeg, mil maal olla - väljas on kõik valge, taevas läheb õhtuhämaruses roosaks, aga toad on soojad. Nende maja on veel eriti soe, mitte temperatuuri pärast, vaid nende inimeste pärast seal toas. Tegime väikse ringkäigu majas ja see, et nadon pingutanud plaanides ja ideid teostades, on kaugele paista. Alates sellest, kus maja asub, mis värvi ta väljast on, kuidas ta vana kivimüüridega kõrvalmajaga kokku läheb, milline on siseviimistlus - kõik on omavahel kooskõlas. Läksime esialgu minu koeraga heinamaadele ja metsaveertesse jalutama. Sealt saingi allpool oleva pildi. Iga kõrrekese otsas oli pisike jäälillede tupsukene. Peale jalutuskäiku tegid nad lõhepastat ja muid hõrgutisi, mul ei lubatud muud teha kui köögis seda mõnusat atmosfääri koos pisikese klaasi veini ja kohviga nautida. Peale õhtusööki käisime veel teise koeraga jalutamas (mõlemad koerad koos hästi ei saanud jalutada). Kui tagasi jõudsime, oli juba pisut hämardunud, kuid maja akendest paistis juba kaugele üle järve sooja valgust. Maja juurde jõudes, paistis suurest köögiaknast, kuidas Rain köögis askeldas. Meie läksime otsejoones sauna. Peale pisikest leiliviskamist, läksime basseini äärde ja seal oli puuviljavaagen koos Mohito-kokteilidega. Mu koer oli ka koos meiega basseini ääres ja tema nägi basseini esimest korda elus. Kui ise ujusime, siis tuli veekoera kõvasti tagasi hoida, et ta ka sisse ei hüppaks. Ka siis kui basseini ääres kokteile ja puuvilju nautisime, ohkas koer vee ääres ja jäi lõpuks sinna serva äärde unistades lamama. Veidi mängisid lapsed veel Rainiga kaarte ja olimegi puhkepäevast väsinud.
Järgmisel hommikul ärkanuna läksin alla, kus Marisel oli juba pannkoogitaigen ja kohvi valmis. Peale hommikusööki tuli Rain meie fotoretkele kaasa ja siis saime mõlema koeraga koos minna. Jälle ainult ilusad lumised vaated ja mõnus olemine. See kõik on mõnus ainult seetõttu, et nad on armsad inimesed, avar ja ilusa maja on ainult boonus.
No comments:
Post a Comment